Pühadeaeg

Täna on triibuline jõulupüha. Maa peal on natuke lund, aga osa muruplatsi on ka lume alt väljas. Eile kõndisin natuke aeglasemalt, sest kõnniteedel oli palju jääd. Aga ma ei kukkunud.

Ütlesin enne jõululaupäeva, et mulle ei ole jõulukingiks muud vaja kui uut malekella. Hiljem lisasin, et järgmine kord võib sokke kinkida. Aga sain juba eile kingiks nii uue malekella, paari villaseid sokke kui ka muud. Mängisime uue kella proovimiseks kuus välkpartiid vennaga, kes oli vanasti vendadest kõige tugevam vastane, aga kellega ma polnud enam aastaid mänginud. Kuna ma olen malega järjekindlamalt edasi tegelenud, siis eile olin tugevam.

Harjumatu avang

1. e4 e5 2. b3 d5 3. Ob2 Rc6 4. Ob5 Od7 5. ed Rd4 6. Od7 Ld7 7. c4 Oc5 8. Lg4 Lg4 0:1.

Teistes majades

Olin külas ja valmistusin koju minema. Aga ma oleks tahtnud, et mul oleks riided seljas, seetõttu läksin teki alla. Tuli üks vend ja pani ahju siibri kinni. Ahjus ei olnud enam leeki, aga söed hõõgusid, seetõttu ma polnud kindel, kas siibri võib ikka kinni panna. Selle kinnipaneku tagajärjel tekkis korstnas tulekahju. Vennad läksid katusele ja hakkasid korstent pühkima, hoides jalgu korstnas. Ma kahtlesin, kas on vaja pühkida, kui hiljuti käis korstnapühkija. Aga vennad seletasid, et see korstnapühkija ei töötanud korralikult. Vennad olid varem ka korstent pühkinud ja teadsid, kuidas see käib.

*
Olin maamajas. Üks naine ütles, et kui tema laps oleks põlevas majas, siis ta põleks enne ise ära kui lapse tulle jätaks. Lugesin ajalehte. Seal arvati, et ajad on halvemaks läinud, sest internetis saavad need ka haigustest kirjutada, kes ei ole meditsiini õppinud. Mõtlesin, et varem said ka inimesed omavahel rääkida. Ajalehes küsiti suure hulga inimeste arvamust. Üks teadlane ütles seal, et haigustest kirjutavad inimesed, kes pole ise haigeid näinud. Läksin välja, et väljas lugemist jätkata. Õuel istus vist suur kari üleni paljaid naisi, aga ma ei vaadanud nende poole. Olime pidanud täna koju sõitma, aga sõit lükkus järgmisele päevale. Ma polnud juba täna öösel sõidu ootamise tõttu öö läbi magada saanud. Ei teadnud, kas sama kordub ka järgmisel ööl. Või täna öösel olin siiski olnud poolunes.

Rohkelt unenägusid

Peale minu asutatud ajaloolisti oli hiljuti asutatud veel üks ajaloolist. Ma polnud sellega liitunud, aga mind pidi olema sinna pandud, sest ma sain selle kaudu kirju. Seal kirjutati lühemalt ja sagedamini kui minu asutatud listis. Mina sinna kirju ei saatnud, sest ma ei pidanud lühidalt kirjutamist vajalikuks. Oli arusaadav, et listis, kuhu inimesi lihtsalt pandi, oli rohkem liikmeid ja seega ka rohkem kirjutajaid. Algas Berendseni loeng. Ta tundis ära ühe üliõpilase, keda ta oli näinud viimati hulk aastaid tagasi varasemas õppeastmes, ja küsis talt ees- ja perekonnanime pidi, kas see on tema. Üliõpilane vastas jah. Mina mäletasin ka, et ta eesnimi on Jan, aga perekonnanime mäletasin teistsugusena. Siis võis olla tegemist kahe erineva sarnase näoga inimesega, kellel ma polnud siiani vahet teinud. Minult küsis Berendsen, mis on Franco eluaastad. Olin Francot magistrieksamiks õppinud ja võibolla Berendsen tahtis kontrollida, kas ma õppisin ikka tol korral korralikult. Vastasin, et ma olen Franco eluaastad ära unustanud. Aga lisasin, et ma oletan, et Franco sündis aastal 1866 ja suri 1955. Sünniaasta tuletasin selle järgi, et Franco sai võimule aastal 1936 ja võis siis olla 50-aastane. Berendsen vastas, et ma ütlesin täpselt õiged aastaarvud. Või et Franco sünniaasta oli siiski 1869. Nii olin teinud ülikoolis kõik eksamid, et olin andnud kõik vastused oletamisi ja kõik olid õiged olnud. Mul tuli meelde, et ma oleks võinud Franco eluaastaid paremini mäletada, sest ma ei õppinud teda mitte ainult magistriõppes, vaid olin tolleaegset konspekti tänavu ka üle lugenud. /LISA: Ärgates tuli meelde, et Franco suri aastal 1975. Täpne sünniaasta ei meenunud, aga raamatu järgi oli see 1892./

