Lähenev kontrolltöö

Ma olin tänu sellele magama jäänud, et olin võtnud tableti, aga uni ei olnud ikkagi korralik. Osadel inimestel olid ainult positiivsed emotsioonid, teistel olid põhiliselt positiivsed ja natuke negatiivseid. Minul olid põhiliselt negatiivsed ja tänu tabletile natuke positiivseid.

*
Istusin ajalootunnis pooleldi magades. Täna pidi tulema kontrolltöö, enne seda rääkis õpetaja natuke uut osa. Laual olid kontrolltöö küsimused. Ma ei olnud tänaseks õppinud ja osad küsimused ei olnud mulle üldse tuttavad. Pidi kirjutama ühest ENSV haridusminitrist. Mina teadsin haridusministrit Gretškina, aga mitte seda nime. Võibolla ta oli see, kes Gretškinale eelnes. Kontrolltöösse oleksin kirjutanud, et ma ei teadnud, et kolntrolltöö tuleb, sest ma olin eelmise nädala esmaspäeval haige ja puudusin. Aga nädalas oli rohkem kui üks ajalootund, siis eelmises tunnis pidin vist kohal olema. Ma olin vahepeal ajalugu õppinud ülikoolis ja praegu olin madalama astme koolis. Kontrolltööd oleksin alustanud sõnadega, et püian midagi kirja panna, et kolm miinus kätte saada, muidu ma viin ülikooli maine alla. Ma ei kirjutanud tänases tunnis ka eriti õpetaja juttu üles. Õpetaja ütles selle kohta, et mõnda asja nagu eesti keelt me teame muidugi iseenesest, aga ajalugu on raskem. Helen küsis, et mina ja veel mõned käime trennis, aga tema ei oska üldse malet mängida, kus see hüpe toimub. Vastasin, et mina läksin maletrenni 12-aastaselt, aga need, kes alustavad alles ülikoolis, jõuavad mulle aastaga järele. Ainult ühe aastaga.

Loen ajalooallikaid ja ajalooraamatuid

Praegu loen "Sakala" esimest aastakäiku aastast 1878. Terveid numbreid ma läbi ei loe, aga igast numbrist midagi. Üle poole aastakäigu on juba läbi. Ta hakkas ilmuma märtsis ja ilmus kord nädalas. Praegu olen oktoobris. Eile lugesin artiklit, kus keegi kirjutas, et selle eest on igal pool hoolt kantud, et tema raamat poodidesse hallitama jääks. Keegi oli teda kritiseerinud. Ma olen küll negatiivse arvustuse peale raamatu ostnud. Kui negatiivne arvustus ilmub, siis saab vähemalt teada, et raamat on olemas. Ja kui kritiseerib arvustaja, kellega tavaliselt ei ole nõus, siis tema kriitika võib mõjuda kiitusena. Tänapäeval võib olla probleeme sellega, kas raamat võetakse üldse müüki. Minu ema oli kuskilt lugenud, et mõnda raamatut on müüdud ainult üks eksemplar. Mul oli ka ühe raamatuga viiest probleeme müüki jõudmisega, aga see ripub vähemalt võrgus üleval. Kahte võrguarvustust olen selle kohta lugenud, nii et kellenigi see raamat vähemalt jõudis. Raamatukokku samuti, kust seda on ka laenatud. Esitlusel oli inimesi piisavalt. Müüki mitte jõudmise põhjused ei ole mulle teada. Ühte poeketti olevat jõudnud, aga kui ma seal poes ise käisin, siis ma teda riiulis ei näinud. Eile hakkasin lugema uut Mussolini elulugu. Samas sarjas ilmunud Hitleri elulugu ma lugeda ei tahtnud, sest olin temast varem juba justkui liiga palju lugenud, aga Mussolini puhul tunnen suuremat kohustust, sest kirjutasin temast magistritöös ja ülikooli lõputöös. Raamatu eessõnas ütleb autor, et raamat on tema elutöö kokkuvõte. Mina nii negatiivset tegelast oma elutööks ei tahaks pidada. Aga kuna magistritöö on vist minu kõige mahukam raamatukogust kätte saadav teos, siis võib keegi seda minu peateoseks pidada. Tegelikult magistritöö oli hõredate ridadega, äkki on ajalooteemaliste unenägude raamatus veel rohkem tähemärke. Kuigi sellel on lehekülgede formaat väiksem. Aga seda ma ühes feisbuki sissekandes oma peateoseks nimetasin. Üks inimene ütles mulle, et kui ma ühe unenäoraamatu olen välja andnud, siis rohkem ma neid anda ei saa. Teine soovitas, et ma annaks välja raamatu maleteemalistest unenägudest. Kolmas oli arst ja soovitas raamatut arstidest unenägudes. Aga neid mul eriti ei ole või siis need ei ole nii meeldivad, et raamatusse panna. Täna nägin unes malemängu, kreeka keelt, ümber järve jooksmist või kõndimist ja väljasõitu ühte maakohta. Aga unenägudest jäid meelde nii lühikesed jupid, et eraldi unenäosissekannet täna ei tule.

Tundmatu raudteejaam

Peatasin tänaval ühe auto, et see mind koju viiks. Autos istudes mõtlesin, et kui Pajur kirjutab, et Landeswehri sõda alustasid eestlased, aga mina ütlen, et seda tehti sellepärast, et Landeswehr oli Eestile ohtlik, siis siin on analoogia ühe teise sõjaga. Meie autole sõitis kaks autot vastu vales suunavööndis, nii et kokkupõrke vältimiseks pidi juht ise valesse vööndisse keerama. Ta lasi mind autost välja kodu lähedal. Olin ühes väiksemas jaamas Tallinna-Tartu raudtee ääres. Eemal olid mõned klassikaaslased, kes ütlesid, et see olen mina. Suurem osa klassikaaslasi pidi rongi peale tulema Tartust, aga mõned siit. Kõndisin mööda raudtee äärt edasi. Aga kui rong oleks tulnud, oleksin pidanud jõudma tagasi kõndida. Oleks olnud raske aru saada, kas rong sõidab põhja või lõuna poole. Mõtlesin, kust ma siia sain, kui autost väljusin kodu lähedal. Ma ei teadnud, kus ma olen. Mulle näidati ühte fotot ja küsiti, kas ma tunnen ära, kes seal peal on. Küsisin, kas Laur. Vastati, et üks teine inimene. Öeldi, et ma eelmine nädal nägin teda. Vastasin, et ma ei mäleta. Mõtlesin, et kui minu sünnipäev tuleb, siis peab ütlema, et külalised ei oleks külas üle kahe tunni. Aga selle sooviga poleks nad arvestanud. Lamasin pimedas toas voodis. Teise voodi juures rääkisid vennad, et keegi on ohtlik ja kaklesid. Ütlesin: Lõpetage ära, lõpetage ära, lõpetage ära. Muidu ma teen silmad lahti ja tulen vaatan, mis seal toimub. Tõusin voodist, hakkasin aeglaselt vendade suunas minema ja lugesin kähiseva häälega luuletust:

Zombi joonistas rombi
ja ümbritses sellega lombi.
Me rombi servi ei songi
ja läbi lombi ei longi.
Just zombi jaoks tegime rombi,
kes kuulsaks sai üle Hongkongi.

Vigurikaotus

1. e4 Rf6 2. e5 Rd5 3. d4 d6 4. c4 Rb6 5. ed cd 6. b3 g6 7. Oe3 Og7 8. Rc3 0-0 9. Vc1 Rbd7 10. c5

Symons

Дж. Саймонс. "Карлейль". Москва 1981. (Originaal: Julian Symons. "Thomas Carlyle. The life and ideas of a prophet". 1952.) Перевод с английского и комментарий Е. Сквайрс. Предисловие С. Бэлзы. 288 lk.

Raamatukogus oli see raamat vene keeles. Vene keel on minu neljas keel. Aga ma ei hakanud otsima, kas ingliskeelne originaal kuskil kättesaadav on, sest vahepeal ongi vaja vene keelt harjutada.

Raamat on vene keelde tõlgitud kommunismi ajal. Aga annotatsioon ütleb, et see on objektiivne. Venelase eessõna ütleb, et originaali on välja andnud progressiivne kirjastus, mis nõukogude kõnepruugis tähendab vasakpoolset. Aga inglase kirjutatud osast ma midagi väga punast ei leidnud. Autor ütleb, et ideaalne biograafia on selline, kus autoripositsioon üldse välja ei paista, kuigi ei pea seda saavutatavaks. Meile ülikoolis õpetati, et uurimistööle annab väärtuse autori isiklik arvamus.

On kirjutatud, et pärast Teist maailmasõda Carlyle’i populaarsus vähenes, sest teda on kiitnud natsid. Aga ei Symons ega eessõna autor ei tuleta seda meelde. Iga peatükk on varustatud kellegi tsitaadist motoga. Venelase eessõnal on motoks Carlyle’i kiitev Marxi ja Engelsi tsitaat. Seega on eessõna autor heatahtlik. Venekeelsest filosoofiaentsüklopeedias ei ole nii heatahlik oldud, seal on kohe esimeses lauses öeldud, et Carlyle oli reaktsiooniline, mis Nõukogude ajal tähendas negatiivset hinnangut. Ka Marxilt ja Engelsilt oleks saanud tuua kriitilise moto, nagu ma olen Carlyle’i entsüklopeediast lugenud, et hiljem nad pettusid temas. Eessõna autor on siiski juba eesõna pealkirjas öelnud, et Carlyle tegi ka vigu.

Marx ja Engels ütlevad Carlyle’i kiites, et ta võitles kodanlusega. See ei ole ehk kõige täpsem hinnang, sest Inglise revolutsioon Carlyle’ile meeldis ja seda on nimetatud kodanlikuks revolutsiooniks. Mina olen Carlyle’i raamatust välja lugenud, et rohkem pahameelt põhjustas temas logelev aristokraatia. Tööd ta hindas, kuigi ta ei arvanud, et mammonistid õiget tööd teeks, aga logelemisest pidas ta seda paremaks.

Venelase eessõnas öeldakse, et Carlyle’i peateos oli "Prantsuse revolutsioon", mida pidas selleks ka P. Olesk minu vanaisa kohta kirjutatud artiklis. Cazamian oma raamatus Carlyle’i kohta ütleb seevastu, et Carlyle’il polnud ühtegi raamatut, mida keegi poleks tema peateoseks pidanud. Symons kirjutab, et Carlyle’i naine pidas selleks raamatut Friedrich Suurest ja et sellega nõustus enamus tolleaegseid kriitikuid. Ma arvan, et Nõukogude riigis võidi "Prantsuse revolutsiooni" selle võrra tähtsamaks pidada, et kogu aeg oli õhus Oktoobrirevolutsiooni teema.

Symonsi raamat kordab paljuski seda, mida olen juba teistest raamatutest varem lugenud. Kõige uuem, mida ta varasemast tuttavatele raamatutele lisab, et tal on rohkem fotosid. Kui Kedenburg jagas raamatud Carlyle’i kohta vaimuajaloolisteks ja eluloolisteks, siis Symonsi oma on seni loetutest kõige eluloolisem. Symons ütleb ka ise, et tema ajal on huvi Carlyle’i vastu eelkõige biograafiline. Cazamian nii ei arvanud, vaid pidas oma ajal kõige tähtsamaks huvi Carlyle’i stiili vastu. Symons ütleb, et Carlyle’i elu üksikasjad on tänu ta enda ja ta naise kirjadele paremini teada kui ühelgi teisel inglise kirjanikul. Nad kirjutasid mõlemad ka päevikut. Kuid neljast inglise-ameerika autorist ühise raamatu kirjutanud Brantley ütles, et Emersoni peatükk on tal pikem kui Carlyle’i oma, sest Emersoni kohta on rohkem kirjandust. See ei ole nii ainult Ameerikas, vaid peegeldub ka Tartu Ülikooli raamatukogus.

Mina hakkasin Carlyle’iga tegelema kui ajaloolane. Teda on nimetatud filosoofiks, ajaloolaseks ja luuletajaks. Aga nüüd loetud raamatus teda ajaloolaseks ei nimetatud. Eessõnas arutleti, kas ta oli filosoof või kirjanik, ja vastati, et ise ta nimetas ennast literaadiks, mille eestipärasem vaste on kirjamees.

Symonsi peatükid on üles ehitatud kronoloogilises järjekorras. Aga paljudes raamatutes on esimeseks peatükiks tõstetud mingi olulisem hetk hilisemast eluloost. Nii teeb ka Symons. Ta valib selleks hetkeks, kui Carlyle käis Edinburghis vastu võtmas sealse ülikooli rektori (vist aurektori) ametit ja tema naine samal ajal Londonis suri. Rektorivalimistel sai Carlyle rohkem hääli kui vastaskandidaat Disraeli, tema eelkäija selles ametis oli Gladstone, viimased kaks on mõlemad olnud peaministrid. Naise surma kohta on raamatu lõpul üks peatükk veel, sealt selgub, et tema tervis oli juba varem halb, ta ei söönud ega maganud. Nii Carlyle’i kui ka tema naise terviseprobleemidest kirjutatakse ka varasemates peatükkides. Naine kannatas peavalude all ja Carlyle ei saanud öösiti magada, kui naabrite kukk kires. Carlyle’i raamatute puhul ei pööra Symons tähelepanu niivõrd nende sisu analüüsimisele, kuivõrd kirjutamisprotsessi kirjeldamisele.

Köite lisad

Klaus rääkis emale, et arvatavasti tuleb varsti maailmalõpp. Esimene võimalik maailmalõpu põhjus on toidupuudus. Tahtsin öelda, et K. Sander rääkis arvatavasti Tõnu artikli põhjal, et ükski rahvas ei ole välja surnud, vaid nad on ümber rahvustunud. Seega kui rahvaarv vahepeal väheneb, on tal pärast rohkem ruumi suureneda. Aga ma ei saanud seda öelda, sest iga kord, kui ma tahtsin rääkima hakata, hakkas ema või Klaus enne. Ütlesin, et ma ei saa seda lauset vist kunagi öelda. Klaus hakkas minema kohta, kus ta võis peksa saada. Ta ütles, et meie kooli praegune direktor suhtus temasse varem hästi, aga nüüd halvasti.

*
Toimus üks sünnipäevapidu. Tahtsin näidata oma vana herbaariumi, mille olin teinud märkmiku lehtede vahele. Tegin selle lahti, aga Pille ütles, et see on kole. Herbaariumis olevad taimed paistsid olevat ussitanud. Ütlesin, et teen nüüd lahti ilusama koha, aga Pille arvates oli see ka kole. Läksin ülikooli õppehoonesse. Seal olid väljas sisseastumiseksami hinded. Sissesaamiseks oli olnud vaja teha matemaatika riigieksam, aga kes tahtis matemaatikas lisapunkte saada, võis teha ülikooli juures teise eksami veel. Tuttavatest nimedest oli paremate sooritajate hulgas Västrik.

*
Olin koostanud kaks Grenzsteini raamatut. Mõlema jaoks olin lugenud "Oleviku" numbreid. Esimene kord oli mul tekkinud sellest lehest kummaline pilt, aga teisel korral hoopis teistsugune. See tuli sellest, et teine kord lugesin numbreid süstemaatilisemalt. Võtsin riiulist Kerese "Malekooli" ühe köite. Tegin ta tagant lahti laua serva peal, seetõttu rebenes talt tagumine osa küljest. Sidusin selle külge tagasi, ühe niidi ja ühe pabeririba abil. Seejärel hakkasin tagumist osa lugema. Köite esimene osa oli Grenzsteini kohta, keskel tuli avanguteooria ja taga olid lisad. Esimene lisa kandis pealkirja "Šveitsi maleelu". Grenzsteini selles ei nimetatud, aga lisa olemasolu põhjus oli ilmselt see, et Grenzstein elas Šveitsis. Teine lisa oli "Maletajate käitumine" ja kolmanda pealkirja tähendust ma ei teadnud.

Saadete ettevalmistamine

Raido oli kirjutanud loengus mõned aastaarvud valesti üles. Seetõttu oli ta läinud kõiki aastaarve kontrollima filmiarhiivi. Ta oli teinud väga palju väljakirjutusi. Üks mees uuris kirjalikke materjale isa kohta. Neid olid terved virnad. Isa materjalide virnade all olid veel virnad minu materjalidega. See mees oli teinud isa kohta saate Tähelaev. Nüüd ta tahtis teha sama nimega saadet ka Tõnu kohta, sest arvas, et Tõnu on meie pere tähtsuselt teine liige. Kui isa kohta saadet oli tehtud, oli mind sinna rääkima kutsutud. Võidi kutsuda ka saatesse Tõnu kohta. Siis oleksin rääkinud, et mulle ei saa eeskujuks olla inimene, kes on minust noorem ja kellel ei ole veel doktorikraadi.

*
Panin faili programmist Word Perfect ümber programmi Word. Kui neid pärast seda võrdlesin, siis nägin, et nad näitasid aastaarve erinevalt. Hakkasin Wordis aastaarve ühekaupa õigeks parandama. Aga kui arvuti soenes, läksid nad kõik ise õigeks.

Arutelu äratrükkimine

Loetleti, kes võeti minuga samal aastal magistriõppesse ja kelle puhul oli milline vastuvõtmise põhjendus. Lähiajaloolasi oli võetud tasuta õppesse kaks tükki, nende puhul oli põhjendus, et nad laiendasid riigipiire. Nad olid riigipiiride laiendamist nõudnud, aga minu meelest see ei olnud veel nende laiendamine. Seni olin mõelnud, et võibolla mind ei võetud vastu sellepärast, et minu ülikooli lõputöö oli teiste omast halvem, aga nüüd selgus, et nii see ei olnud, vaid tegemist oli õppejõudude maitseotsustusega. Üks kaasüliõpilane esitas mulle bakalaureuseõppe lõputöö kaitsmisel küsimuse. Ütlesin, et see on poliitiline küsimus, sest minu meelest oli tema eesmärk saada minu magistriõppe koht endale. Minu arvates minu lõputöö kaitsekõne oli teiste omadest parem. Rääkisin kõnes kahest korrast, kui Mussolini kukkus kukerpallitades. Hiljem tuli vist kolmas selline koht veel. Järgnes isa kõne. Ta tegi kõnes nalja ja oli faktide suhtes veel ebatäpsem kui mina.

*
Olin kirjutanud Pille kirjutuslaua peale kahte kohta pastakaga, mida ma Oudekkist arvan. Hiljem olin need kohad plastiliiniga kinni katnud. Nüüd kraapisin plastiliini vähemaks. Kartsin, et kui mina ei kraabi, siis kraabib Pille ise ja loeb, mida ma olen kirjutanud. Mõtlesin, et peaksin plastiliini maha kraapima ja sodima pastakaga need laused loetamatuks. Tol ajal, kui ma need kirjutasin, olin kuulnud teisest toast hääli, mille põhjal olin arvanud, et Piret ja Oudekki olid meil külas. Aga tegelikult nad polnud vist külas käinud, vaid need olid ainult hallutsinatsioonid. Mõtlesin, et võibolla Pille tegelikult on juba minu lauseid lugenud, sellepärast ta ei kraabigi plastiliini maha, et teha viisakuse pärast nägu, nagu ta poleks lugenud.

*
Üks mees oli kirjutanud, et ta on "teatrikuru". Õige oleks olnud kirjutada "guru". Aga et tegemist oli tõlkega, siis ei teadnud, kuidas originaalis oli. Oli komme, et rahva hulka visati tasuta teatripileteid. Aga teatrikuru püüdis neid kinni teistest sagedamini. Või kui ta ise kätte ei saanud, siis püüdsid tema kinnimakstud abilised, kes andsid pileti talle edasi. Ma ei teadnud, kas abiliste kinnimaksmine tuli tõesti odavam kui pileti ostmine. Anti juhtnöör, et pileteid tuleb visata rahvamassi teise ossa, et need jälle teatrikuru kätte ei satuks. Kõndisin mööda teed. Jõudsin randa. Seal oli kaevatud liiva sisse mängujärv, mis oli tammidega kinni pandud, et vesi pärisjärve ei voolaks. Avasin peoga tammi, lasin osa vett järve, seejärel sulgesin tammi uuesti.

*
Feisbukis toimus üks arutelu. Kirjutasin sinna kommentaari. Pärast seda tahtsin kogu aeg vaadata, kas mulle on vastatud. Vastuste vaatamiseks tuli klikkida ajalehest sinist linki. Ajaleht oli Hennu käes. Kui ta selle lugemise lõpetas, oli sinine rida mustaks läinud ja ei olnud enam link. See tuli vist sellest, et Henn oli lugenud päikse käes. Kell oli juba üks päeval. Ütlesin, et täna midagi teha ei jõuagi. Teises ajalehes avaldati see feisbuki arutelu tervikuna. Pärast minu kommentaari oli lisandunud väga palju kommentaare. Ajaleht arvas, et kui kommentaare on palju, siis on see tähtis arutelu, see oli tema äratrükkimise põhjus. Tegelikult enne minu kommentaari ei olnud eriti kommenteeritud. Ütlesin, et ma ajasin arutelu meelega kuumaks. Üks kommentaator oli kasutanud nime Teine Simo ja üks Simo-Simo. Nad olid kirjutanud lollusi. Nähtavasti selleks, et mulle varju heita ja et arvataks, et see on minu kirjutatud.

Edasiütlemine

Isa ja ema asusid kuhugi teele. Läksin nende järel. Nemad läksid teise kohta kui mina. Mina läksin ühe maja vasakult teise trepikoja ukse taha. Esimese trepikoja ukseset sisenes samal ajal Peep, kes paistis seal elavat. Teise trepikoja ust tuli avama mees sellest korterist, kuhu ma tahtsin minna. Ütlesin, et ma tahtsin tema naisele ühte asja rääkida, aga võin lasta mehel edasi öelda. Rääkimiseks läksime poeruumidesse. Rääkisin, et filosoof Lott, keda naine tunneb, tuli Fischeri males Eesti meistriks, kuigi ta pole vist maletrennis käinud. Kui vastane ei võtnud viiki vastu, siis Lott alistus. Olin tahtnud midagi veel öelda, aga rohkem ei tulnud meelde. Läksin tuldud teed tagasi. Mõtlesin, et ilmselt mees omakorda unustab osa minu jutust ja ütleb vähem edasi.

Täielik nimekiri

Üks ajaloolane ütles, et asjaolud näitavad, et kes tahab tööd leida, see peab kõhuvalust hoiduma. Sellele oli mul vastata, et ma ei ole nõus, sest ma ei otsi tööd. Ühel võrguleheküljel oli nimekiri kõigist ajalooteemalistest artiklitest kõigis Eesti võrguajalehtedes. Kõiki neid artikleid ma ei jõudnud läbi lugeda, vaid ainult valiku. Koos kommentaaridega oleks lugemine veel rohkem aega võtnud. Minu kirjutisi ei olnud nimetatud, sest need ei ilmunud ajalehes, vaid blogis. Istusime ajaloolastega ühes ruumis ja pidasime seminari. Küsiti, kust seda võetakse, et kõik sündmused saab välja arvutada. Vastasin, et saab öelda, et elektronid liiguvad kindla kiirusega, selle põhjal saab arvutusi teha. Ma küll ei väida, et see nii oleks. Üks naine ütles, et ta armastab sauna, see saun siin on sama koha peal juba ajaloolisest ajast saadik. Vastasin, et varem oli saun teise koha peal. Istusin üksi saunalaval, teised ei olnud veel sauna tulnud. Saunal ei olnud lage ega seinu. Mõtlesin, kas sobib ikka teiste nähes ilma riieteta laval istuda. Mõtlesin, et kui seltskond suureneb, siis juurdetulijad on pettunud, et peab sauna tulema, aga tulevad siiski. Üks aluspesu väel naine istus minu kõrvale lavale ja ütles: "Ehhee, Simo." Ta küsis, kas teine naine võib minust teisele poole istuda. Vastasin, et võib küll. Ta istuski.

Talvised harjutused

Kui ma ei oska enam midagi huvitavat kirjutada, siis kirjutan igavat. Kui enda jaoks on igav, siis võibolla teistele on just huvitav, sest sageli on teiste maitse vastupidine. Igav ei ole minu jutt mitte sellepärast, et mul oleks depressioon, vaid et see on enesekordamine. Aga kui iga päev külastavad blogi erinevad inimesed, siis kõigi jaoks see veel ei ole kordus. Ja kui isegi kordusi enam ei kirjutaks, siis võiks depressioon tekkida. Maleturniiridel osalemise lõpetan tõenäoliselt ära, aga täna ma kodus üksi malet mängisin. Analüüsisin ühte varasemat partiid, mängides selle variantide põhjal kaks uut partiid. Kirjutasin käigud üles. Praeguses vanuses meeldib mulle malet üksi mängida rohkem kui võistlustel. Suusatamas käisin ka. See oli selle talve kuues kord suusatada. Sõitsin ühe kanali ringi, kuna see maa pole väga pikk, siis käisin pärast ka jalutamas. Sel talvel olen sõitnud viiel korral ühe ja ühel korral kaks ringi. Aga füüsiline koormus oli täna suurem kui suvel, sest jalutuskäigu pikkus oli suvisega võrdne. Või suvel sõitsin mõnel päeval trenažööriga rohkem. Aga kui jalutuskäigud ja suusatamine on huvitavad, siis pikk trenažöörisõit on küll igav. Mõnel korral olen selle huvitavamaks tegemiseks mõttes luuletusi lugenud, aga iga kord luuletusi lugeda ka ei taha. Andsin täna isale kuulamiseks kolm linti, neist ühel oli vist ta enda luuletuste järgi tehtud laule. 1. jaanuaril leitud iiri ansambli kassett on nii hea, et seda võiks peaaegu iga päev kuulata. Kui oma raadiost kokku lindistatud kassette olen kuulanud uuesti kindlas järjekorras, siis seda iiri kassetti väljaspool järjekorda sagedamini.

Kõik kirjas

Eile kirjutasin, et malerubriik võib seisma jääda. Täna lisan, et sama võib juhtuda ka senise põhirubriigi unenäguderubriigiga, sest tänased unenäod ei olnud jälle huvitavad. Kindlalt jätkab ainult ajaloorubriik, sest selle kohta kirjutan iga päev paberile mustandeid. Tegelikult jätkavad arvatavasti kõik rubriigid, aga see ei pruugi toimuda enam endise sagedusega. Mul käed endiselt sügelevad kirjutamise järele, seetõttu ühe teema lõpetamise korral leian tõenäoliselt uue.

Peaks turniiridest loobuma

Kuna minu blogi malerubriigile on kahel maleleheküljel viidatud ja seda ka külastatakse, siis ma hoiatan, et rubriik võib seisma jääda. Kuna minu põhitöö on teist aastat järjest tõlkimine, mitte ajaloo uurimine, siis tahaksin ajaloo uurimisega tegeleda vähemalt vabal ajal, sest see on minu lemmiktegevus. Nädalas peaks olema kaks puhkepäeva, aga kiirmaleturniir sööb ühe neist täielikult ära, sest pool päeva mängin ja teise poole olen väsinud, lisaks oleks heade tulemuste jaoks vaja ka eelnevat kodust treeningut. Males ei saa minu vanuses enam palju tugevamaks minna, aga ajalooteadmisi on võimalik kasvatada. Ka pole ma males kunagi nii suurt edu saavutanud. Suurest arvust mängitud maleturniiridest ma pole ühelgi ainukesena esikohta saanud, ainult kolm korda esikohta jaganud, aga ajalooeksamil olen saanud umbes 83 sooritaja hulgas üksi esikoha. Edaspidi peaks maleklubi asemel rohkem raamatukogus käima. Natuke tegelen ka malega edasi, aga mulle piisab ühest partiist päevas või mõnel päeval. Kui tuju tuleb, lähen ka edaspidi klubisse. Aga üldiselt on turniiripäevad nädala kõige halvemad päevad, sest mulle ei meeldi rahva keskel viibida, isegi kui malevariandid huvitavad.

Sõjamäng

Jätkasime sõjamängu, mis oli varem pooleli jäänud. Rääkisin kaardi järgi, kus algas sõjategevus, kust hakkasid väed kauge rinde suunas liikuma ja kus mindi vastupealetungile. Mul polnud enam kõik meeles, mis kohast mäng eelmine kord pooleli oli jäänud. Üks mees tahtis ennast ära tappa, sest ta teadis ajaloost vähem kui meie. Seetõttu katkestasin mängu ja ütlesin, et see mees kirjutas sellise luuletuse, et selle tagajärjel enam sõdu ei peeta.

*
Internetis oli tabel, mida on kirjutatud. Üks mees ütles, et seal on väga palju nimetusi. Ta polnud nii suure arvuga harjunud. Mina olin rohkem. Tabelis oli nimetatud, millised "Loomingu Raamatukogu" numbrid on Euroopa Liidu vastased. Mees ütles, et neid saab kunstlikult juurde kirjutada.

Isiksuseomaduste test

Ma tegin isiksuseomaduste testi ("Psühholoogia keerukusest", lk. 112.) Osadele küsimustele oli raske vastata ja mõnel teisel päeval vastaksin teisiti, aga täna sain kõigi viie omaduse kohta positiivse arvu punkte: 1) neurootilisus 43, 2) ekstravertsus 256, 3) avatus 303, 4) sotsiaalsus 409, 5) meelekindlus 398.

Pööbli eest põgenemine

Kui mul bussipiletid oleks otsa saanud, oleksin saanud neid ka juhi käest juurde osta. Aga selleks oleks mul pidanud jälle täpne raha olema. Istusin kirjandusmuuseumis. Hakkasin koostama ühe ajaloolase raamatut. Alustasin tema artiklitest tsitaatide väljakirjutamist, et hiljem nende põhjal valida, millised artiklid raamatusse panna. Üks teine ajaloolane kirjandusmuuseumis vaatas sama autori raamatuid. Neid oli seina ääres väga palju. Ütlesin neid vaatavale ajaloolasele, et minu ema on öelnud, et selle autori teoste kataloogis ei ole üldse kõiki tema teoseid kirjas. Mõtlesin, et kui pean läbi vaatama niivõrd palju materjali, siis võtab tsitaatide välja kirjutamine liiga palju aega, peaks selle asemel loetu kokkuvõtteid kirjutama. Aga siis ei tule jälle raamatu saatesõna nii täpne. Kõik hakkasid põgenema, sest väljas oli pööbel mässama hakanud ja tahtis kirjandusmuuseumi sisse tungida. Püüti enne selle juhtumist maja teise otsa kaudu välja pääseda. Majast väljumise järel läksime uksest sisse, et põgeneda katusele. Lauri K. lubas, et päästab meid lendava taldrikuga ära. Aga kui olime üles roninud ja seisime teisel pool maja, selgus, et me ei jõudnud Lauriga samasse kohta, sest tema oli üles läinud teist treppi mööda, mis jäi teise majja, vahepeal ei olnud ühenduskäiku. Lauri lendas siiski lendava taldrikuga meie juurde ja võttis meid peale. Ta juhtis lendavat taldrikut usu abil. Seisime selle peal ja panime käed kokku, et omalt poolt hoogu juurde anda. Lauri läks Raatuse tänaval taldriku pealt maha. Kuigi seni olime hoogu andnud ka meie, ei õnnestunud meil ilma Laurita taldrikut liikuma saada. See oli Piiblist ka teada, et kui vee peal käija usk nõrgenes, hakkas ta põhja vajuma. Ütlesin, et võibolla aitaks, kui Ariel läheks taldriku pealt maha, sest temaga ma ei saanud kooliajal hästi läbi. Olime saunas, kui meile valetati, et pööbel läheneb. Hakkasime mööda tänavat põgenema. Teistel oli vähemalt natuke riideid seljas, aga mul polnud mitte midagi. Hiljem istusime söögilauas. Tahtsin rääkida, et võibolla olid Piiblis Jeesuse imeteod ainult unenäod, sest täna lendava taldrikuga lendamine oli unenägu. Aga ma ei saanud lauset lõpetada, sest isa hakkas vahele rääkima.

