Täna tegin selle talve kaheksanda suusasõidu. Esimest korda sel talvel nägin kanali peal ka liuvälja ning uisutajaid. Uisutajaid oli kolm last. Liuväli ei tundunud kõige värskem, vaid oli natuke lumine. Ka suusaraja kõrvale oli lund juurde sadanud, mistõttu oli ilusam sõita kui eelmisel korral. Rajal tuli vastu üks suusataja. Kui olin pool ringi ära sõitnud, tuli vastu mees koeraga. Koer oli väike, vist terjer. Mind nähes jäi koer seisma ja minu poole vaatama, kuigi mees kõndis edasi. Koer ei haukunud.
Nägin kanali otsal ümber suusaraja hakiparve. Minu lähenedes hakid andsid teed, aga ei põgenenud kaugele, vaid maandusid ainult natuke maad eemal.
Teist ringi läksin sõitma kanali taha. Seal oli rööpaid rohkem kui eelmine kord, aga need ei olnud nii täiuslikud kui kanali esiküljel. Raja tegijad oleks nagu mitu korda mõelnud, mis suunas oleks kõige õigem edasi minna. Nägin mutimullahunnikuid. Üks oli selgemalt mullahunnik, teised olid lumised ja vaid aimatavad.
Kui kaks ringi oli sõidetud ja tahtsin suuski alt võtta, oli liuväljal endiselt kolm last, nagu alustadeski. Aga nad enam kogu aeg ei uisutanud, vaid vahepeal olid jää peal käpuli. Eemal nägin kahte suuremat inimest, kellest ei olnud nii kaugelt selge, kas nad on uisutajad või mitte. Tõenäoliselt lasid uiskude asemel saabastel liugu. Võtsin suusad alt, selle juures kukkus suusa küljest lahti üks mittevajalik väike firmasilt. Panin selle taskusse, et kodus prügikasti visata. Nägin eemal kahte suusatajat ja sel hetkel ei mäletanud, et see polnud täna esimene kord teist suusatajat näha.
0 vastukaja:
Postita kommentaar