Suusatamised mitmusesse

Sula algas juba eile, kuigi ilmateade oli algul lubanud laupäevaks veel jahedamat ilma kui reedel. Ilmateadetes eriti ekslik oli see, et eilne "Postimees" lubas trükivea tõttu eilseks Tartus +25 kraadi. Tõde jäi vahepeale. Eile õhtul langes kraadiklaas taas miinusesse, et täna hommikul sulaga jätkata. Hommikul aknast välja vaadates nägin teiselt poolt, et lund on juurde sadanud, kõnnitee on läinud üleni valgeks. Aga natuke aega hiljem oli pool kõnniteed uuesti must, mistõttu otsustasin, et suusatama minna tuleb võimalikult kiiresti. Eile eelistasin vahelduseks kõndimist.

Pärast ülekäigukoha hoiatussignaali üleeilset kritiseerimist häiris see mind täna natuke vähem. Võibolla oli asi osalt ka selles, et täna oli autosid rohkem ja need summutasid hoiatusi.

Rada, mida ma üleeile tegin, tundus täna suuremalt jaolt alles olevat. Kahtlesin ainult, kas tõesti mina tegin nii sirget. Vahepeal rööpad ka katkesid, sest lund oli tarvitatud lumememme tegemiseks. Mõnes kohas muld või liiv paistis, aga see tallaalust karedaks ei teinud. Üleeile enne mind olemas olnud rajaosa oli viinud ühes kohas liivakasti servast üles, see oli natuke raskemini sõidetav koht. Aga täna viisid teised rööpad liivakastist ringiga mööda ja kasutasin neid. Vahepeal oli toimunud jutuajamine, milles mulle räägiti, et paaristõukeid saabki kasutada ainult tasasel maal, kus natuke ülespoole kallakut on, seal on vajalikud juba vahelduvtõuked. Kanali ääres kallakut ei ole, aga eelmine kord värskes lumes ilma rööbasteta osas ka paaristõuked ei sobinud.

Eelmine kord piirdusin ühe ringiga, aga täna tegin kaks. Esimesel ringil oli mõni koht natuke valus, aga teiseks ringiks enesetunne paranes. Vaatasin vahepeal ka kanali pinda. Sellel oli täna midagi vee ja jää või lume segu taolist. Nüüd on sel talvel kaks korda suusatatud, olin kartnud juba halvemat.