*
Ajalehes kirjutati ühes Eesti kodus elavast tiigrist. Kristel arvas, et selle tiigri nimi on Kristel, aga üks teine inimene arvas, et Jane. Tiiger hüppas toa seinte vahet. Seda seletati sellega, et praegu on tal jooksuaeg. See tiiger oli meie kodus. Mõtlesin öelda, et mina tiigriga samas toas ei maga. Teised olid tiigriga samas toas, aga mina hoidsin eraldi tuppa. Võibolla ta teiste lõhnaga oli harjunud ja pidas neid sõpradeks, aga kuna mina olin tast eemale hoidnud, siis minu lõhnaga ta harjunud ei olnud ja mind oleks ära söönud. Kui ma oleksin temaga kohtunud, oleksin püüdnud eest ära minna, aga seda ei tohtinud teha, sest kaslased püiavad põgenejaid. Toomas tuli koju. Ta heitis põrandale pikali ja hakkas tegema seejärel hüppeid, mis võtsid eeskuju tiigri liigutustest. Siis paistis tal tekkivat hirm, sest ta ronis pappkaustade virna otsa ja sealt riiuli otsa. Ema ütles: ahah! Kuna Toomas oli põgenema hakanud, hüppas tiiger talle järele ja tõi ta riiuli otsast alla. Ema ütles: söö-söö! Aga Toomas ei olnud veel ära söödud. Toomas tundis ühte võitlusvõtet - muusika. Seetõttu kukutas ta grammofoni tiigrile pähe.

Head ja halvad asjad

Täna avaldamiskõlblikke unenägusid ei olnud, siis kirjutan millestki muust. Esimene mõte oli, et kirjutan, et vahel on mul tunne, et mind püütakse ühiskonnast välja tõrjuda. Esimeste näidetena tahtsin kirja panna, et täna pole keegi minu blogi külastanud ja postkastis pole ühtegi kirja. Blogiloendur näitas 0 külastust, aga kui postkasti avasin, oli seal siiski mitu kirja. Need polnud küll erakirjad, vaid listidele. Kui teist blogi loendurit vaatasin, siis selle järgi oli külastusi tehtud, kuigi ma ei tea, kas neid tegid inimesed või robotid. Aga mulle on suuliselt ka üllatavalt palju inimesi rääkinud, et nad on minu blogi lugenud. See näitab samuti, et ma olen paljude inimestega ka suuliselt rääkinud.

*

Mulle meeldib häid asju meenutada. Eile väljas jalutamas käies meenutasin kogu tee häid asju. Vahel on see seisnenud selles, et olen mõttes lugenud häid luuletusi, aga eile meenutasin teistsuguseid asju, lapsepõlvemälestusi ja mälestusi teiste eluperioodide kohta. Nii oli peaaegu kogu jalutuskäik ilus, väljaarvatud see, et üks vastu tulnud mees sülitas. Mitte ainult mälestused ei olnud head, vaid ka hetkel näha olevad pimedas põlevad tuled. Täna enne voodist tõusmist meenutasin jälle häid asju. Voodist tõusmisega ei olnud põhjust kiirustada, sest vannituba oli kinni. Aga mälestustevoo katkestas, et kolmandas ruumis algas koleda häälega kriipimine. Üks võimalus oleks olnud vastukaaluks millestki heast edasi mõelda proovida, aga ma mõtlesin, et kui ma kriipimise ajal midagi head meelde tuletan, siis järgmine kord seostub see mälestus juba kriipimisega.

Eiffeli torn

Öeldi, et täna on haruldane päev, mil Eiffeli torn on üleni pilvede seest väljas. Seepeale hakkasid kõik seda pildistama. Pildistasin algul nii, et esiplaanile jääks inimesed. Selleks keerasin objektiivi nuppu. Seejärel keerasin nuppu teist pidi, et terve torn korraga pildile mahuks. Keerasin enne pildistamist fotoaparaati 90 kraadi. Tegin kolm pilti. Aga kui valmis pilte vaatasin, siis ei olnud torn peale jäänud. Selle asemel oli mul kõhu küljes nabanööri sarnane kasvaja. Seejärel avastasin, et olin teinud siiski rohkem pilte ja teistel oli torn peal. Vaatasin aknast välja. Eemal oli Eiffeli torn, mis paistis Tartusse ära. Küsisin, miks seda nii harva näha on. Olin teda varem näinud ühel korral, see oli juhtunud ühel ema sünnipäeval. Aknast paistis ka, et lammutatakse katlamaja korstent, võttes seda juppideks. Samuti oli näha telemasti. Ütlesin, et Tartu telemast on ka Eiffeli torni eeskujul ehitatud. Üks mees sõitis kõrgusest köie abil alla. Pöörasin pilgu ära, et mitte muretseda tema võimaliku kukkumise pärast.

Mäng reketiga

Palliplatsil mängiti palli. Mina mängus ei osalenud. Läksin teisele platsile, et üksi sulgpalli õhku põrgatada. Mõtlesin, et teen seda nii, et iga põrgatamiskord on erinev riik. Vaatan, millise riigi nimele mõeldes rohkem punkte tuleb. Sellele platsile tuli kaks tüdrukut, kes ütlesid, et tahavad seal ise mängida. Lõin vihastudes ühele neist reketiga vastu õlga. Hakkasin seda kohe kahetsema. Küsisin tüdrukult, kas tal on väga valus. Ta vastas, et ei ole. Ütlesin, et võin talle kiirabi kutsuda.

*
Olin feisbukki üles riputanud pildi, kus oli hulk peegelpilte kõrvuti. Pille oli seejärel riputanud samasuguse. Nähtavasti tahtis ta näidata, et tema oskab teha peegelpilte paremini, aga minu arvamus ei pidanud tema omaga kattuma. Pille pildid meeldisid ühele inimesele, minu omad samuti. See üks inimene oli lisanud omapoolse pildi, millel soovitas lisada minu pildile pilved. Moodustus peegelpiltide rea asemel pilt paadisõitjatest. Ma oli ühel peegelpildil kasutanud kuulsat maali paadisõitjatest. Võibolla soovitaja ei olnud soovituspilti loonud ise, vaid oli kasutanud selle maali töötlust.

Kosmos ajab hulluks

Auravad kosmoses kuumad planeedid.
Sellistel elada ei taha keegi.
Teeksin minagi kosmosesõidu,
kui ainult sõita seekord saaks võidu.

Ilus on elada kändude vahel.
Rõngaid näitab neil aastateahel.
Kuidas saaks hiilida raamatulattu,
selles meie plaanid ei kattu.

Siis kui ma sõidaksin kosmosest läbi,
kännust kaugele liiguks üks käbi.
Nuusutab leigemat kerkivat auru
planeedil juba tekkinud saurus.

Uus ajaleht

See nädal sain kätte ajalehe "Eesti Maleelu" esimese numbri. Nagu lapsepõlv oleks tagasi tulnud, kui ma ostsin juba enne trenni minekut "Eesti Malelehte". Lugesin tol ajal vähemalt kogu sõnalise osa läbi. Seda tegin ka nüüd juba esimesel päeval uue lehega, samuti vaatasin ainsat lehes toodud partiid, ainult ülesandeid pole lahendanud.

Eesti ajalugu III

"Eesti ajalugu. III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani". Koostaja ja peatoimetaja Enn Küng. Tartu 2013. 487 lk.

Sellest köitest kirjutan vastukajade mälu järgi kommenteerimise kaudu:

1. Blogiarvustus.

Ühes blogis arvustati eelmisena ilmunud teist köidet ja avaldati jutumärkides tänu kriitpaberi eest. Ka minu arvates on kriitpaber kõigi viie uuel ajal ilmunud köite puudus. Piltidele annab see ehk juurde, aga pilte ma ei pea selle raamatu puhul kõige tähtsamaks. Lugeda on raskem, kui peab võitlema valguse silmapeegeldumisega. Päevavalguses lugeda on parem, laualambiga halvem.

2. Uudis ajakirjas "Tuna".

Ajakirjas "Tuna" teatati, et teine köide sai ajalookirjanduse aastapreemia. Otsus ei olnud üksmeelne, aga otsust põhjendati sellega, et teisele köitele oli palju vastukajasid ja see tõstis huvi ajaloo vastu. Kolmandale köitele paistab vastukajasid tulevat vähem. Kui preemia anda välja sama loogika põhjal, mis eelmine kord, siis tuleks see ehk anda kolmanda köite asemel Laine Randjärve tagasilükatud doktoritööle. Tänu selle kaitsmisel läbikukkumisele loeti seda rohkem, samuti teisi samal aastal kaitstud doktoritöid, ilmus palju ajaleheartikleid ja ilmselt pingutasid rohkem ka teised doktorandid, et tagasilükkamine ei korduks. Ma arvan siiski, et nii teisest köitest kui ka Randjärve doktoritööst kirjutati palju nende puuduste pärast, see ei tõesta nende kõrget kvaliteeti.

3. Intervjuu "Tartu Postimehes".

Seoses kolmanda köite ilmumisega andis Enn Küng intervjuu "Tartu Postimehele". Ajakirjanikku huvitas, kas kolmas köide võib põhjustada samasuguse skandaali nagu teine. Katseks küsis ta, kas kolmandas köites esineb mõiste "hea Rootsi aeg". Enn Küng vastas, et seda mõistet ei esine, emotsionaalsel tasemel võib selle üle arutleda, aga tegemist on akadeemilise raamatuga. Ma mäletan siiski, et neljanda köite käsikirjas hea või hää Rootsi aja mõiste oli, kuigi ka neljas köide on akadeemiline. See ehk ongi rohkem neljanda köite teema, sest mõiste tekkis alles Vene ajal, mis oli eestlastele raskem kui vähemalt osa Rootsi ajast. Kolmandat köidet lugedes mõtlesin, kas ei räägitud Rootsi ajal hoopis heast Poola ajast. Sest Poola ajal olevat poolakad ja eestlased mõlemad eelistanud katoliiklust ja sakslased luterlust. Kui eestlastest tehti Rootsi ajal luterlased, siis see ehk põhjustas vastuseisu. Teiselt poolt ma oletan, et Poola aja eestlaste katoliiklus võis sarnaneda 19. sajandi õigeusku pöördumisele – nagu 19. sajandil otsiti abi venelastelt, nii võidi seda 17. sajandil otsida poolakatelt sakslaste vastu. Aga kui hea Rootsi aeg ei ole kolmanda köite autorite enda seisukoht, oleks seda saanud nimetada historiograafia osas kellegi teise seisukohana.

4. Kõne raamatuesitlusel.

Raamatuesitlusel pidas Enn Küng kõne, kus ütles, et kolmanda köite autorid on need, keda tema hindab, aga nad ei pruugi olla kõiges üksmeelel. Ma panin ka ise tähele, et kui teise köite puhul Selart kirjutas ja Tarvel kritiseeris, siis nüüd on nad mõlemad autorid. Ja jääb mulje, et Tarvel kritiseeris põhjendatult, sest ise kirjutab ta paremini. Ma ei oska omapoolse uurimiseta hinnata, kellel on kõige suurem faktitäpsus, aga Tarveli peatükid tundusid olevat kõige huvitavamalt kirjutatud. Seda muljet võis mõjutada ka see, et olen viimase aasta jooksul tema kohta mitmest kohast mujalt kiitust kuulnud või lugenud. Tarvel seletab lugejale seda, mida lugeja ei tea, olles järelikult küsimuse kõigepealt endale selgeks teinud. Ka pöörab ta teistest rohkem tähelepanu rahvusküsimusele. Laidre peatükkides näiteks esineb ebamäärane mõiste "liivimaalased", mis võib tuleneda allikate puudulikkusest, aga siis oleks saanud öelda, et allikatest täpsem rahvuslik kuuluvus ei selgu. Tarveli peatükkidest saab teada, et eestlasi rõhuti, sest rae liikmed võisid olla nii poolakad, leedulased kui ka sakslased, aga mitte eestlased. Kui ma võrdlesin üle-eelmine aasta Laidre ja Sepa raamatuid Põhjasõja kohta, siis leidsin, et mõnes asjas on parem üks ja mõnes teine autor. Laidre raamatu üks pluss oli huvitavuse taotlus. Nüüd loetud raamatust ma tema peatükkidest sellist taotlust enam nii palju ei tajunud. Teist köidet arvustades kirjutas Lauri Vahtre, et meelde jätmine käib emotsioonide kaudu ja kõige halvemini on kirjutatud Selarti peatükk. Kolmanda köite puhul tundus mulle, et Selarti peatükk jäi kõige halvemini meelde.

Küng ütles kõnes veel, et kui Sulev Vahtre elas, oli ta nagu heas mõttes kubjas, kes autoreid kirjutama kiirustas. Ma mäletan, et vähemalt viienda köite puhul tundus Hando Runnel nõudvat tähtaegadest kinnipidamist veel aktiivsemalt kui Vahtre, aga nüüd oli raamat teise kirjastuse käes.

5. Intevjuu ajalehes "Sirp".

Sakslane Ulrike Plath andis "Sirbile" intervjuu, kus ta ei rääkinud otseselt kolmandast köitest, küll aga samast ajalooperioodist. Ta ütles, et eestlasi huvitavad 13. ja 20. sajand, kui eestlaste tähtsus on olnud suurem, aga mitte varauusaeg, kui see oli väike. Ma olen uurinud Eesti-aegset ajaloolast Hendrik Seppa ja mäletan, et tema kirjutas ka Rootsi ajast rahvuslikust seisukohast. Ta pidas eestlaste jaoks positiivseks Eesti ala ühendamist Rootsi ajal ühe valitseja ja usu alla ning Ida barbaarsusest eemal hoidmist, mistõttu rootsi ja soome sõdurite Eesti pinnal valatud veri polevat olnud asjata. Sepp kirjutas ka Rootsi ajast rahvapärimuses, arvates, et hea Rootsi aja mäletamises väljendus eestlaste sotsiaalne programm. Nüüd ilmunud raamatust nii tugevaid hinnanguid ei leia.

6. Vikerraadio saated.

Vikerraadios on juba mõned aastad lastud saateid sama ajalooperioodi kohta, mida ma olen osaliselt kuulnud. Viimati kuulsin Tarveli saadet, kus ta rääkis, et taanlaste jõudmine Saaremaale ei tähendanud veel Taani aja algust. Seda kirjutab ta ka raamatus, aga raadios lisas ta veel argumentatsiooni, et Nõukogude aja algust ei alustata 1939 baasivägede saabumisest, vaid aastast 1940. Ajakirjanik küsis Tarvelilt, kes sõdisid, kas aadlikud. Tarvel vastas, et aadli ratsaväeteenistuskohustus oli anakronismiks muutunud, põhiliselt sõdisid palgasõdurid. Üks ratsamees tuli anda Saaremaal 12 või 15 adramaa kohta, mis tähendas vaid mõnikümmend meest Saaremaa kohta, mida oli väga vähe. Need adramaade arvud on raamatus Küngi peatükis, aga nende tähendus ei tule raamatust sama moodi välja nagu raadiost.

7. Artikkel "Postimehe" lisas "Arvamus. Kultuur".

Ajaloolane Adamson kirjutas kolmanda köite kohta artikli, kus ütleb, et loeb ridade vahelt välja, et autorid peavad Rootsi aega endiselt heaks. Adamsoni meelest oli see aga halvem valik kui oleks olnud Poola või Taani võim, kuigi Vene võimust parem, kuivõrd Poola ja Taani olevat olnud aadlivabariigid, aga Rootsi ja Venemaa despootiad. Ma pole siiski kindel, et kui olukord oleks parem olnud aadli jaoks, kas ta siis eestlaste jaoks ei oleks olnud seda halvem. Rootsi aja reduktsioon tähendas aadli olukorra halvenemist, aga eestlaste olukorra paranemist. Grenzstein raamatus "Herrenkirche oder Volkskirche?" kasutas hea Rootsi aja võrdlust ka Vene keskvõimule orienteerumise pooltargumendina, kuivõrd see võivat samuti sakslaste vastu liitlane olla. 18. sajandil Vene võimu all siiski aadli olukord paranes ja talupoegadel halvenes.

8. Arvustus "Sirbis".

Viimati lugesin kolmanda köite kohta "Sirbist" Kersti Lusti kirjutatud arvustust, mis kinnitas mu enda tähelepanekuid. Näiteks selles osas, kui Lust kirjutab, et Laidre ei too sõdadeperioodist rääkides piisavalt välja, et see oli lihtrahva jaoks suurte kannatuste aeg. Vähem meeldis mulle, kui Lust tõi kellegi nimetuks jäänu tsitaadi, et heast või halvast Rootsi ajast rääkimine kuulub "naiivse päevapoliitika kolikambrisse". On küll õige, et igal ajal on nii head kui ka halba, aga päevapoliitikaga tegelemist ma naiivsusega ei samastaks, sest kui õiged inimesed poliitikaga ei tegele, võidakse ühel hetkel näiteks ajaloo uurimine keelata.

Voodid tänaval

Televiisori ekraanist allpool ütles punane kiri, et KGB näitab inimesi kompromiteerivaid materjale. Praegu ei olnud televisioonis saateid, aga KGB kasutas seda aega, et näidata televiisoris udust pilti inimeste piinamisest. Ütlesin, et nemad piinavad ja teisi kompromiteerib. Üks noor naissugulane ütles, ta tahab täna muuseumi minna. Vastasin, et täna on lahti poolteist muuseumi.  Ajalehes olid muuseumide lahtiolekuajad. Üks neist oligi muuseum, teiseks olid ühe inimese matused. Nüüd oli pilt piinamisest selgem. Öeldi, et enne oli pilt udune, nüüd veel selge ka. Vastasin, et nad täiustasid vahepeal tehnoloogiat. KGB tuli meid püssiga maha laskma. Mina pääsesin põgenema.

*
Minu voodi oli pärmivabriku ees. Ütlesin, et siin teeb autotee kurvi ja mõni auto võib mulle une pealt otsa sõita. Meie voodid olid Fortuuna tänava ja Pika tänava vahel lageda taeva all, sest meil oli suur pere ja voodid ei mahtunud tuppa ära. Küsisin, kas ma olen üldse kunagi pärast kolimist majas maganud. Mõtlesin, et kui magada lageda taeva all, oleks võimalik viia voodid vähemalt autoteest kaugemale, Pika tänava siseõuele. Hakati sõitma Tallinnasse. Ema rääkis, et tema Klausiga Tallinnasse kaasa ei lähe ja isa ka Tapast kaugemale ei sõida. Otsustasin, et mina ei lähe üldse sõitma, aga teistele ma seda ei öelnud. Hakkasin mööda tänavaid kõndima. Minu ümber hakkas tiirutama suur hundikoer. Ta haukus minu peale. Ütlesin talle, et ta ei hauguks. Koer tegi suuri ringe, minnes vahepeal minust kaugele. Kasutasin seda aega, et mööda teist tänavat põgeneda. Aga koer mitte ainult ei haistnud minu jälgi, vaid ka nägi, kuhu ma lähen, ja tuli mulle järele. Nüüd ta hakkas pidevalt minu kõrval kõndima. Ütlesin talle, et ta on hea koer. Hakkasime jõudma kaarsillale. Ütlesin Toomale, et ta annaks koerale vorstiviilu. Kui koer oli selle ära söönud, siis ütlesin, et võibolla jääb sellest väheks. Mõtlesin, et võib juhtuda, et kui ma valvuritest möödun, võivad nad küsida, et ma annaks neile tubakat või lilleõie nööpauku panemiseks.

*
Naismatemaatikaõpetaja vaatas minu lahendusi. Ühe luges ta õigeks, aga teise puhul ütles, et ma olen midagi teist moodi teinud. Seletasin, et ma arvutasin välja kahe kujundi pindalad ja seejärel liitsin need kokku. Õpetaja ütles selge. Aga nüüd ta ei hakanud mulle viit panema, vaid jättis hindamata.

*
Lähenes matemaatika lõpueksma. Ütlesin Erikule, et ma vaatan, kas ma jõuan kõik nii selgeks õppida, et saan eksamil kolme kätte. Praegu mul selge ei ole. Põhjus on halb nägemine. Õpetaja Holts ütles, et pidage meeles, et pindala arvutamisel saab kasutada alati ainult kahte kujundit - ringi ja rombi. Lisasin, et kolmnurka ikka ka. Õpetaja ütles, et õige, kolmnurka ka. Mõtlesin, et ristkülikukt ta ei nimetanud sellepärast, et loeb ristkülikud ka rombideks. Õpikus oli näidatud arve suurte skeemidena. Meie olime neid õppinud numbritena, skeeme polnud joonistatud. Mõtlesin, et loen õpiku kogu teooria osa läbi, aga ülesannete lahendamise harjutamiseks ei ole mul aega. Loen õpiku iga lauset kaks korda.

*
Muruplatsil oli arvustus Grenzsteini raamatu kohta. See ei olnud vist veel ilmunud. Et ta ilmuks, ei tohtinud ta ära kaduda, aga ta võis kaduda, sest ühed poisid kippusid paberite järjekorda muutma. Vaatasin, kas arvustuses on öeldud koostaja nimi. Algul vaatasin, et ei ole, siis nägin, et see oli päises siiski olemas. Arvustaja rääkis, kuidas rahvas saab Grenzsteinist valesti aru. Ütlesin, et inimestel jääb meelde ainult lihtsustus. Arvustaja küsis, kas saab öelda, et see on lihtsustus, mõeldes vist minu kirjutatud saatesõna. Tahtsin lugeda, aga poisid segasid. Lugesin, et arvustuses oli kirjas, et kui Tuglas ütles, et külvab selle vilja Grenzsteini häbiks, siis Grenzstein läks põllu peale nutma. Ütlesin, et ta nuttis vist üldse palju.

Kandidaatide laul

Ülikooli ajal olin õppinud pähe aastaarve ja nimesid, nüüd õppisin võõrkeele sõnu. Ütlesin, et mulle nii väga meeldis ülikooli ajal aastaarve ja nimesid pähe õppida, kui need olid peas, tuli ülejäänud jutt iseenesest. Toas algas sõda. Mõtlesin, et selle vastu aitab üks minu arvutis olev luuleteos. Läksin arvuti taha. Tahtsin sellest luuleteosest otsinguga üles otsida kohad, kus esines sõna "maasikas". Aga kõik võttis aega.

*
Ühes riigis toimus tuumaplahvatus. Oudekki kirjutas feisbukis, et nüüd tuleb ühe parteiga koalitsioonivalitsus teha. Ma ei tahtnud temaga koalitsiooni teha, seetõttu vastasin, et sellist valitsust ei tule. Isa astus tuppa. Ütlesin talle, et nüüd visati meile tuumapomm. Uurisin lähemalt, mis oli juhtunud. Ühe Aafrika riigi kaevanduse sissepääsu juurest põõsa tagant oli leitud kalatükke. Seepeale oli politseinik visanud kaevandusse oma väikse tuumapommi. Varem ei teatud, et selles riigis tuumapomm on. Nüüd paistis, et neid võis veel paljudes riikides olla. Politseinik oli ise plahvatuse järel elus ja andis seletusi. Vaatasin uuesti, mida Oudekki oli kirjutanud. Ta ei olnudki kirjutanud uuest Eesti valitsusest, vaid et talle meeldis juba varem selle Aafrika riigi üks partei rohkem kui teine, ja nüüd sai ta oma eelistusele kinnitust. Selle riigi parteidest ei teadnud ma midagi. Aga selline partei, mis Oudekkile meeldis, poleks arvatavasti mulle meeldinud.

*
Läksin koolimaja tiivatrepist alla. Enne esimesel korrusel ümber nurga keeramist sain aru, et esimesel korrusel on valve, ega õpilased tunni ajal ringi ei liigu. Seetõttu läksin trepist üles tagasi. Ülemisel korrusel kuulsin, et üliõpilastele pakutakse võimalust neljasid parandada. Ütlesin Kristerile, et ega ma mäletan, et ükskord ma ütlesin talle ise ka, et neli miinus on väga hirmus hinne. Seda ütlesin sellepärast, et ma polnud aasta aega ühtegi nelja saanud. Hiljem sain neid veel. Läksime klassi, kus pidi tulema tund. Rahvast oli palju ja oli tegemist endale istekoha saamisega. Istusin ühele toolile, mille juures ei olnud lauda. Üks õppejõud ütles, et seni on see tema koht olnud. Vaatasin, et minu kõrvaltoolil istus kolm meest üksteise süles.

*
Kirjutati, et Tšetšeenias läks üks Venemaa vastu võidelnud väeosa täies koosseisus Kadõrovi alluvusse. Oli oodata, et varsti on Tšetšeenia Kadõrovi juhtimisel jälle iseseisev. Tšetšeenid olid ühte hoidev rahvas. Ainult Dudajevi nime ei tohtinud vist praegu nimetada. Öeldi, et sellega on nagu ühe Venemaa poliitikuga. Peeti vist silmas, et kuni ta oli opositsioonis, oli ta tark, aga kui võimu juurde pääses, muutus rumalaks. Toas oli kaks meest, kes kandideerisid valimistel. Nad laulsid jämeda häälega: "Meestelaulu selts, meestelaulu selts." Laulmisega nad näitasid, et neid tasub valida. Mina laulda ei osanud ja poleks hääli saanud. Nende meestega hakati rääkima. Rääkimise ajal ümises üks edasi. Kui jutt läbi sai, laulis ta veel ühe korra: "Meestelaulu selts." Alles sellega oli laul lõppenud. Räägiti, et ühe neist meestest naine oli sisuliselt kahe mehega korraga abielus. Küsiti, kes ta teine mees oli. Vastasin, et üks poliitik. Mul ei olnud tegelikult selle kohta andmeid, aga olin ühe naispoliitiku kohta kuulnud, et ta on kahe mehega abielus, üks neist on minu nimetatud meespoliitik, seetõttu oletasin, et tegemist on ühe ja sama naisega.

Päeva viimane tund

Mängisin maleturniiril Peebuga. Tegime viigi. Peep ütles pärast, et ma oleksin saanud võita. Mina polnud võiduvõimalust märganud. Peep oli seisu üle kauem mõelnud, sest ta oli mõelnud ka pärast minu käiku. Rääkisin, et sel turniiril mängisin kergelt, aga sain palju punkte. Tartu meistrivõistlustel on juhtunud, et kõik mängud on rasked ja jään viimasena mängima, aga kõik lõppevad viigiga. Peep helistas naisele, et hakkab nüüd koju sõitma. Ta pidi mind ka Tartusse sõidutama. Tahtsin istuda autojuhi kõrvale, aga keegi oli minu koha ära võtnud. Rippusin lahtise autoukse küljes ja auto hakkas sõitma. Sain surma. Aga nii mulle ainult tundus, sest ma mäletasin, et jõudsin koju. Asusin jala teele. Kõndisin mööda mäda maad. Kõndisin läbi kuuri, astudes uksest sisse ja aknast välja.

*
Istusin auditooriumis ja lugesin raamatut. Olin juba hommikul päevanormi 20 lehekülge ära lugenud, aga nüüd tahtsin teist raamatut ka 20 lehekülge lugeda. Oli päeva viimane tund, aga pidin enne magamaminekut loetud jõudma, sest see oli mõtteloo raamat ja väiksemate lehekülgedega kui hommikune. Minu vastas istus üks klassiõde. Ta rääkis kätega näidates: "Nina on nii suur. Teil ka, teil ka." See oli vana nali, aga naerdi uuesti. Ei olnud aru saada, kas ta oli näidanud laiali kätega suurt nina või sõrmedega väikest nina. Mind hakati selja tagant torkima. Seetõttu istusin teise kohta rea otsale, vaatamata üldse, kes torgib. Lauri N. küsis mult, kelle raamatut ma loen. Näitasin talle kaant. Kaanele oli märgitud autorinimeks Uku Masing. See tuli mulle endale üllatusena. Lugesin edasi. Raamatus kirjutati, et pole võimalik kirjutada asja, mis poleks päriselt juhtunud. Mõtlesin, et Masingule meeldis reaalsust peenelt analüüsida, aga mina tean, et tänapäeval on olemas ka fantaasiakirjandus.

*
Kaks poissi luurasid ümber majanurga õpetajat. Võibolla oleks olnud parem, kui nad poleks luuranud, sest kui luurasid, siis võis õpetaja neid ennast ka näha. Üks poiss jäi luurama, aga teine kõndis ümber maja teise nurga. Seal ta nägi, et rühm inimesi oli endal kõik riided seljast võtnud ja tekid ümber mässinud. Õpetaja jõudis parajasti sinna ja tegi ka nii. Seepeale tegi poiss ise ka. Koloonias elas 10 000 paljast, aga suurema osa kohta neist ei olnud lubatud fotosid säilitada. Nad valisid endi hulgast 100 kõige ilusamat, keda nad nimetasid parlamendiks. Fotosid võis säilitada ainult nende saja kohta.

Silm näo keskel

Vaatasin isa laua peal olevaid artikleid, mille ta oli kirjutusmasinaga kirjutanud. Üks artikkel oli Tristani kohta. Selles ütles isa, et Tristani loomingu puhul tekib küsimus, kas selles kirjeldatu on võimalik ja kas see on õiguslikult lubatud. Minu kohta polnud isa artiklit kirjutanud. Kui isaga neist artiklitest rääkisin, küsis ta, kas mul on neile midagi lisada. Ütlesin, et mind huvitas kõige rohkem artikkel Tristanist, kes on minu klassivend. Isal oli laua peal ka nimekiri nendest, kes olid teda sünnipäeva puhul õnnitlenud. Ühe mehe kohta küsis isa, miks see teda õnnitles, õppigu enne malet mängima. Minu meelest see mees mängis malet isast paremini. Läksin teise tuppa. Vaatasin oma maale. Üks maal oli Tristani maali moodi, aga ei olnud vist siiski see, vaid sarnanes rohkem ühe minu varasema maaliga. Tristani maal oli kadunud. Võibolla oli ema selle ära visanud, lootes, et ma asjade puudumist ei märka. Läksin keldrisse. Meie kolm keldriruumi olid omavahel kokku ehitatud. Kui keldrist välja minema hakkasin, tuli mulle vastu üks poiss, kellel oli ainult üks silm, mis asus näo keskel. Keldritrepil seisis veel palju lapsi, kelle vahelt tuli läbi trügida.

*
Vaatasin oma vana vihikut. Olin Oudekkile varem kirjutanud, et kamba asjadest kirjutamise lõpetasin veebruaris 1989. Aga sellest vihikust nägin, et ma olin neid siiski pärast seda veel palju kirjutanud, jätkates 1989. aasta detsembrini. Minu fantaasia oli olnud parem kui ma olin vahepeal mõelnud. Mõtlesin, et peaks Oudekkile täpsustuse saatma. Aga ma ei saanud saata, sest mul polnud enam kombeks talle kirjutada.