*
Kõndisin autotee kõrval. Mööda autoteed kõndisid radade vahekohtades lapsed, kes olid ehitud võililledega. Mõnel oli ainult rõngakujuline võilillepärg ja mõnel oli pool kere võililledega kaetud. Kokku oli neid lapsi neli, igaüks erinevas rajavahes. Kartsin, et mõni auto võib neile otsa sõita. Mõtlesin, et lapsed teevad rahupropagandat, aga on ise ka võilillede elule lõpu teinud. Kui lapsed olid distantsi läbi kõndinud, siis nad nurisesid, et autoteel oli palju rohkem heitgaase.

*
Nägin aluse peal kõndimas kolme putukat. Tahtsin kindlaks teha, kas need on vereimejad putukad. Selleks panin neile sõrme lähedale. Üks putukas pööraski ringi ja hakkas minu sõrme suunas liikuma. Kui panin sõrme teise kohta, hakkas ta selle punkti suunas liikuma. Aga võibolla polnud ta siiski täi. Ühed mehed ajasid juttu. Nad püüdsid tsitaate meenutada. Ütlesin, kuidas üks tsitaat minu meelest oli. Üks mees vastas, et vist ikka natuke teisiti. Varsti tuli see mul õigemini meelde. Seletasin, et kui meenutada lühemat juppi, siis võib kergemini eksida, aga kontekstis tulevad asjad paremini meelde. Mehed mängisid kasse ja ütlesid, et ma neid koerte ja hiirte eest hoiataksin. Algul mõtlesin teha nii nagu nad ütlesid, aga siis mõtlesin, et ma olen neist vist siiski erineval poolel.

*
Mängisin maleturniiril. Mul oli ettur vähem, aga võibolla mul õnnestus vastase edasiliikumine blokeerida. Mul oli diagonaali mitut ruutu kattev varras ja hakkasin sellega edasi-tagasi käima. Leppisime viiki. Võibolla oleks vastane õige mängu korral saanud siiski võita. Mõtlesin, et mul läks hästi sellepärast, et olin avanguvariandi ette valmistanud. Aga kui mul läheb paremini mängueelse ettevalmistuse korral, siis see ei räägi minu enda mõtlemisvõime ulatuse kasuks.

*
Oli hommik. Hakkasime minema ühte sauna. Aga saunauksel vaatasime, et ei saa veel pesema hakata, sest surveproovi pole olnud. Jäime ootama. Lõpuks helises kell tundi. Nüüd oli aeg pihta hakata.

*
/LISA: täna jätan üles kirjutamata ühe unenäo./

Tööle ja hooldekodusse

Viimastel aastatel on ajalehtedes arutatud töövõime reformi teemasid, aga nüüd on tulnud selle asemele sunniviisilise hooldekodusse saatmise teema. Kas inimesed peavad hakkama tööl käima, aga hooldekodust? Kui töövõimereform õnnestuks, siis võiks ju vajadus hooldekodudesse saatmise järele väheneda, sest inimesed saaksid endale nii suure sissetuleku, et ise korteriüüri maksta. Kui aga ajakirjanikud ja osad psühhiaatrid hakkavad haigusi kujutama varasemast tõsisematena, siis väheneb tööandjate huvi terviseprobleemidega inimestele tööd anda.

