Kirjutasin aastaid tagasi blogi mälestusterubriigis mitmest 1983. a. suvituskohast, aga ühest olulisest jäi veel kirjutamata. Juunis 1983 olime ühtede sugulaste pool kohas, mida nimetasime Kanepiks, aga Kanepi see ei olnud, vaid väiksem küla. Hiljem olen kuulnud, et küla nimi oli Soodoma, aga kuna see on Piiblis halva tähendusega nimi, siis seda ei tarvitatud. Hiljuti oli kuskil olnud uudis, et küla nimi tahetaksegi ära muuta.
Sõitsime sinna suvituskohta või talusse juunikuus suure perega autos, mida juhtis keegi, kes meie perest ei olnud, sest meie peres ei olnud autojuhti. Mäletan, et külasse kohale jõudes nägime kõigepealt, et naabertalu lapsed on tee ääres ilma särgita. Kommenteeriti vist midagi, et meie pere lapsed ei taha ilma särgita käia. Aga järgmistel päevadel me neid lapsi ka enam ilma särgita ei näinud, võibolla uuesti alles tagasisõidu päeval.
Silmapiiril oli kaks talu, ühes peatusime meie, teine oli nimetatud naabertalu. Meie talus elas paar vanemat ja paar nooremat inimest. Talul oli palju loomi. Mäletan, nagu oleksin seal näinud esimest korda, et lehma saab lüpsta ka lüpsimasinaga. Algul oli lehmaga samas laudas ka vasikas, aga meie sealoleku ajal ta tapeti ära, sest tal oli kopsupõletik. Seletati, et kopsupõletik tuli sellepärast, et lapsed käisid teda vaatamas, aga ma mäletan, et nägin teda vaid ühe korra hetkeks, kui mind kõrgemale tõsteti, sest ise ma üle laudaplangu vaatama ei ulatunud. Looma tapmise ajal olid lapsed majas ja ei tohtinud välja minna. Tapetud vasika lihast tehti sülti, aga mina ja õde seda ei söönud, öeldes, et nende loomade liha me ei söö, keda ise näinud oleme.
Talus oli ka linde. Oli palju kanasid, üks kukk ja üks kalkun. Ühel päeval läksin vaatama, kuidas kukk laulab. Ta seisis kandilise heinapalli peal, mida ma nimetasin lihatükiks. Äkki hakkas ta minu poole tormama ja tegi võibolla ka haiget. Sain alles sellest teada, et kuked võivad ka kallale tulla. Kalkunil läks vahepeal lott punasemaks ja siis öeldi, et ta on vihane. Aga tema kallale ei tulnud. Ühel päeval kui mängisime naabertalu lastega, öeldi siiski, et ühelt poolt lauta ei saa minna, sest seal on kukk, ja teiselt poolt ei saa minna, sest seal on kalkun.
Ma ei mäleta, et talus oleks olnud koeri või kasse, aga võibolla olen lihtsalt ära unustanud. Räägiti, et oli olnud kilpkonn, aga see oli ära kadunud. Ühel päeval heinamaal töötades leidis minu isa aga selle kilpkonna üles. Ta oli elus ja terve.
Mitte selles talus, aga lähedal oli kolhoosi laut, kus oli suur pullmullikate kari. Mujal olen näinud pullmullikaid karjamaal söömas, aga seal olid nad minu teada kogu aeg laudas. Vahepeal räägiti õudusjuttu, et täna on need mullikad endal ketid lahti tõmmanud, aga oma silmaga ma pole näinud, kas see tõele vastas. Lauda juures oli suur turba kuhi. Ma ei teadnud veel, milleks seda tarvitatakse. Küsisin naabertalu poisilt. Ta vastas küsimusega, et kas ma ise ei taha, et mul ase oleks kuiv. Poisi nimi oli võibolla Jaanus, sest ma mäletan, nagu oleks üks laudas töötav noorem mees öelnud talle meie möödumisel: "Jaanus-Paanus". Ühel päeval käisime naabertalus külas ja mängisime selle lastega mängu, mida nimetati vist lotoks ja kus tuli panna samasugune kaart samasuguse pildi peale.
Kasvatati ka taimi. Ühel päeval sõime naabertalu poisiga oma talu peenralt paar maasikat ja pärast selle eest pahandati. Ütlesin naabertalu poisile edasi, et neid maasikaid ei tohi süia, siis oli tema ka pahane, öeldes, et tema otsis mulle veel kõige suurema maasika. Ühel päeval näitas see poiss limonaadipudelit ja ütles, et on sealt gaasi välja lasknud. Ühel korral, kui selle poisiga koos ringi kõndisin, ütles üks täiskasvanu teisele meie kohta: "Teevad tükke."
Mäletan, et lähedal oli mets, mille all käisime metsmaasikaid ja mustikaid korjamas. Söögi kohta mäletan veel, et nurisesin, et kodus jäetakse kanamuna keetes kollane vedelaks, aga siin keedetakse tahkeks. Seepeale keetis noorem pererahva liige mulle söögiaegade vahepeal vedela kollasega muna või kaks. Praegu me enam kodus ka kollast vedelaks ei jäta.
Maja sisustusest mäletan, et raamaturiiulis oli lasteentsüklopeedia Eneke nagu ka meil kodus. Aiatöödest mäletan mingi aparaadiga kartulite muldamist, mida ma ühel päeval koos isaga tegin.
Meie sealoleku aega mahtus ka jaanilaupäev. Läksime jaanituld tegema naabertalu õuele. Hiljem rääkisin selle kohta, et seaduse järgi ei tohi lapsed sel kellaajal väljas olla, aga ma olen olnud. Lõkke süütamiseks lubati kasutada bensiini. Olin varem kuulnud, et bensiin tulega kokkupuutumisel plahvatab. Plahvatust kartes jooksin naabertalust oma talusse. Pärast läksin tagasi. Mind rahustati, et bensiin plahvatab, kui teda tulle valada, aga kui bensiini on valatud enne tule süütamist, siis on asi ohutum. Mäletan, nagu oleks lõkketule ääres akordionit mängitud, tantsitud ja šaslõkki küpsetatud. Praegu ma kahtlen, kas bensiinitules tohib toitu küpsetada, aga võibolla oli selleks eraldi väiksem tuli.
Üks päev olid läheduses Nõukogude sõjaväe õppused. Eelnevalt anti juhtnöör, et sel päeval ei tohi majadest välja minna. Me siiski läksime, lehma tuleb lüpsta mitu korda päevas ja lubati ka niisama väljas mängida. Aga kui üle lendas sõjaväehelikopter, siis peremees tõmbas mind garaaži, et mind helikopterilt ei nähtaks. Helikopter oli võibolla punase-valge triibuline.
See on ainus koht, kus ma olen elus püüdnud autot juhtida. Istusin autoroolis peremehe süles. Keerasin ka rooli, aga valesti, peremees keeras auto õigele kursile tagasi. Hiljem mulle pole auto juhtimine enam nii ohutu tundunud, mul ei ole liigutuste koordinatsioon piisavalt täpne.
Vist sellele külale mõeldes rääkisin hiljem Tartus, et minu isiklike maade hulka kuuluvad Maasikamaa ja Mustikamaa, millega ma mõtlesin küll võlumaid, mitte otseselt seda küla.
Hiljem lugesin õe koolikirjandist, et olime Kanepis, Kinnikal, Kessulaiul ja Saaremaal ühel ja samal aastal. Algul ma ei tahtnud uskuda, et Kanepis ja Kinnikal käimine olid nii väikse vahega, aga praegu olen sellega nõus, muidu oleksin pidanud olema 1984 koolimineku ajaks vanem kui ma olin.
0 vastukaja:
Postita kommentaar