Parandusest koju

Istusin oma toa keskel arvuti taga. Ma ei saanud paroole sisestada, sest tuppa tuli ka muid inimesi. Mõtlesin, et lähen siis arvutiga väiksesse kööki. Koridoris Henn näitas, et ta ei saa ühe sõna ühte tähte hääldada, sest tal on üks hammas suust puudu. Mõtlesin, mis siis need veel peavad tegema, kellel on kõik hambad välja tõmmatud.

*
Asusin kodu poole teele. Mõtlesin, et arvuti jäi parandusse, ma ei saa vist kodus arvutit kasutada. Jõudsin Emajõe äärde. Jõe kohal oli kaks tüdrukut, kellest üks hüüdis: "Simo, vaata, mis meie teeme!" Nad hüppasid kõhuga vastu veepinda. Pärast seda tõusid nad veel mitu korda veepinnast kõrgemale ja hüppasid sellele tagasi. Viimase hüppamise järel läks hüüdnud tüdruku nägu kurvaks, sest nüüd oli ta ennast veriseks hüpanud. Jõudsin koju. Vaatasin, et üks asi hõõgub, kustutan selle köögi kraani all ära, et tulekahju ei tuleks. Kraan pritsis kaugele. Vaatasin, et lasen kraanist auravat vett, keeran selle külmaks. Kui läksin esikusse, nägin, et üks tüdruk, keda ma ära ei tunne, on uksest sisse tulnud. Küsisin, mis ta nimi on. Ta ütles võõra nime. Küsisin, miks ta sisse tuli. Ta vastas, et sellepärast, et ta armastab mind. Küsisin, kus ta mind näinud on. Ta loetles selliseid kohti. Ühe kohana nimetas ta Pihkvat, täpsustades, et Nõukogude ajal.