Kaubanduskeskus

Läksin koos endast nooremate ajalooüliõpilastega teise linna ekskursioonile. Püüdsin nende välimust meelde jätta. Mõtlesin, et ma võin küll välimuse meelde jätta, aga kui ma kedagi teist sarnast näen, hakata ikka kahtlustama, et see on õige inimene. Rühm jagunes kaheks. Suurem osa rühmast läks ühes suunas, aga kaks inimest teises suunas. Läksin väiksema rühma järel. Mulle hakkas tunduma, et need on võõrad inimesed, aga läksin siiski nende järel ja teist rühma poleks enam leidnud.

*
Ruumis oli klassikaaslasi. Jäin Arieliga kahekesi. Esialgu ta väga ei kiusanud. Ta rääkis, et ükskord ta soris mu kotis. Läksime kaubanduskeskusesse. Arvasime, et seal tuleb ronida ühest redelist. Aga kui me seda tegime, siis müüjad ütlesid, et see redel ei ole ronimiseks mõeldud. Seejärel läksime trepist, mis kindlasti oli käimiseks mõeldud. Selles poes oli nii suur kaubavalik nagu paradiisis. Aga teooria järgi kui elu oli väga hea, siis pidi järgmises faasis järgnema revolutsioon. Hakkasidki juba esimesed mässu tundemärgid ilmnema.

*
Meil olid käinud külalised. Avastasin, et nad on mu hambaniidi lõpuni välja tõmmanud. Kerisin selle sisse tagasi, aga kahtlesin, kas seda saab veel tarvitada, kui see on vahepeal määrdunud.

*
Mõtlesin kirjutada, et ma ei saa oma juhendaja artiklitest aru, ta kasutab irooniat. Ma olin ka nooremana kasutanud, aga enam mitte. Juhendaja oli minust vanem, aga kasutas endiselt.