pühapäev, jaanuar 17, 2021

Ajalooline Ajakiri 1/2020

„Ajalooline Ajakiri“. 2020, 1 (171).

Esikohal on Lauri Kanni artikkel 1905. a. revolutsioonist. Artikli autor tahab ümber lükata valearvamust, nagu oleks karistussalkade verevalamine olnud vastuseks ülestõusnute verevalamisele. Verd valanud ülestõusnud eelnevalt küll Lätis, aga mitte Eestis, sellest hoolimata valasid revolutsiooni mahasurujad palju verd ka Eestis.

Tuleb siiski meeles pidada, et tol ajal selliseid haldusüksusi nagu Eesti ja Läti ei olnud. Osa lätlastest ja eestlastest elasid ühises Liivimaa kubermangus. Kolmandast rahvusest inimesele ei pruukinud kubermangu üksikute osade erinevus nii väga silma torgata. Eestimaa kubermang ei jäänud Läti alale, aga baltisakslaste jaoks oli vahe väiksem, sest baltisakslasi elas mõlemas kubermangus. Mäletan, et Gorbatšov Eestis käies ajas Eesti ja Läti segi.

Magistrieksamiks lugesin politoloogiaraamatut, kus väideti, et vasakpoolsetele on tähtsam õigus elule ja parempoolsetele õigus omandile. Raamatu autori teadmiste kohaselt arvab parempoolne, et korterisse sisse tungija võib maha lasta. Nii võisid mõelda ka need mõisnikud, kelle mõisad maha põletati. Kui revolutsiooni poleks asutud maha suruma, oleks võinud põletatud mõisade arv ka kasvada. Ilmselt oli ka ülestõusnute hulgas verevalamise pooldajaid, sest koolis olen õppinud, et Eestis tehti üleskutseid „läti keelt kõneleda“. Sorokini järgi järgneb revolutsiooni esimesele faasile paratamatult pidurdamine, ükskõik kas pidurdama asuvad uued või vanad võimud.

Artikli autor arvab, et on esimene, kes juhib tähelepanu, et verd valasid revolutsiooni mahasurujad, mitte ülestõusnud. Olen siiski juba neljandas klassis õppinud, et revolutsioon algas pärast Peterburis meeleavaldajate, mitte võimude tulistamist. Ka rahvalaulude autoritele oli teada, kes keda tulistas, kui lauldi Uuel Turul verd valanud timukatest või keisrist, kes annab aumärke neile, kelle käed on verised.

Artiklist Vene-Jaapani sõja mainimist meelde ei jäänud, aga võibolla ilma selle sõjata poleks seda revolutsiooni puhkenud. Mõtlesin, et Lätis võisid revolutsioonis osalejad olla selle võrra vihasemad, et sõda toimus nii kaugel maal ja tundus seda mõttetum sinna surema minna. Venelaste hulgas võis olla natuke uhkustunnet, kui Venemaa pindala oli suur, aga Eestis see ilmselt nii tähtis ei olnud, siin rääkis mõni heast Rootsi ajast. Baltimaades võis revolutsiooni vihasemaks muuta ka see, et erinevad seisused olid erinevast rahvusest, venelasest mõisnik ja venelasest talupoeg tundsid omavahel võibolla natuke rohkem kokkukuuluvustunnet.

Teine artikkel on inglise keeles ja räägib Baltimaades pärit inimestest Kasahstanis ehk vahepealses Kasahhi NSV-s. Artikli autoriks on märgitud Mariya Oinas. Viidatakse, et mõned Siberisse väljarändajateks nimetatud rändasid tegelikult Kasahstani, mitte praegusele Venemaale. ENE ütleb aga, et osa Kasahhi territooriumist jääbki Lääne-Siberi madalikule. Maa on hõredalt asustatud ja seda enam pidi andma tunda sinna inimeste väljarändamine või küüditamine. Artiklis viidatakse uuemale rahvaloendusele, mille järgi riigi elanikest on 60 protsenti kasahhid, aga vana ENE järgi 1970. aastatel oli protsent väiksem, siis elanud seal venelasi rohkem kui kasahhe.

Artiklit lugedes võib rahvusrühmade suuruse võrdlemine tunduda sama huvitav kui erinevate põllumajandussaaduste toodangu suuruse numbrite kõrvutamine, aga järele mõeldes ilmselt inimestele valmistasid repressioonid suuri kannatusi. Artikli järgi represseeriti Stalini ajal ka neid, kes olid Kasahstani varem elama asunud.

Arvustatakse ühte uuematest raamatutest Vabadussõja kohta. Arvustuse autor on Piret Hiie-Kivi. Raamatuga seoses öeldakse, et selle koostaja Tõnu Tannberg on väga viljakas ajaloolane. Sellega seoses tuli meelde Sorokin, kelle arvates meelelist kultuuri iseloomustab kolossaalsuseiha. Mõtlesin, et kui ta uuris kultuuri, siis paistis välja see, kui palju on kirjutatud, aga mineviku põllumees võis teha ka kolossaalselt pikki tööpäevi, ilma et tal oleks olnud aega midagi kirja panna. Tänapäeval on kohustuslik tööpäev tegelikult lühenenud ja osa kirjatöödest sünnib vabast ajast. Põllumehi ei ole enam vaja nii suurel arvul kui vanasti, kuigi vabrikus kombaini valmistaja on ka võimalik lugeda toidutootmises osalejaks.

0 vastukaja: