Istusin matemaatika tunnis ja vaatasin oma kaustikut. Õpetaja Holts oli kirjutanud ühe minu ülesandelahenduse juurde, et mul on õiged avastused, aga kõik ei ole täiuslik. Olin ülesande lahendusse kirjutanud rohkem matemaatika ajaloost kui matemaatikast. Keerasin veel kaustiku lehti. Õpetaja oli kaustikut põhjalikumalt kontrollinud kui ma kartsin ja kirjutanud paljudesse kohtadesse hindeks nelja, aga ma tundsin, et tegelikult ei saa ma ikkagi matemaatikast aru.
*
Käisin vana korteri juures seismas. Üks laps viis minu koti oma korteri uksele ja ütles oma emale, et leidis selle koti. Läksin ütlema, et see on minu kott. Lapse ema ütles mulle, et ma olen siin nii palju vaatamas käinud, et nüüd võin siia tagasi kolida. Mõtlesin, et pärast tagasi kolimist hakkan võibolla vahepealse korteri juures ka vaatamas käima. Aga vahepealses korteris pole nii hea elada olnud, siis seal vaatamas käies vast sellist head tunnet ei teki.
*
Kirjutasin kirjandit. Õpetaja tuli seda kõrvalt vaatama. Ta ütles, et ma ühte lausesse koma paneksin. Vastasin, et ma olengi seal punkti komaks parandanud, aga kuna alguses panin punkti, ei saa selle jälgi enam kõrvaldada ja koht jääb raskesti tõlgendatavaks. Mõtlesin, et ma olen kirjandi alguses püstitanud suured raamatu üle arutlemise eesmärgid, aga teisel leheküljel on kirjand muutunud lihtsalt jutustavaks. Ma saan veel arutlemise juurde tagasi pöörduda, aga ebaühtlus jääb sisse. Varem olen kirjandi valmis saanud teise aine tunni ajal, nii läheb vist ka täna.
0 vastukaja:
Postita kommentaar