Täna oli minu jaoks talve kolmas suusatamine. Eile sadas lund juurde. Täna näitas arvuti ilmateade külmakraade, aga akna taga kraadiklaas soojakraade, hiljem nulli. Kahtlesin, kas saab ikka suusatada, kui akna taga lume seest rohututid paistsid. Aga tahtsin suusatada rohkem kui kõndida, sest kõndimissaapad olid märjad ja koroona ajal ei taha tervemaid ostma minna, kuni mind ei ole vaktsineeritud. Lõpuks ütlesin, et ma lähen katsetan, kas saab suusatada, teaduses ei pea kõik eksperimendid edukad olema.
Välja mineku jaoks riietudes mõtlesin, et täna ma magasin kaua, aga ei tahtnud ühtegi hommikust tegevust tegemata jätta, seetõttu jõuan koju tagasi alles pimedas. See tähendab, et liikluseeskirjade järgi peaksin kaasa võtma helkuri, aga helkuriga ei ole mugav suusatada. Siis vaatasin, et võibolla minu saabastel ja veel kindlamalt dressipükstel on helkurribad, sellest peaks piisama.
Teel suusatamiskohta möödusin lumememmedest. Ma olen näinud sel talvel üsna palju lumememmesid, aga eriti pole olnud märgata lumesõda. Täna otsisin muuseumide võrgulehelt just lumesõja pilte. Olen arvanud, et on uuema aja nähtus, et kakeldes naerdakse, mitte ei nuteta, aga vähemalt lumesõja fotodel olid ka vanemal ajal naeratavad näod.
Kanalil oli nüüd lumi, varem oli olnud lumi kaldal ja kanali pind veel tume, nagu oleks jää tekkinud alles pärast lumesadu. Nüüd oli lumeta pinda veel kanali servas, aga keskelt oli valge. See kinnitab lapsepõlvemälestust, milles vahepeal natuke kahtlesin, et kaldalt võib olla vesi väljas, kui keskel ükskord suusatasin. Täna sõitsin siiski kaldal, kus tundus ohutum.
Olin arvanud, et kodu juures võib rohututte väljas olla soojaveetorude pärast, aga ka kanali ääres oli jalajälgede alt silmaga vaadates liiva välja tulnud. Suusaga proovides ei olnud liiva siiski kuskil tunda, libises väga hästi, kuigi ei olnud radasid. Mõtlesin, et vanasti minimaratonil ka radasid ei olnud, aga seal sõitsid tuhanded.
Kanali tsooni ees on koerakeelumärk, aga täna nägin lume peal koerajälgi. Koer ei olnud vist ketis, sest koerajäljed läksid üle lume kohast, kus inimesejälgi kõrval ei olnud, alles mina tegin suusajäljed. Natukese aja pärast nägin ka ühte suurt koera, kes oli küll keti otsas ja kõndis koos peremehega. Mõtlesin, et kõik koerajalutajad ei pruugi keelumärki näinudki olla, kui see on ainult ühes punktis. Kui suusad alt võtsin, oli hakanud lund sadama ja minu selja tagant otse vee piiril tuli ka üks väike koer.
Mõtlesin veel, et minu blogi põhjal võib jääda mulje, et teen füüsilist sporti ainult talvel. Tegelikult teen mingeid harjutusi aastaringselt, aga võimlemise kohta ei oska midagi kirjutada. Mulle meeldib lumi, seetõttu kirjutan suusatamisest. Suvistest jalutuskäikudest oleks midagi kirjutada, aga talveriietes vastutulijatest kirjutada tundub viisakam.
0 vastukaja:
Postita kommentaar