Vaatasin oma vana kirjandite vihikut. Olin saanud kahe ainult ühe kirjandi eest. See oli tulnud kirjutada naiste riiete kohta. Ma polnud tahtnud sellisel teemal kirjutada ja olin seetõttu kirjutanud loetamatuma käekirjaga, õpetaja oli pannud käekirja eest kahe ja käskinud kirjandi teistsuguse käekirjaga ümber kirjutada. Selliseid pidi olema veel palju, kellele see teema ei meeldinud, sest ma mäletasin, et õpetaja oli olnud klassi peale tavalisest kurjem. Ühes kirjandis ma olin kirjutanud salajastest asjadest, sellele oli jäetud hinne panemata.
*
Sain ühelt vene mehelt kirja. Vastasin talle, et ma tean, et minuga on nõus kirju vahetama ainult luurajad. Andsin ka teistele teada, et luuraja võttis minuga ühendust. Teistele minu jutt ei meeldinud, sest sellega tuletasin ühtlasi meelde, mis teemal ma olin varem sõna võtnud. Mõtlesin, et aga ma võin kirju vahetada ka luurajaga. Kirjutasin talle veel. Läksin kiriku uksele. Vaatasin, et luuraja ootab mind jälle kirikus. Siis sai raamatu tegelane aru, et õigeusklikud on kogu aeg siin kirikus käinud, hoopis tema ise on alles viimasel ajal kirikus käima hakanud. Kõik raamatu peatükid olid üles ehitatud nii, et algul oli peategelasel kõrge meeleolu ja peatüki lõpus tabab teda pettumus oma võimetes. Tol ajal oli tavaline, et autor avaldas elu jooksul vaid ühe raamatu.
*
Olime suvilas. Üks mees läks mööda ja vaatas, kas me oleme siin. Nähtavasti selleks, et kui me oleme siin, minna samal ajal meie teise suvilasse rüüstama.
0 vastukaja:
Postita kommentaar