*
Olin internetist välja trükkinud Grenzsteini digiteeritud raamatu. M. Kolk hakkas minu väljatrükist endale koopiaid tegema. Pakkusin talle, et mul on lisaks teistel paberitel artikkel Suitsust. Kolk ütles, et raamatuid on digiteerima hakatud, tema ülikooliajal seda veel ei tehtud. Vastasin, et mõned digiteerivad neid päev läbi ja saavad selle eest palka. Minu töö eest samal ajal millegipärast palka ei makstud. Näitasin tühja riiulit ja ütlesin, et magistriõppes tegin valguskoopiaid sellise riiulivahe kõrguselt, aga neist ei ole midagi kasu. Puudutasin ühte paberivirna ja see läks ümber. Ütlesin, et kui ma siin toas virnasid puudutan, lähevad need sageli ümber, aga kui keegi teine puudutab, siis ei lähe. Tuppa tuli kaks mootorsaega poissi. Nad puurisid kõigepealt ühte riiulit ja seejärel raadiot. Küsisin, miks on vaja puurida. Sander vastas, et kui ma sellest aru ei saa, siis ma ärgu rääkigu.

Jaapani alistumine

Räägiti, et ega algul ei nõutud Teises maailmasõjas Jaapani alistumist, vaid tingimusteta kapituleerumist. Tingimusi muudeti tänu sellele, et Jaapan tunnustas Rumeenia kommunistlikku riiki. Vastasin, et siis tegi Jaapan ju hästi, kui ta seda kohe ei tunnustanud. Lisasin, et Ida-Euroopa kommunistlikud riigid tekkisid üldiselt aastal 1947. See oli pikaajaline protsess.

Turniiri ajal suusatamine

Täna ei olnud malemängu isu. See suurendab tõenäosust, et järgmine nädal on. Täna tegin teist korda sel talvel suusatrenni. Kraad näitas -15 ja mind hoiatati, et suusatamiseks on liiga külm, aga mul hakkas igatahes palav. Pikalt ma siiski esialgu ei sõitnud, seetõttu käisin pärast veel jalutamas.

Istungi juhataja

Parlamendi juhatajat ei olnud kohal, seetõttu hakkas istungit juhatama Kristel, kuigi ta oli veel noor. Ta küsis, kas järgmiste saadikute parandusettepanekud on vastu võetud, nimetades kolm nime, esimesena minu nime Runnel ja kolmandana sarnase kõlaga nime Tunnel. Näidati, kuidas M. Kolk ja teised naersid. Vastati, et parandusettepanekuid vastu võetud ei ole. Ütlesin, et täna juhatas parlamenti üks, kes on minu sünnipäeval käinud. Pille ütles ohhoo. Ta küsis, kas see roosa peaga. Vastasin, et pigem valge.

*
Vaatasin oma vana eesti keele vihikut. Kirjaliku töö hinde järele olin kirjutanud naljalauseid, lisades, et see ei ole veel vigadeparandus. Vigadeparandus tuli sellest allpool. Õpetaja oli kirjutanud naljalausete kohta vaadatud ja vigadeparanduse juurde hinded viis ja neli. Võibolla oli ta hindeid pannes siiski naljalauseid kui hinnet tõstvaid arvesse võtnud. Olin koolivihikutesse peaaegu iga asja juurde midagi ilukirjanduslikku kirjutanud või joonistanud. Oma loomingut nähes hakkas mul fantaasia alati uuesti tööle. Vaatasin oma maale. Mul oli meeles, nagu oleks minu maalid üksteisele liiga sarnased, aga praegu nägin küll erinevaid. Lisaks inimestele olin maalinud ka mägesid. Ühel maalil oli küll tänaval tihe inimgrupp nagu ühel teisel meeles oleval pildil. Kaugemal oli ähmane loojuv päike, mis loojus siin pool mäge. Klaus küsis, kas ma mõtlen seda loodusfotot. Vastasin, et ei, sellist fotot ei saa teha. Klaus vastas, et saab küll. Nõustusin, et saab, aga ma ei mõtle fotot.

Kiriku piiramine

Mängisin malet. Lõppmäng oli imelik. Ühe poole kuningas seisis teise poole viguri kõrval, aga ei löönud seda. Pärast mängu lõppu küsisin, miks vastane lippu ei läinud. Küsiti vastu, miks ma ise viigiga nõus olin. Oli piiratud ühte kirikut. Pärast olid piirajad veel tagasi tulnud, et kokkulepitud saak ära viia.

Peategelane ja kangelane

Algasid Eesti Misteri valimised. Otsustasin, et ma ei osale, aga vaatan pealt. Kristel seisis laval. Sinna läks ka Tristan, kes hakkas kiiresti improviseeritud juttu rääkima. Kui ta lõpetas, vastas Kristel samas stiilis. Siis läks lavale järgmine mees, kes rääkis teises stiilis. Kristel pidi kõigi esinenud meeste hulgast üksi valiku tegema. Mõtlesin, et tõenäoliselt mind valitakse sellest hoolimata, et ma ei osale.

*
Meenutasin unenägu Eesti Misteri valimiste kohta. Istusin keset laia koridori. Kristel tuli saalist välja. Seepeale istusin seina äärde. Kristel tuli minu juurde. Ütlesin, et seda ma arvasin. Mõtlesin, et võiks teda pildistada. Edasi mõtlesin, et parem mitte pildistada, sest fotol ei ole sellist mõju nagu elaval inimesel. Kui foto teha, võib ka elav inimene mõju kaotada.

*
Lugesin ühte raamatut. Raamatu peategelane suhtles kangelasega. Ühel korral kuulis peategelane juhuslikult, nagu oleks kangelane tapetud. Järgmine kord kuulis ta, nagu talt küsitaks, kas tema tappis kangelase. Kui ta selliseid asju kuulis, siis ei olnud temaga kõik korras. Peategelane vaatas puu otsa, kas seal on kangelane, aga oma üllatuseks nägi hoopis nõida. Selline asi oli juba varem ka juhtunud.

Talv on alanud

Täna on energiat veel rohkem kui tavaliselt. Üks asi, mis ma sellega peale hakkasin, et käisin esimest korda sel talvel suusatamas. Lumi on õhuke, aga jää peal sõita oli normaalne. Tundub, et selle talve esimene sõit väsitas vähem kui eelmise või üle-eelmise oma. Proovisin enne ja pärast sõitu ka natuke venitusharjutusi teha, mida ma eelmine talv ei teinud.

Pressikonverents

Rahvas muutus Nõukogude okupatsioonivägede ja ESM-i vastu rahulolematumaks. Seoses sellega kutsusin kokku pressikonverentsi. Järgmise päeva uudistes oli juttu Tallinnas toimunud samateemalisest pressikonverentsist, aga mitte minu Tartus korraldatust. Pressikonverentsil oli üks poliitik öelnud, et okupatsiooniväed ja ESM pole omavahel seotud, rohkem polnud ESM-ist räägitud. Minu meelest oli seos selles, et mõlemad seostusid välisriikidega.

*
Ükski vendadest ei elanud enam kodus. Mõtlesin, et pean iga päev mõtlema: kuidas neil küll seal metsas läheb? Üks vend tuli külla. Ema ütles, et kui ma süia tahan teha, siis pean hakkama liha ostma, tükeldama ja keetma.

Avaldan oma kaastöö

Täna tuli uus "Looming". "Looming" on ühe minu kaastöö avaldanud ja kolm tagasi lükanud. Kui neid kolme poleks tagasi lükatud, oleksin ilmselt rohkem kaastöid saatnud. "Tunale" olen saatnud samuti neli kaastööd ja praeguse seisuga on kõik avaldatud. Üks isegi oli toimetuse tellitud. "Ajaloolisele Ajakirjale" esitasin õppetöö osana ühe kaastöö, aga võtsin selle ise tagasi. See oli juba lubatud avaldada, aga siis tuli ajakirja ilmumisse paus. Minu blogi ilmumises ei ole vist rohkem kui ühepäevast pausi olnud. Minu asutatud ajaloolistist lahkus eelmisel nädalal viies inimene. Feisbukis pole kuus postitust järjest kellelegi meeldinud. Ühte küll jagati ja kommenteeriti. Üks teise inimese postitusele kirjutatud kommentaar vahepeal postitajale meeldis. Tegelikult ma ei arva, et ametlik meeldimiste statistika peegeldaks täpselt seda, kui paljudele inimestele tegelikult meeldib. See meeldimisnupp võib üldse debiilikuks muuta, sest see jagaks kõik maailma asjad justkui kahte rühma. Seda nimetatakse must-valgeks maailmapildiks. Eesti lipp on sini-must-valge. Ühte minu feisbukis avaldatud pilti kommenteeriti, et kunstiteraapia kursusel oli õpetatud, et pildil ei tohi olla musta ega valget värvi. Vastasin, et ühe joonistamisõpiku järgi vastupidi pole vaja kogu pinda katta. Joonistamine ja maalimine võivad küll mõnevõrra erineda. Aga minu vesivärvikarpides on olemas musta värvi topsid. Paberipoest ostsin viimati kaks kaustikut ja ühe maalimisvihiku. Kaustikute kohta küsis vend, kust ma nii head paberit sain, teises paberipoes on halvem. Seal poes, kus mina käisin, oli samuti halvemaid kaustikuid. Mõnel ei meeldinud kaanepilt ja mõnel oli esileheks reklaam pandud.

Raamat käeulatuses

Üks laps hakkas mänguautodega mängima. Teine laps tahtis neid ka enda kätte saada. Ütlesin, et tema võtaks loomi. Ta võttis loomi, millest ühe auk oli korgiga suletud. Ütlesin, et ta seda korki suhu ei paneks. Kohe pani ta selle suhu. Võtsin talt selle ära. Tuba oli lapsi täis. Madalal riiulis oli raamat, mille tõlkimine oli mul pooleli. Ütlesin, et selle panen küll käeulatusest ära. Võtsin ta kätte. Ma polnud viimastel päevadel tõlkimisega tegelenud, sest mul oli ühe raamatu lugemine pooleli. Tõlgitav raamat nägi väga ilus välja, aga oli juba tükkideks. Ütlesin, et see on väga väärtuslik, see on esimene trükk. Pille küsis, mis sari see on, kas Klassika. Vaatasin, et kaanel oli palju ridu. Ütlesin, et ma ei tea, milline neist sarja nimi on, aga ühes reas on sõna klassika küll.

Ei saanud nii olla

Üks noor inimene kutsuti telefonile. Kui ta tagasi tuli, küsis ta nutuse häälega, kelle ema mõeldi. Ta oli enda arvates kohtunud teise noore inimese emaga, aga nüüd öeldi, et see ei saanud nii olla, sest seda ema ei olnud sel ajal linnas. Mõtlesin, et peaksin ütlema, et see on täpselt sama moodi nagu Helinaga, võibolla ongi jälle tegemist temaga. Teisest toast öeldi, et selle noore inimese ema on karu. Baturinil oli igas raamatus mõni selline tegelaste paar, keda ta kordas erinevates variantides kogu raamatu jooksul.

Pärast vanavanaema sünnipäeva

Olime käinud vanavanaema sünnipäeval. Selle kohta oli koostatud album. Selles oli toodud katkendeid vanavanaema luuletustest. Terveid luuletusi ei olnud ära toodud, sest neid ei peetud nii headeks. Ühes luuletuses oli vanavanaema nimetanud, kellele ta mehele võiks minna. Üks teine peol osaleja oli tahtnud samale inimesele mehele minna. Nimetasime vanavanaema Tallinna vanaemaks. Joosep küsis, miks tema vanaema temaga ei rääkinud. Seletati, et külalisi oli palju ja kõigiga ei jõudnud. Joosep ja Villem ronisid riiuli all. Vaatasin oma vanast kaustikust, milliseid skeeme ma olin kunagi joonistanud. Seal oli igasugu huvitavaid skeeme, kuidas nooled said erinevalt mööda paberit minna. Mulle hakkas tunduma, et kõik ei olegi minu joonistatud, vaid osa on trükitud. Ma ei teinud vahet, mis on trükitud ja mis minu joonistatud. Lugesin ühe vana aastakäigu "Sirbist" luuletust. Raadio mängis ja sealt tulevate laulusõnade kiirus ei läinud täpselt minu lugemise kiirusega kokku. Siis sain aru, mida nende sarnasus tähendab. Näitasin Pillele, et ma loen praegu täpselt sama luuletust, mille sõnad raadiost kõlavad.

*
Riputasin feisbukis üles ühe teisest kohast võetud pildi. See ei saanud ühtegi plusspunkti, nagu polnud eelmine kord saanud ka minu enda maalitud pilt. Mõtlesin, et jätkan sellest hoolimata postitamist. Märkasin, et see, mis ma olin üles riputanud, ei olnudki lihtsalt pilt, vaid arvutimäng. Võibolla seda ei laigitud, kuna mängu mängimata ei teatud, kas see ka hea on. Mõtlesin, et kui ma kopeerisin pildi ühest kohast teise, siis võin saada autoriõiguste rikkumise süüdistuse. Aga võibolla ka mitte, sest see oli varem täpselt sama moodi võrgust kättesaadav. Ilona küsis, kas ma arvasin, et pildil on tema noorem tütar. Ma olin arvanud, et tema vanem tütar. Kõndisime kolme mehega mööda tänavat. Ühel tänavanurgal tuli vastu kolm teist meest, kes olid kõik tuttavad. Kohtujate hulgas oli endiseid Tartu linnapeasid ja praeguseid ülikooli õppejõude. Keegi tere ei öelnud, aga naeratati. Võibolla naeratamist loeti ka teretamiseks. Keerasin koos isaga teisele tänavale. Vastu tuli üks mees, keda mina ei tundnud, aga kellele isa ütles tere. Natukese aja pärast tuli vastu järgmine mulle võõras mees, keda isa samuti teretas, lisades, et kõik mehed tuttavad. See oli väikeste majadega linnaosa. Siin linnaosas elas isal vist tuttavaid rohkem kui mujal. Mõtlesin, et minu mälu peetakse heaks, aga mul näod meelde ei jää. Võibolla ma sain leiutada mingi võtte, millega mul need ka meelde jääma hakkaksid.

*
Mõtlesin, et lähen maale elama. Ehitan maja sellisesse kohta, kus kedagi teist ei ela. Aga see maakoht, kus ma praegu liikusin, tundus olevat soine, sooaurud võisid tervist kahjustada. Mõtlesin, et ehitan maja otse maantee äärde, siis ei kuku laukasse. Aga maanteel sõidavad autod mööda, see ei ole hea, maja tuleks siiski natuke kaugemale ehitada. Läksin maapoodi. Tahtsin osta vihikuid, sest linnas olin poest vähe erineva kaanega vihikuid leidnud. Vaatasin välja pandud kaupa. Küsisin müüjalt, kas neil vihikuid polegi. Siis märkasin, et need on müüja selja taga. Müüja küsis, miks mul kotti ei ole. Vastasin, et ma ostan ainult vihikuid.

Niisama hinne

Üks üliõpilane ütles ajalehes, et ta laseb õppejõul endale hinde niisama ära kirjutada. Õppejõud sai sellest teada. Ta võttis juba enne üliõpilase tema juurde jõudmist üliõpilase eksamilehe ja kirjutas sinna, et kaks parandatud kolmeks ja kolm parandatud neljaks. Ta kommenteeris, et kui üliõpilane neljaga rahul on, siis peavad tal olema väga suured puudujäägid. Vaatasin oma õppekava. Sinna oli kirjutatud loengukursuse nimi, mida ma ei mäletanud, et oleksin kuulanud. See oli midagi Bütsantsi kohta. Ma polnudki seda vist kuulanud, vaid olin kasutanud õppekava eksamilehena ja loengukursuse sinna kirja pannud. Eksamilehel olid ülikooli kõigi nelja semestri hinded. Esimesel olin saanud ülepunkte, teisel nõutust vähem, kolmandal ja neljandal jälle ülepunkte. Mõtlesin, et mul on veel bakalaureuseõpe lõpetamata. Siis tuli meelde, et see on siiski lõpetatud, aga magistriõpe lõpetamata.

