Täna käisin seitsmendat korda sel talvel suusatamas. Hommikul tuba õhutades oli külm, aga väljuma hakates näitas akna taga kraad ainult -8. Arvuti kraad rääkis natuke suurematest külmakraadidest. Kuna igal juhul oli rekordkülm ilm, siis panin eelmistest kordadest soojemalt riidesse.
Kanali ääres olid küll sügavad suusarööpad olemas, aga kahel pool rööpaid oli lund triipe jätva sõidukiga lamedamaks lükatud. Ma oleks tahtnud looduslikumat vaatepilti. Langes üksikuid lumehelbeid ja lootsin, et varsti need masinajäljed kaovad. Võibolla oli tahetud teha uisustiili rada, aga võibolla oli lihtsalt mootorsaaniga sõidetud.
Esimesel kanalipikkusel sõitis mulle üks suusataja vastu. Teist pidi tagasi sõitsin autoteele lähemal, seal tuli vastu teine suusataja, kes sõitis uisustiilis. Esialgsesse kanali otsa jõudes nägin ühte inimest suuskadega seismas, aga ma polnud kindel, kas see on esimesena vastu tulnu või kolmas suusataja. Suundusin teisele poole kanalit, lootes, et seal on looduslikum rada. Aga seal oli asi veel hullem, suurem osa teest suusarööpad üldse puudusid, rada oli ka seal lamedaks lükatud. Kanali tagumise otsa juures, kus mootorsõiduk polnud puude vahele mahtunud, olid klassikarööpad alles. Seal sõitsid minu ees üks täiskasvanu ja laps. Valisin teise lühikese rajaharu ja selle otsal pöörasin ringi. Uuesti vetelpääste majani jõudes kohtusin suure hirmuäratava koeraga, aga lähemale jõudes selgus õnneks, et ta on ketis ja hakkab kõndima teises suunas. Mõni hetk hiljem võtsin suusad alt, sest soovitud distants oli läbitud. Koju tagasi kõndides imestasin, et pikajuukselised on ka sellise ilmaga palja peaga. Aga tuppa jõudes sain aru, et ise pean higi maha pesema.
0 vastukaja:
Postita kommentaar