Lugesin ungari keele lugemikust läbi lk. 3-5 paikneva Ferencz Kazinczy (1759-1831) kirjutise "Tagasivaade oma käidud teele", mis on kirja pandud aastal 1826. Varem olen blogis avaldanud selle autori ühe luuletuse reaaluse tõlke. Nüüd loetud proosatekstist lugesin välja lühendatult järgmist:
Minu noorus langes sellesse tähtsasse ajajärku, kui pika öö järel koitis algav päev. Sädet viskavad ungari autorid panid tulekahju lõõma kasvama. Minu rõõm oli minu jõu harjutamises. Minu nimi ei sütita hiljem niimoodi, nagu mind meie inimestelt varem ilmunu. Meie sõnavara oli kitsas ja vaene, meie grammatika kõhklev ja puudulik, meie stilistika pingutatud ja saamatu. Ma igatsesin, et minu kõne voolaks vabana välismaa kirjanike jäljendamisest. Nagu Cicero kahetseval keelel, nii alustasin ka mina tõlkimisega. Minu noorusaastate kirjatööd on üleni täidetud kõige jämedamatest grammatikavigadest, veel ka neist suuremalt osalt kasu saamata. Ma nägin, et aeg mitte ainult ei soovi paremat juurde, vaid ka rohkemat head. Mulle teadaolevalt mind ennast ja ajastut, milles ma elasin. Ja kuigi ma teadsin, et taevast üleval sõltub, kes loob ja kes jäljendab, eelistaksin pigem, et ei paljundataks ei halbasid leide ega ka mitte head loojat. Libisesin üle võõrastest soovitustest ja etteheidetest, sest kõige viletsamini suudaksin ennast iseendast lahutada. Aga rõõm on omandit näha, kui me enam seal ei seisata, kus ükskord. Lähedal on aeg, kui jumalapojad asuvad teele ja hoiavad säravalt Ungari nime, mida meie enam ei tee. Kuid meie oma on au, et teed on valmis tehtud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar