Mõtted külmakraadidega

Ülikoolis oli mu keskmine hinne maksimumi ja feisbukis miinimumi lähedane. Kumb on õigem? Tegelikult hinnati erinevaid asju. Ülikoolis olid peamiselt mälueksamid, feisbukis hinnatakse meeldimist. Aga mõni inimene on mulle öelnud, et talle ei meeldi, et ma pole halba asja ära unustanud. Mõnele ei meeldi, kui räägitakse palju endast, mida ma selle sissekande alustuseks jälle tegema hakkasin. Aga kui minuga on seotud probleemid, siis on põhjust endast rääkida. Mõni arvab, et rääkima peaks just headest asjadest. Täna mulle meeldis, et oli 15 kraadi külma ja ometi kord ei läinud väljas käies higiseks. Algul mõtlesin paksemalt riidesse panna, aga unustasin, õhemate riietega oligi paras. Koroona ajal ei taha hästi riide- ega saapapoodi minna. Hulk aega juba ei ole ka kella patareid vahetama hakanud. Algul kui patarei tühjaks sai, hakkasin taskukella asemel malekellasid kasutama, aga mõlemad malekellad läksid pika tiksumisega rikki. Nüüd vaatan kella mobiiltelefoni pealt. Mul sai juba ma ei tea millal telefoni kõneaeg otsa, aga ei ole juurde ostnud, sest kellelegi helistada ei ole. Lõpuks ei saa ka enam minule helistada, aga tavaliselt keegi ei helistagi. Ma pole eriti paljudele oma numbrit ka andnud. Enne koroonat tuli nädalas tavaliselt üks kõne ja üks sõnum, nüüd tuleb tavaliselt nädalas null. Kirju ma saadan, aga tavaliselt ei saa vastust. Vennad on seletanud, et kui ma veel feisbukki kasutasin, siis minu postitusi ei kommenteeritud sellepärast, et ma ei sõimanud. Lühemaid postitusi kommenteeriti sagedamini kui pikki. Lühikesest on kergem valesti aru ka saada, aga pikas on asjad lahti seletatud. Pikka sissekannet lugedes võib lõppu jõudes meelest minna, millele oleks vahepeal vastata tahtnud. Mulle meeldib ajalehte lugedes siiski mõelda pikema artikli üle rohkem kui lühinuppude.