Raadiohäälestaja

Olime madalate majade vahel. Mõtlesin, et olen nagu ühe rahva esindaja teise rahva maal. Läksin kahe hoone vahele, et minu leidjad vaataksid, et ma olen luuraja. Asja ilmekamaks tegemiseks panin käe kõrva juurde, et olla kuulataja poosis.

*
Panin televiisori käima. Aga kogemata mitte esimeselt Eesti kanalilt, vaid muusikatelevisioonilt. Panin selle ruttu kinni ja ütlesin, et muusikatelevisioonilt tuleb hirmsat muusikat. Ühe ametimehe nimi oli raadiohäälestaja. Tema tööülesanne oli panna inimeste raadiod õige jaama peale. Mõtlesin, et kui ta ei tule inimestele koju, vaid laseb tuua raadioaparaadid töökotta ja teab seal, millises asendis on kellegi raadionupp koju jõudes õiges asendis, siis ta on eriti andekas.

*
Läksin tundi. Õpetaja tuli mulle uksel vastu, näitas ühte kehalise kasvatuse riiete kilekotti ja küsis, kas see on minu oma. Mulle tundus, et ei ole, samas ma enda asjade välimust täpselt ei mäletanud, seetõttu ütlesin, et ma vaatan, ja võtsin koti enda kätte. Hakkasin sellega riidehoidu minema, et vaadata, kas mul pole seal teistsugust kotti. Trepil tuli mulle vastu üks paralleelklasi poiss ja ütles, et see on tema kott. Andsin selle tema kätte ja läksin tundi tagasi. Selgus, et see oli juba eksam. Krister tegi nalju ja tõmbas õpetaja pikali. Õpetaja ütles, et Kristeri naljad lähevad juba liiale. Õpetaja ütles Klausile, et ta ühe asja inglise keelde tõlgiks. Klaus vastas, et tema ei pea oskama, ta on õpilane. Mõtlesin, et võibolla õpetajad ka ei oska. Õpetaja küsiski, kas õpetaja peab oskama. Mul oli üks vihik joonistusi täis. See oli vahepeal olnud õpetaja käes, nüüd andis ta selle mulle tagasi. Ta ütles, et talle meeldivad rohkem minu enda joonistatud, mitte kopeeritud pildid. Vastasin, et mul on kõik enda joonistatud, osad on küll teiste piltide eeskujul, aga joonistatud silma järgi, mitte läbi paberi. Vihikus olid osad pildid sellised, millest ma enam ei mäletanud, kuidas ma need olin teinud.