Stabiilsed tulemused

Tänase kiirmaleturniiri tulemused:

1. Trohhalev 6 p.
2. Kõiv 5,5
3. Peebo 5,5
4.-8. Seljodkin, Runnel jt. 4

16 osavõtjat, 15 minutit, 7 vooru.

Sain kolmandat turniiri järjest sama tulemuse. Teist turniiri järjest mängisin viimases voorus esimesel laual.

Ajalooeksami asendamine matemaatikaga

Kursusekaaslane Priit Simson kirjutas eilses "Eesti Päevalehes" ajalooüliõpilaste valimisel ajalooeksami matemaatikaeksamiga asendamise vastu:

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/priit-simson-tartu-ulikool-uhe-mooduga-koigile.d?id=67619632

Lisan, et valmistusin ajaloo sissastumiseksamiks rohkem kui ülikooli jagu aastaid, viimase aasta intensiivselt, ja kasu on tunda siiamaani. Kui koolis eksameid valida sai, valisin aga alati matemaatika-, mitte ajalooeksami; käisin vahelduva eduga matemaatika- ja füüsikaolümpiaadidel; tegin füüsika-matemaatika sisseastumiseksami samale punktide arvule, mis hilisemad füüsikadoktorid. Kuid selle praktilisest kasust on raskem aru saada.

Katuseta rong

Täna oli reede. Mõtlesin, et esmaspäevaks õpin kõik väga korralikult ära, alustades õppimisega juba täna. Vaatasin päevikust, mis õppida on. Õppida oli kahes aines - inglise keeles ja ajaloos. Ajaloos pidi tulema kontrolltöö. Otsusteasin, et kirjutan välja inglise keele sõnad ja ajaloo aastaarvud. Ajaloos olin ilma õppimata ka nelja saanud, aga tahtsin saada viit. Hakkasin inglise keele sõnu välja kirjutama. Mõtlesin, miks ma sellest alustasin, kui ajaloo tund on varem. Mul läks sõnade välja kirjutamine sassi, märkasin, et olin kirjutanud osalt valesse tulpa ja sõnade asemel lauseid.

*
Keegi oli pannud Ivari feisbuki kursuse gruppi. Mina polnud pannud, sest ma ei teadnud varem, et Ivaril feisbuki konto on. Meil pidi tulema klassikokkutulek. Mina olin välja valinud toimumise kuupäeva, Kristina oli korraldanud ülejäänu. Klassikokkutulekul osalemiseks läksin Peedu raudteejaama, kust pidime edasi sõitma Elvasse. Raudtee oli muutunud kolmerealiseks. Küsisin, millal seda tehti, varem oli see üherealine. Rong tuli ja istusime peale. Rongil polnud enam katust ega seinu ning see oli väga kitsas. Martin ütles, et ma ei viriseks. Vastasin, et ma ei virisegi. Lisasin, et ärme räägime, siis ei ole virisemist. Teine rong kihutas samal rajal vastu. Mõtlesin, et tuleb avarii, kas peaks enne rongilt maha hüppama. Aga meie rong keeras viimasel hetkel teisele rajale. Pääsemine oli sekundite küsimus. Mõnel teisel päeval võis avarii tulla. Meie rong oli sõitnud enne pööramist õigel rajal, vastutulija valel.

Kasulik uputus

Avastasin, et mitte ainult videolint, vaid ka helilint näitab vahel videot, kui ta õige seadme külge panna. Panin kolm raadiot juhtmetega üksteise külge, et vaadata, kas hääl kandub ühe seest teise sisse. Algul tegid kõik raadiod ühte ja sama häält, aga siis hakkas tegema igaüks erinevat. Kasseti teine külg enam pilti ei näidanud.

*
Ükskord oli olnud uputus, mille ajal meie kodus oli hävinud suurem osa asju. Kui me pärast uputust koju tagasi tulime, leidsime pliiatseid, millega hakkasime joonistama. Mõtlesin, et uputus võiks korduda, sest pärast on nende asjade üle nii hea meel, mis veel alles on. Sorisin ülikooli uurimistööde kataloogides. Tahtsin leida oma töid, kus oli nimekirju.

*
Meenutati revolutsiooni. Revolutsiooni puhkemise hetkel oli Rüütel otsetelesaates rääkinud, aga saade oli telemaja teisest osast katkestatud, et Rüütel kukutada. Hiljem oli Rüütel ikkagi presidendiks valitud. Kuulasin seda juttu paberist lumehelvest välja lõigates.

Nagu "Kevades"

Me olime hiinlased. Vanemad olid mind surma mõistnud. Järgmisel hommikul oli surmaotsuse täideviimise tähtaeg. Aga siis ütles minu hiinlasest ema mulle, et nad annavad mulle armu. Mul oleks tegelikult võimalus põgeneda ka olnud. Mõnes peres oleks surmaotsus täide viidud. Hiina valitsus võis veel nõudma hakata, et minu puhul ka viidaks. Siis oleksin öelnud, et ega ma poliitikaga ei tegele, sest mul ei ole lahendusi. Ma näen ainult probleeme nagu vaesus. Aga nüüd hakkas ema mind uuesti süüdistama. Mina lamasin voodis ja tema seisis voodi kõrval. Ta nõudis, et ma lamaksin sirgemalt ja loeksin "Kalevipoja" ühe päevaga läbi. Ütlesin, et sirgelt lamamist takistab, et voodi on lühikeseks jäänud. Hiinlasest ema ütles, et siis tuleb uus voodi hankida. Ta ütles, et kui "Kalevipoeg" on läbi, siis järgmiseks pean lugema "Kalevala".

*
Olin eile öelnud, et saab teha sellise foto, kus naistel on paljad rinnad. Seepeale mulle täna elektronkirjaga saadetigi vahepeal tehtud foto, kus kolmest inimesest kaks olid sellised. Üks mees ütles, et ega ta ei sunni, naised võivad saunas endale käteräti ümber panna. Üks naine ütles, et palun ärge kasutage tampooni, see on ainult selleks, et vale laps ei sünniks. Üks naine hakkas last imetama. Veeretasin laua peal kirsimarju. Üks naine veeretas need mulle tagasi. Teisel pool lauda oli meri.

*
Ühes haigla koridoris käis koos maleklubi. Ühel uksel oli seal silt minu luuletuse kahe reaga, aga uks ise oli lukus. Luuletuses ütlesin, et üks perekonnanime pidi nimetatud maletaja ennast nakkas ja teine perekonnanime pidi nimetatud maletaja aknal. See teine käis ise siin klubis kohal. Need kaks rida olid avaread minu pikemast luuletusest. Read olid arstile meeldinud, seetõttu oli ta need üles riputanud. Ja kuna maletajad olid tüüpiline haigete liik. Ise olin raamatus avaldanud luuletuse vist ilma nende kahe reata. Need olid ülikooli loengukonspekti põhjal kirjutatud, aga ma ei mäletanud, mida loengus räägiti. Nüüd vaatasin järele, et originaalis olid need read, et mitte teine maletaja ise, vaid üks tema naissugulane hüppas aknast välja. Arst oli ridu toimetanud, et nad oleksid paremas keeles. Aga nüüd võis jääda mulje, et kui üks maletaja ennast nakkas, siis teine läks aknale, et teda päästa. Tegelikult see teine maletaja ei olnudki see, kes siin klubis käis, vaid varasemal ajalooperioodil elanud tema nimekaim. See maletaja, kes ennast süüfilisse nakatas, tegi seda selleks, et saaks haigust teaduslikult uurida. Lisaks oli ta kurva iseloomuga. Vaatasin oma ülikooli konspekti. Sel perioodil oli mul olnud plekke tegev pastakas. Ma polnud loengus kõigist nimedes esinevatest tähtedest täpselt ei tahvlilt ega kuulmise järgi aru saanud, seetõttu olin pärast teiste konspektide järgi nimede kohale tähti juurde kirjutanud. Aga ma ei saanud praegu enda käekirjast ka täpselt aru, mis tähed need olid. Varem ma olin iga päev koos Erikuga koolist koju läinud, aga viimasel ajal enam mitte. Seda oleks võinud jälle teha. "Kevades" oli ka nii, et Arno mõnel perioodil suhtles ühe inimesega ja mõnel teisega, pärast enam mitte, vaid läks üksi koju. See oli mulle oma elust tuttav. "Kevades" oli seda rõhutatud sellega, et Arno pärast mõtles minevikule. Ma ei teadnud, miks teised tast eemale hoidsid, kui ta oli tark. Lapsena tahtsid inimesed millegipärast koos kõndida. Eriti võis see tähtis olla, kui koolitee oli pikk.

Vene sõjavägi ja eestlased

"Sakala" avaldas 6. mail 1878 Venemaale sõjaväkke läinud eesti soldati kirja, kus öeldi muuhulgas:

"Üleüldse ei või mina oma elu sugugi laitagi, meil on väga head ja lahked ülemad. Kui nõnda ei saa teha, kui tarvis on, siis ei ole sellepärast midagi kurja, näitavad ilusasti ette ja kiidavad pealegi."

Ma ei tea, kui tõsiselt see on mõeldud, aga selle põhjal tundub, et Keisririigi sõjaväes oli elu parem kui Nõukogude omas, kus võis ainuüksi eestlaseks oleku eest peksa saada ja ilma selletagi. Aga Ilmar Tõnisson kirjutas juba Eesti ajal, et vene ja saksa ülemad erinevalt inglise omadest kohtlevad alamat nagu koera. Ja juba enne oktoobripööret Esimese maailmasõja ajal Venemaal elanud Hendrik Seppa muutis seal elamine Venemaa suhtes kriitilisemaks, kuigi Soomes reisimine tema arvamust Soomest parandas. Hiljem palju varasematest sajanditest kirjutades omistas Sepp venelastele traditsioonilist julma sõjapidamisviisi ja barbaarsust võrreldes läänepoolsemate riikidega.

Samas "Sakala" kirjas öeldakse veel:

"Siin on ka kaunis hästi tõisi Eestimehi kroonu teenistuses, kellega vahel mõni sõna võib Eestikeelt kõnelda, ja on ka neid kes Saksakeelt mõistavad. Näärikuu 14. päeval võttis meie polkovnik need mehed tõiste seast välja, kes Venekeele lugeda ja kirjutada mõistsivad. Mina olin ka natukene õppinud, siis sain mina ka üles kirjutatud."

Selle järgi oli olukord jälle parem kui Nõukogude ajal. Meile õpetati koolis, et sõjaväes hakkama saamiseks on vajalikud kolm asja: 1) vene keel peab olema selge nagu vesi, 2) peab teadma vähemalt ühte enesekaitse võtet, 3) peab olema oma eriala, et mitte jääda seersantide käsutada. Selle kirja ilmumise ajal ei olnud venestamispoliitika veel alanud, muidu 19. sajandi lõpu venekeelses koolis käia oli eesti keele keelatuse seisukohalt veel hullem kui nõukogudeaegses.

Aga juba 13. mai "Sakala" annab keisririigi sõjaväest julmema pildi. Kirjutatakse Viljandi (ajalehes Viliandi) tulekahjust:

"Iga tulekahjuga paistab enam välja, kui kasulik asi seesugune priitahtlik tulekustutamise selts on. Põlev hoone oli täitsa tõiste puuhoonete vahel ja siiski ei läinud tuli laiali, sest et nii heaste inimeste kui pumbaste ja pritside poolest kohe korraline abi koos oli. Eesnimetatud tulekahju juures peame aga seda laitma, et tulekustutamise seltsi eestseisjate ja pealikute poolt mitte head korda ei mõistetud pidada. Nii kutsuti näituseks ühelt poolt talupoegi, kes ligi juhtusivad olema, appi vett pumpama, mis need ka hea meelega tegivad. Aga kui jo väsinud olivad ja tõiselt poolt ringi seest välja läksivad, andsivad neile soldatid rusikatega kuklasse ja põlvedega selga, nii et mõni ninatpidi pori sisse kukkus."

Viimane eestlane

Mulle ei meeldi, kui eestlased kirjutavad feisbukis inglise keeles. Muidugi hea, kui nad üldse kirjutavad. Mõne ingliskeelse postituse loen läbi ka. Aga kuna kõike lugeda ei jõua, siis keel lihtsustab valikut. Eesti keeles ei kirjuta - ilmselt ei ole minu jaoks kohustuslik postitus. Ma arvestasin juba lapsena sellega, et võin jääda viimaseks eestlaseks. Siis ähvardas küll oht, et ülejäänud muutuvad venelasteks. Mina otsustasin, et kui see juhtub, jään mina eestlaseks. Ja olen endiselt seisukohal, et jään selleks ka siis, kui teised muutuvad inglasteks. Head inglise keelt mulle meeldib küll lugeda, aga seda eestlased tavaliselt ei kirjuta. Mõned arvavad, et ma kirjutan ise halvasti. Või võibolla arvab seda suurem osa. Minu neljast viimasest feisbuki postitusest kolm said hindeks 0. Need polnud küll kirjutised, vaid pildid. Endale mulle need meeldisid, seetõttu arvasin, et võin saada parema hinde. Üks samas stiilis pilt sai hiljuti hindeks 9, mida ma ise neist kõige paremaks ei pidanud. Aga siiski nii heaks, et üles riputada. Need olid vanad pildid. Ma arvan, et praegu on mu joonistamise ja maalimise oskus langenud. Võibolla selliseid pilte veel oskaks teha, aga nende tegemiseks läks vaja taskupeeglit ja sellist enam kodus ei ole, vist mitte ka müügil. Uuemad taskupeeglid, mida olen näinud, on servast kõrgemad, nii et neile ei saa paberit peale asetada. Aga mul pole aega ka iga päev kõiki maailma asju teha. Vahepeal on langenud ka minu blogi postituste arv. Täna tuli jälle suur tahtmine kirjutada päevas kaks, mitte üks sissekanne. Infopartisan oli üks viimaseid, kes sellele blogile viitas, aga tundub, et ta on hiljuti viite uuesti ära kustutanud. Mina ei hakka kellelegi viiteid üles panema, sest pärast kustutama hakata ei oleks meeldiv. Tegelikult ma teiste blogisid enam eriti ei loegi. Raamatuid loen küll iga päev. Täna lugeisn ka vanu ajalehti. Tegin nende kohta märkmeid. Arstide hinnangul on mul osaline töövõime kaotus, aga enda arvates see lugemise ja kirjutamisega seotud tööle ei laiene, vähemalt kui seda kodus teha. Mõni päev on raskem ka olnud, aga see on alati olnud ajutine. Minu meelest minu ülikooli hinded tõestavad, et mul oli seda laadi töö jaoks keskmisest suurem töövõime. Tervis ei olnud juba siis kõige parem. Mõne arvates näitab arvatavasti see blogisissekanne ka haigust, sest see ei ole kindlal teemal, aga sellise arvamusega ma ei ole nõus. Selles stiilis kirjutan peamiselt ainult selles blogirubriigis. Võibolla homme jälle.

Kaks ansamblit

Vaatasin videot ühe inglise ansambli kohta. Videost oli näha, et nad sihtisid lavalt raskete tulirelvadega kontserdipublikut. Ansambli liikmed rääkisid teise inglise ansambli kohta, et rahvas oli pahandanud, et see laulab sõja ajal lüürilisi laule. Ma olin ühes kohas nimetanud, et mulle need kaks ansamblit meeldivad. Selle peale oli Oudekki otsingumootoriga välja otsinud võrgulehe, kus nimetati mõlemat ansamblit korraga. Video keskele oli Oudekki monteerinud enda pildi. Vaatasin ekraanile teki all lamades. Mõtlesin, et mul on raha vaja selleks, et endale sellist elu lubada - et mina teisi näeks, aga teised mind mitte. Tõnu oli mulle selle video ostmiseks raha laenanud ja nüüd tuli võlga tagasi küsima. Hakkasin talle taskust münte laduma. Tõnu märkas, et eurode hulgas oli ka üks Soome raha. Praegu kehtisid Soomes selle asemel eurod. Kuna ma täpset võlasummat ei mäletanud, siis ütlesin, et ma ei maksagi.

Pakk teste

Ootasime koolimaja tiiva viimase klassiruumi ukse taga õpetajat. Tehti lahti järgmise klassiruumi uks, et vaadata, ega meie tund seal ei toimu. Vahel võis kahe rühma tund koos olla. Mait läks sinna klassiruumi sisse ja istus natuke aega õpetaja laua kõrval põrandal. Õpetaja andis meile teste ja ütles, et me läheksime kõrgemale korrusele. Ta soovitas, et me teeks karjääri. Ütlesin omaette, et ma ei mõtlegi karjääri teha. Ülemise korruse klassiruumis vaatasin ringi, kuhu istuda. Peaaegu oleksin istunud Heleniga samasse lauda. Istusin samasse lauda Kristeriga, nii et meie vahele jäi kaks tühja tooli. Esimesel korrusel oli tehtud sõnavaratesti, aga igal õpetaja antud paberil oli erinev test. Ütlesin, et ma teen mälutesti, kõiki huvitab minu mälu. Mälutestis pidin saama rohkem punkte kui muudes testides. Aga need testid kokku võisid olla varjatud IQ test ja neid tegema hakates võisin saada halvema tulemuse kui varasemal korral. Ütlesin, et võiks olla ka kehalise kasvatuse test, kuhu inimesed panevad kirja, kui kaugele nad enda arvates hüppaksid. Vaatasin mälutesti esimest küsimust. Küsiti, mis tiitliga nimetas Uku Masing ühte oma sugulast, kes elas ühes väikses asulas. Küsisin, kas see on mälu küsimus, kui vastaja pole vastust kunagi kuulnud. Aga võibolla ma kunagi olin, ainult ära unustanud. Olin ruumis, kus pidi algama ülikooli vene keele sisseastumiseksam. Praegu esitas õpetaja sisseastujatele niisama küsimusi vene keele sõnavara kohta. Sisseastujad kõiki sõnu ei teadnud. Kui nad ei osanud vastata, siis nad tegid oletusi sarnase tähendusega sõnade analoogia põhjal.

*
Raekoja platsil ütlesid välismaalased eestlastele, et eestlased on öelnud, et neil oli juba enne sõda rakett, mis oleks võinud lennata 190 kilomeetri kaugusele, aga eestlased ei ole esitanud arvutusi, mis seda väidet põhjendaks. Välismaalased tahtsid raketti testida nüüd. Nad arvasid, et see lendaks veel kaugemale. Mõtlesin, et radarid võivad seda eksikombel tuumaraketiks pidada. Ütlesin, et nüüd tuleb tuumasõda. Kõigepealt lasti lendu ilutulestiku rakett, mis maandus samma Raekoja platsile. Seejärel valmistuti lendu laskma suurt raketti. Üks naine ronis selleks ühte väiksesse ruumi. Sealt välja tulles hüppas ta kõrgelt alla ja maandus õiges asendis. Krister küsis, kas naisel jäi ruumi sisseronimisest jalgade mällu, kuidas tuleb maanduda. Naine vastas jah. Krister tahtis ise järele proovida. Ta ronis sinna ruumi ja istus seal selle naisega laua taga kõrvuti. Kristeril läksid jalad sõlme.

Kahest turniirist

Eelmine nädal mängis päevakeskuses kiirmaleturniiri 20 inimest 7 vooru järgmise esikolmikuga:

1. Peebo 6 p.
2. Harujõe 5,5
3. Trohhalev 5

Täna oli 16 osavõtjat ja jälle 7 vooru. Üle poole punktide said:

1. Solovjov 5,5
2. Seljodkin 5,5
3. Tätte 4,5
4. Trohhalev 4,5
5.-7. Metsoja, Kure, Runnel 4

Enne viimast vooru oli mul veel teoreetiline võimalus esikohale, sest olin liidritest poole punkti kaugusel. Viimases voorus mängisin esimesel laual mustadega Seljodkini vastu ja kaotasin.

Tänavatest maailm

Maailm koosnes tänavatest. Tänavatel oli raske oma vara hoida, sest neid mööda liikusid ringi tundmatud. Vend ütles, et ta on tänavatest tüdinud. Vastasin, et ma näen veel unes tänavateta maailma - aega, mil ma koolis käisin. Tulin mõttele, et kuna tänavaid on lõputult, siis on võimalik neid vara hoidmiseks ruumi tegemiseks kokku lükata.

*
Järgmisel päeval ütles Erik, et läheb linna serval asuvasse majja. Vastasin, et asi on muutunud, nüüd on linnal servad. Eile ulatusid tänavad veel lõpmatusse.

Kokkutuleku vanemad

Sõitsin bussis ja otsisin taskust piletit. Iga kord bussi peale minnes unustasin ma pileti kaasa võtta. Läksin jala kooli poole. Oli raske üle autotee pääseda. Jõudsin oma klassiruumi ja ütlesin tere. Mulle vastas rohkem inimesi kui varem, seetõttu pidin veel teist korda tere ütlema.

*
Jõudsin maleturniirile. Voor juba käis. Ütlesin, et alguseni on veel pool tundi. Rei vastas, et ta pärast ühtlustab erineval kellaajal mänginud. Läksin koridori. Ütlesin, et ma pean vett jooma. Seina ääres oli kraan. Jõin sealt kaks lonksu. Seejärel vaatasin, et kraanist tulev vedelik on kollane. Küsisin, kas see on üldse vesi.

*
Kristel oli korraldanud blogijate kokkutulekut. Lugesin nüüd, et teised blogijad olid tulnud mõttele valida seniores ja meliores, kes otsustavad, kes võivad kokkutulekule minna. Kristel polnud valimisel osalenud, sest ta tahtis ise otsustada, keda ta kutsub. Kuna seniores tähendas 'vanemad', siis võidi kehtestada vanusepiirang. Istusin sellel kokkutulekul, üks koht Hellest edasi. Mõtlesin, et kui keegi minuga esimesena rääkima ei hakka, siis seekord ma protestiks ei räägi.

Luuleridade mäletamine

Küsiti, kas ma tean mõnda 1960. aastate luuletust. Vastasin, et ma teadsin ühte, milles oli 1960. aastaid mainitud, aga mul ei ole täpselt meeles. See kõlas umbes: "Aasta hea on kuuskümmend kaheksa". Öeldi, et need on laulusõnad. Vaidlesin vastu, et ei, luuletus oli natuke teistsugune kui laul. Küsiti, mis on "Kalevipoja" esimene rida. Küsija vastas ise, et "Sõua laulik lausa suuga". Vaidlesin vastu, et see ei ole kõige esimene. "Kalevipojal" on kolm algust ja see on neist teise algus. Kolmandas alguses olid vist read "Ärgake, hallid muistsed hääled, / sõudke, salasõnumida". Aga ma ei ole kindel, kas need on kõige alguses. Esimene algus ei tule mul praegu meelde. Üks mees kommenteeris, et tema ei kujuta ette, et tal nii vähe meeles oleks. Mõtlesin, et tavaliselt peetakse minu mälu heaks, aga see mees peab halvaks. Ja mina vähemalt vastasin küsimusele, ise ta ei vastanud üldse midagi. Ütlesin, et nüüd mul tuli meelde, et kõige esimene rida "Kalevipojas" on: "Laena mulle kannelt, Vanemuine!"

Churchill

Roy Jenkins. "Churchill". Sari "Inimene ja ajalugu". Tõlkinud Rein Turu. Eesti keeles 2011, originaal 2001. 872 lk.

Churchill on juba vana teema. Sellega ma puutusin kokku hiljemalt teises või kolmandas klassis. Siis oli antud inglise keele kodune töö moodustada piltide järgi lauseid. Ma ei osanud imiku pildi järgi ühtegi moodustada ja palusin isa abi. Isa ütles ette laused: "Winston is not smoking. Winston is sleeping." Nüüd loetud Jenkinsi raamatu kaanel on Churchillil sigar suus. Lisaks võib raamatust lugeda, et Churchillile meeldisid alkohoolsed joogid. Kui teine poliitik oli karsklane, suhtus Churchill temasse halvemini. Sama paistab olevat ka Jenkinsi seisukoht, sest ta paneb ühte lausesse ritta sõnad "kitsarinnaline", "võltspatrioot" ja "täiskarsklane", nagu need oleksid sünonüümid. Churchill mängis ka hasartmänge, kuigi oli niigi võlgades. Mina hindan Jaan Tõnissoni selle võrra kõrgemalt, et ta oli karsklane.

Lapsena lehitsesin ilmselt veel varem Ameerika lasteentsüklopeediat, mille piltidelt on meelde jäänud, et Churchilli üks hobi oli müüriladumine. Sellist hobi mainib ühes lauses ka Jenkins, aga kirjutab pikemalt teistest nagu vanniskäimine ja maalimine.

Ülikooli teisel kursusel oli lähiajaloo 1920.–1930. aastate eksam. Siis oli just ilmunud eesti keeles Churchilli "Tormihoiatus", mille esimese 50 lehekülje lugemine oli eksami jaoks kohustuslik. Eksamil raamatut ei küsitud, aga sellest oli siiski kasu, sest pidi teadma ühte nime, mida ma polnud loengus üles kirjutanud, aga hiljem "Tormihoiatusest" oli meelde jäänud.

Sama kursuse järgmisel semestril kirjutasin essee Churchilli ja Hitleri kui sõjajuhtide võrdlusest. Jõudsin järeldusele, et Churchill oli parem sõjajuht, sest tal oli parem tervis, parem haridus ja kiirem otsustusvõime. Jenkins kirjutab, et kuigi Churchill elas vanaks (1874–1965), ei olnud ka tema tervis kõige parem. Aga ilmselt siiski parem kui Hitleril. Essees alustasin Hitleri ja Churchilli sõjalise tegevuse võrdlemist Esimesest maailmasõjast, kui Hitler oli rindel ja sai kapraliks, aga Churchill oli juba mereministrina valitsuse liige. Õppejõud kirjutas punasega juurde, et Churchillil oli juba varem sõjakogemusi kolooniatest. Jenkinsi raamatust võib lugeda, et Churchill õppis Inglismaal sõjakoolis ja käis sõjaväelasena Indias, Sudaanis, Buuri sõjas ja Kuubal.

Magistrieksami kirjanduse nimekirja panin "Tormihoiatuse" tervikuna. Üks neljast eksami küsimusest, mis mulle anti, oli võrrelda inglise ja prantsuse fašismi, aga Churchilli raamatut ma selle vastamisel ei kasutanud. Üks küsimus oli ka 1920. aastate rahvusvahelisest olukorrast laiemalt, selle juures võis enne kasu olla.

Magistrieksamiks valmistumisel kirjutasin algul raamatutest ainult tsitaate välja. Kui suur osa raamatutest oli juba läbi loetud, kirjeldati mulle, mis stiilis eksam tuleb. Selle peale hakkasin kirjutama arutlusi. Üks arutlus oli Churchilli ja Pätsi võrdlus. Mulle räägiti ka Jenkinsi raamatu lugemise ajal, et Eesti poliitikutest sarnanes Churchill kõige rohkem Pätsiga. Sellega mõeldi näojooni, aga fotodelt on näha, et nad kandsid ka sarnast riietust ja mõlemad jalutuskeppi.

Bakalaureuseõppes kirjutasin riimkonspekte kahe loengukursuse konspekti põhjal ja magistriõppes kahe raamatu põhjal. Üks neist oli Ernst Nolte oma, kes arvas, et inimene ei otsusta ise, kas ta võimule tuleb, vaid aeg valib endale välja sobivad inimesed. Hitleri kohta ütles ta minu sõnastuses muuhulgas:

Hitler tekkis enne sõda,
veel ei kuulatud kuid teda.
Sõda tõstis tähtsusse
aga selle nähtuse.

Umbes sama ütleb ka Jenkins Churchilli kohta. 1930. aastatel tegeles Churchill Saksa ohu eest hoiatamisega. Jenkinsi sõnul oli Churchillil võimalik saada peaministriks veel ainult juhul, kui sõda puhkeb. Teise maailmasõja ajal Churchill peaministriks saigi. Hiljem sai ta ühe korra veel, aga kuigi seda Jenkins ei rõhuta, võib tõmmata paralleeli, et ka sel ajal ei käinud mitte ainult külm sõda, vaid ka Korea sõda.

Eelmine aasta lugesin raamatuid varasematest Briti peaministritest Disraelist ja Gladstone’ist, kellega saaks tuua võrdlusi. Võrdlusi nendega toob ka Jenkins. Kõik need kolm peaministrit kirjutasid raamatuid. Disraeli peamiselt ilukirjandust, Gladstone kirjandusteadust ja Churchill lähiajalugu. Ta ütles, et ei karda ajaloo kohtuotsust, sest kirjutab suure osa ajaloost ise. Churchillile anti isegi Nobeli kirjanduspreemia. Hiljem olevat ta kahetsenud, et selleks ei olnud rahupreemia. Kuid rahupreemiat oleks tal olnud raskem saada, sest tal oli sõjaõhutaja maine.

Eriti võrdleb Jenkins Churchilli ja Gladstone’i, kellest ta on varem raamatu kirjutanud. Gladstone’iga sarnanes Churchill selle poolest, et mõlemad said noorelt parlamenti ja olid seal suurema osa elust. Disraeliga aga selle poolest, et mõlemad said esimest korda peaminitriks suhteliselt hilja, kuigi neil oli juba nooruses kõrge enesehinnang. Noor Churchill ütles: Me kõik oleme ussikesed, aga mina olen jaaniuss. Kõik kolm peaminitrit sarnanesid aga üksteisele selle poolest, et nad kuulusid nelja hulka, kes said viimast korda peaministriks kõige kõrgemas eas. Neljas selline oli Palmerston. (Nelik oli selline Churchilli ajaks, aga pole vist ka hiljem muutunud.)

Enne selle raamatu kirjutamist arvas Jenkins, et kõigi aegade suurim Briti peaminister oli Gladstone, kuid kirjutamise käigus jõudis ta otsusele, et selleks oli Churchill, kuigi Gladstone oli suurim 19. sajandil. Selle hinnangu juures on tähelepanuväärne, et Churchill ja Gladstone kuulusid erinevatesse parteidesse, kuigi mõlemad jõudsid neid ka vahetada. Churchill oli algul konservatiiv, seejärel liberaal, oma tippajal uuesti konservatiiv. Churchilli on kerge hakata pidama suurimaks peaministriks, kui ta oli võimul kõige suurema sõja ajal, aga Gladstone tahtis välispoliitikat pigem rahumeelsemaks muuta.

Raamatu autor Jenkins on nagu Churchillgi olnud tipppoliitik. Marek Tamm tahtis ajaloo ja poliitika maksimaalselt lahus hoida. Seejuures ütles ta, et ajaloolase esimene ülesanne ei ole poliitikasse sekkuda, aga ei öelnud, kas poliitik võib ajaloost kirjutada. Minu arvates võib, muidu on ka puhtajaloolastel vähem, mida uurida.

Maletajate-maadlejate matš

Pidime teist korda keskkooli lõpetama. Algul olin rääkinud, et mina teistkordsetele lõpueksamitele ei lähe, sest need on mul juba üks kord tehtud. Olin imestanud, miks üldse terve klass hakkas pärast ülikooli lõpetamist teist korda keskkoolis käima. Aga hiljem sain aru, et nii peabki, sest see oli seaduses ka kirjas, et pärast ülikooli võib enesetäiendamiseks teist korda keskkooli minna. Nüüd kavatsesin eksameid teha. See, et olime käinud keskkoolis kaks korda, ei tähendanud, et oleksime õppinud uuesti samu asju. Mõlemal korral olid meil küll kirjandustunnid, aga kohustusliku kirjanduse nimekirjas ei kattunud ükski raamat. Klaus harjutas lõpukirjandi vormistamist. Ütlesin, et jama, lõpukirjandil olid ju vormistamisnõuded ka, need võivad vahepeal muutunud olla. Sõnale "Eksamikirjand" ei tulnud vist joont alla tõmmata, vaid ainult kirjandi pealkirjale. Äärejoone hoidmiseks võis paberit murda. Klaus tõmbas paberile jooni, mis ei tulnud päris sirged. Ütlesin, et ta kasutaks joonlauda. Õpetaja vastas, et seda pole vaja, vaid jooned võivad loogelda nagu teerada. Klaus tõmbas jooni suurema hulga. Need ümbritsesid kirjandi pealkirja kolmnurga kujuliselt. Õpetajad rääkisid omavahel, et keegi oli teinud vormistamisvea ja hakkab seda nüüd tasa tegema.

*
Toimus maadlusmatš maadlejate ja maletajate vahel. Üks maadleja hakkas valust oigama ja ütles, et maletaja kasutas lubamatut võtet. Võibolla maadleja ainult teeskles, sest enne oli talle sama moodi tehtud ja siis ta polnud oianud. Talle oli teinud haiget kandiline raam. Öeldi, et kui maletajatega võistelda, siis peab selliseid raame kasutama. Räägiti, et haiget tegemine on lubatud, sest spordivõistluse eesmärk on vastasest veri välja imeda. Uksest tulid sisse mõned maletajad, kes hakkasid kohe kabeajakirju vaatama. Minul mõttemängude ajakirjade vastu sellist huvi ei olnud. Ühes ajakirjanumbris kirjutati esimese naiskabemaailmameistri ämmast. Seda numbrit vaatav naismalesuurmeister ütles, et see ämm pidi tugev mängija olema. Seda öeldes ta ei teadnud veel, et saab ise ka kunagi suurmeistriks. Suurmeister ütles, et kabepartiis kahiti ankrukett ka. Mõtlesin kirjutada blogis, et iga inimene, kes minust rumalam ei ole, teab, et ühe luulekogu pealkiri on "Ankruketi lõpp on laulu algus", aga raskem on teada, mida see tähendab. Edasi mõtlesin, et ma parem ei kirjuta seda, muidu need, kes seda luulekogu pealkirja ei tea, võivad solvuda. Varsti pidime surnuaiale sõitma.

Rahvariided

Kirjutasin eurolisti:

Kes arvab, et Euroliidus on liiga palju standardiseerimist ja monopoliseerimist, sellele pakub ehk huvi 29. aprillil 1878 "Sakalas" ilmunud artikkel "Rahva riided". Kirjutan sellest ümber esimese lõigu:

"Meie lugesime ajalehtedes, et Soomemaalt Pariisi tänavuse näituse peale kaks talu tuba saadetakse, kõikide nende riistade ja nõuudega, mis talus tarvitatakse, nagu ka inimeste kujude ja rahva riietega. Neid asju pandi jo Soome näituse peal imeks ja nemad saavad oma ise moodu ja iluduse pärast ka Pariisis tähelepanemist leidma, kus kõik maailma rahvad oma asjadega koos on. Kõikide Soome suguarudel olivad vanast väga ilusad riided ja moodud, kellest ka väga palju veel meie ajani järele on jäänud. Mida kindlam rahvas omas iseloomus on, mida kallimaks tema oma rahvaust peab, seda kindlamalt jääb ta oma vanade riiete juure."

Raamatuga "Mõtteline Eesti" euromeelset ajalookirjutust propageerinud Hvostov kritiseeris "Sakala" toimetaja Jakobsoni austamist. See artikkel ehk illustreerib tema kriitikat.

Rahvariideid võib võtta ka sümbolina. Rahvariided tähendavad millegi ise tegemist ja traditsioonidest kinnipidamist. Me ei pea tingimata rahvariideid kandma, aga peaksime oma peaga ja rahvuslikus vaimus mõtlema.

Erineva pikkusega elud

Vend ütles, et ta ei mäleta, kas Aivo oli kooliajal tema õpetaja. Vastasin, et ühe tunni võib igaüks anda, aga õpetajana ta ei töötanud. Aivo suri noorelt. Aga üks maletaja kaotas alati kõigile, aga elas 101-aastaseks. Tahtsin lisada, et tänu nii vanaks elamisele tehti talle mälestusturniir. Raidväli küsis, kas ma mõtlen Loogi. Vastasin jah. Ütlesin, et ma olen Loogile kaotanud ka. Seda ma ei hakanud ütlema, et kaks korda. Läksin bioloogia klassi, kus pidi tulema järgmine tund. Minu tavaline koht oli ära võetud. Seda olid teinud ühed tüdrukud. Ütlesin, et nüüd peab vaatama, kuhu istuda saab. Siis panin tähele, et minu laua taha olid istunud Erik ja Krister, kelle senine laud oli minu omast ühe võrra taga pool. Sain istuda sinna. Ütlesin Erikule, et kui ta minu kohale istus, siis võtku vähemalt oma kott enda kohalt ära, et ta kahel kohal korraga ei istuks.

Arusaamatu pealkirjaga raamat

Tõlkisin raamatut. Mul oli tõlkimata veel raamatu pealkiri. Oletasin, et kolm esimest tähte on autori nimetähed, aga ma ei teadnud, mida tähendavad ülejäänud. Autor läks teise tuppa. Ta võis mõelda, et kui ma isegi pealkirja ei oska tõlkida, siis ma ei sobi üldse selle raamatu tõlkijaks. Vaatasin, et selline lühike pealkiri on küll tiitellehel, aga kaanel on nende tähtede taga rohkem sõnu. Kirjutasin raamatu põhjal blogisissekande. Sellele tuli kommentaar, et seda, mida ma kirjutasin Iirimaa ja Norra suhete kohta, on kommenteerija lugenud küll ühe neist riikidest kohta käivatest raamatutest, kuid millised teise riigi kohta käivad raamatud seda kinnitavad. Sellele ma ei hakanud vastama, sest kommentaari ülejäänud osa häiris mind rohkem. Olin blogisissekandes öelnud, et ma võin eksida, sest mu reaalsustaju on puudulik. Oli kommenteeritud, et "see lause" oleks võinud olla eraldi välja toodud. "Selle lause" all mõeldi vist lauset reaalsustaju puudulikkuse kohta. Kui ma blogisse vaatasin, siis rida selle lausega oligi sõrendatud ja teistest ridadest mõlemast otsast laiem. Võtsin sõrenduse ära. Mõtlesin, et vastan, et mina oma mälu järgi sõrendust ei pannud, blogis peavad olema käinud sissemurdjad. Tegelikult olin seda lauset ühest kohast teise kopeerinud, sõrendus võis tekkida ka kopeerimise käigus. Või tehti muudatus kommentaari põhjal. Mõtlesin, et vastan, et see lause on täiesti tähtsusetu, selle eraldi välja toomist võib soovida ainult kas loll või vaenlane. Laagris oli olnud üks tüdruk, kes oli rääkinud kõigi poistega hästi sõbraliku häälega. Ta oli rääkinud kõigi poistega võrdselt. Mõtlesin, millal ta kedagi mulle eelistama hakkab. Kõndisime mööda ühte koridori. Selles oli kaks omapärast ust. Läksin ühest uksest sisse, et vaadata, mis selle taga on. Tundus, et see ruum oli üleni läbipaistvate klaasseintega saun. Järgmiseks tundus, et see võib olla ka hukkamiskamber. See, mida ma algul olin pidanud elektriahjuks, võis olla ka elektritool. Valmistuti tegema fotosid. Ma naiste poole pikalt ei vaadanud, aga pärast fotodelt oleks neid kauem vaadanud. Ühel naisel olid silmad pruunid. Varem need olid tal olnud sinised. Nüüd nägin, et pool silmast on pruun ja pool sinine. Ütlesin talle, et ta silmavärv on muutunud. Ta vastas, et see tuleb sellest, et ta kannab nüüd läätsesid.

Ajaarvestus sassis

Esialgu oli mul plaanis tänasele maleturniirile minna, aga ma ei arvanud, et reede on käes. 1. jaanuariga algaks justkui uus nädal ja minu kujutluses oli täna kolmapäev või neljapäev.

Prügi pesuvees

Maleklassis võttis üks maletaja ajakirju, et neist endale partiisid paljundada. Tal oli kodus seda ajakirja üks number, teisi numbreid ta pidi laenama. Üks mees rääkis, et kunagi käis ta Venemaal võistlustel ja jagas ühe venelasega esimest-teist kohta. Järgmiseks ütles ta, et sai Venemaa järel teise koha. Venemaad pidas ta eriti tugevaks malemaaks. Küsisin talt, mis linnas ta mängis ja mis teda edestanud mängija nimi oli. Ta ütles ühe nime, mis mulle midagi ei öelnud. Ja lisas, et ma oleks võinud küsida, kes temast taha jäid. Ta rääkis, et Nõukogude ajal läks ta Moskvasse poliitikat tegema. Tahtsin küsida, kas sel ajal poliitikat tehti. Ta jätkas jutuga, et Moskvas tekkis tal pahandus, sest ta nimetas kommuniste rikasteks. Ametlikult nimetati kommuniste vaesteks. Aga kommunistide poliitika olevat olnud hoolitseda selle eest, et nad oleksid natuke rikkamad kui teised. Avastasime, et kahel klassivennal ja ka minul olid pärast pea pesemist juuksed prügised. Ühel klassivennal rohkem kui teisel. See, kellel olid vähem prügised, ütles, et nüüd peab kaks tundi loputama. Mina ütlesin, et kaevuvette oli prügi läinud. Parandasin, et või viidi sauna räästa alt võetud vett. Olime nüüd saunas. Meeste ja naiste ruumi vahel oli luuk, kust paistis laulev naine. Meeste ja naiste ruume nimetati erinevateks dimensioonideks. Teises dimensioonis olid lava kõik astmed täis pooleldi üksteise otsas lamavaid inimesi, kellest osad olid naised ja osad mehed. Aeg-ajalt keerasid nad külge. Välimuse järgi tundus, et naised tunnevad ennast meestest mugavamalt. Nüüd oli laulev naine meie ruumis. Selgus, et tal olid riided seljas. Ainult tal oli nii suur dekoltee, et läbi luugi oli jäänud mulje, et riideid pole üldse. Ta laulis: "Needus, needus." Laulu lõpetades ta ütles, et nüüd ta lahkub lõplikult. Poomisköis oli valmis. Aga enne enda poomist hakkas ta paljaid mehi pildistama. Mulle öeldi, et ma olen õigesti kuulnud, et selliseid fotosid tehakse.

*
Hakkasin eksamit andma. Eksamit vastu võttev poiss küsis mult, mida tähendab "metsa all". Vastasin, et metsa all võib olla känd. Tema ütles ei-ei. Küsisin, kas ta mõtleb arheoloogia seisukohalt. Rääkisin, et "metsa all" võib tähendada kahte asja - metsaalust maapinda või alusmetsa, milles kasvavad madalamad puud. Ma ei õppinud eksamiteks kõiki asju selgeks, aga tegin neid hästi, sest mõtlesin vastates loogiliselt.

Arvasin parooli ära

Ukseklaasile oli liimitud kollane tapeet, millest kumas läbi valgus. Öeldi, et Ustav on kirjanike kõrvits. Seletasin, et selle ukse taga olen hoopis mina. Mõtlesin, et võibolla Helina postkastil on sama parool, mis minul alguses. Proovisin seda ja saingi tema postkasti sisse. Mõtlesin, et kui ma olen vahel laua peale jäänud pabereid lugenud, siis ma võin Helina postkastist ka ühe kirja läbi lugeda, et kontrollida, kas temaga on kõik hästi. Lugesin ühe kirja läbi, aga see ei olnud nii huvitav kui ma lootsin. Mõtlesin, et proovin, kas ma veel asju ära arvan. Otsisin otsingumootoriga, kas Oudekki veel peab blogi. Tema blogi enam ei olnud. Proovisin, et võibolla peab ta seda nüüd perekonnanime all. Mulle tuli meelde, et postkast näitab, kui selles on teisest arvutist sees käidud. Kui Helina võrdleb postkastis käinu arvuti nime minu blogi loenduris oleva minu arvuti nimega, siis ta saab aru, et postkasti murdsin sisse mina. Seetõttu kirjutasin talle, et palun vabandust, et ma tema postkastis käisin, ma ei tee seda enam kunagi. Ma lugesin ühte kirja, aga see ei olnud väga huvitav. Ma polnud üldse tähele pannud, kellelt Helina postkastis veel kirju oli. Mõtlesin, et kirjutan Kristelile, et kui tema postkastil peaks olema kergesti ära arvatav parool, siis võib keegi sinna sisse murda.

Wilhelm Meister

Johann Wolfgang Goethe. Wilhelm Meisteri õpiaastad. Romaan. Tallinn 1958. Tõlkinud L. Kibuvits. 536 lk.

Enne jõule lõpetasin Carlyle'i raamatu "Minevik ja olevik" inglise keelest eesti keelde tõlkimise. Seal oli kasutatud Goethe luuletusi. Ühe luuletuse tõlget otsisin sellest romaanist, aga leidsin natuke teise pealkirja all ilmunud teisest köitest, mida ma tervikuna ei loe, sest homme on raamatukogu teine tähtaeg. Carlyle on tõlkinud "Wilhelm Meisterit" saksa keelest inglise keelde. Enne Carlyle'i oli Inglismaal saksa keele oskajaid vähe. Nagu Goethe romaanist lugeda võib, ei olnud ka Saksamaal tol ajal esimene võõrkeel veel inglise, vaid prantsuse keel.

Romaani pealkirjas nimi Meister on perekonnanimi, aga see on ilmselt tähenduslik. Kombinatsioonis sõnaga "õpiaastad" viitab ta ilmselt sellele, et tsunftides olid meistrid, sellid ja õpipoisid. Wilhelm õpib näitlejaks ja elamist. Ma ei tea, kui palju teiste tegelaste nimedest on tähenduslikud. Ühes joonealuses märkuses oli seletatud, et ühe naistegelase nimi Filine tuleb kreekakeelsest sõnast 'armastus'.

Lühikeses järelsõnas ütlevad tõlke väljaandjad, et Goethe kirjutas seda raamatut palju aastaid. Varem loetud "Fausti" kirjutas ta kogu elu. Seega kirjutas ta erinevaid raamatuid läbisegi.

Lõppenud aasta edetabel

Eelmise aasta külastatavaimad blogiosad kordades olid ühe loenduri järgi:

1. avaleht 1470
2. malerubriik 631
3. sissekanne "Karjapoisi avang" 377
4. ajaloorubriik 108
5. sissekanne "Matusekõne" 107
6. sissekanne "Klassikokkutulek Valgamaal" 106
7.-8. sissekanne "Karl Ristikivi "Rohtaed"" 89
7.-8. sissekanne "Doktoritöö tagasilükkamine" 89
9. sissekanne "Naljakad küsimused" 55
10. sisseakanne "Naljalaused ja naljakõned" 45