Perekonnaliikmete hooldekodudesse saatjad võivad olla needsamad, kes abielusid lahutavad. Vanasti kestis abielu elu lõpuni. Kui "terve" inimene tahab abielu lahutada ja lapsed hooldekodusse saata, aga "haige" tahab perega koos edasi elada, kes siis sellelt seisukohalt haigem on?

Laagrist koduteel

Ärkasin üles, kui tuba oli veel üsna pime. Võtsin malelehe ja püüdsin lugeda, kuigi nii pimedas oli raske. Olin laagris ehk oma toas. Küsisin A. Laiapealt, kas ta lõpetab täna blogi kirjutamise. Ta vastas jah. Ajalehes kirjutas Piret. Tal oli eestikeelses jutus palju ingliskeelseid sõnu, mille tähendust ma ei teadnud. Mõtlesin, et sellest pole midagi kasu, et mul on hea eesti keele oskus, kui teised puhast eesti keelt ei tarvita. Lahkusime laagrist ja hakkasime kõndima kodu poole. Enne teist teed minekut viskas Laiapea mulle ämbritäie vett selga. Ma ei reageerinud, aga mõtlesin, et võibolla peaks reageerima. Mööda Pika tänava autoteed sõitis rühm jalgrattaid. Algul nad sõitsid õiges suunavööndis, siis keerasid vastassuunavööndisse ja seejärel uuesti õigesse vööndisse, vastavalt sellele, kus nad said jalakäijatele lähemal olla. Üks jalakäija ütles selle vastassuunavööndis sõitmise kohta, et need jalgrattad sõidavad tagurpidi. Autoga kokkupõrke oht oli suurem kui jalgratturid arvasid.

*
Oli matemaatikatund. Õpetajat ei olnud tunnis, vaid tahvlile olid kirjutatud ülesanded, mida õpilased iseseisvalt lahendasid. Kui õpetaja oli tööd läbi vaadanud ja tundi tuli, siis ta ütles, et ülesanne oli tahvlile kirjutatud valesti. Ta oli ülesande tahvlile kirjutamise jätnud ühtede tüdrukute hooleks, aga need olid kirjutades eksinud. Aga õpetaja oli osades vihikutes läbi vaadanud selle ülesande lahenduse, mida oli tehtud. Nendest vihikutest, kus kõik tingimused polnud täidetud, polnud ta ülesannet vaadanud, sealhulgas minu omast. Artur vaatas minu vihikusse ja naeris, et ma olin pannud kaks erinevat murdarvu omavahel võrduma. Tegelikult olin teinud lisatehte, mille järel võis vist siiski võrdusmärgi panna.

Tõlgendamine ja analüüsimine

Unenägude või ka muude nähtuste tõlgendamine ja analüüsimine pole päris üks ja sama. Males ei ole mängu võitmiseks kõige tähtsam tõlgendada, miks vastane sellise käigu tegi, vaid analüüsida, mis käik on tekkinud seisus endal kõige parem teha. Kui lähtuda ainult vastase käigu tõlgendusest, siis võib jätkata ise samas vaimus ja teha sama suur viga. Aga tuleb mängida vastasest paremini ja tema ületamiseks näha ka seda, mis temal kahe silma vahele jäi. Unenäokirjelduse puhul võib eeldada, nagu esineks unenäos ainult sümbolid, ja neid seletama hakata. Aga võib ka mõelda, et võibolla on kõik unenäos juhtuv otseses tähenduses ja ikkagi selle kallal mõttetööd teha. Näiteks lugeda kokku, millise eluperioodi kohta on kõige rohkem unenägusid, mõtlemata, et üks eluperiood on teise perioodi sümbol.

Korduv päevik

Vaatasin oma õpilaspäevikut. See oli varasema aasta päevik, kuhu olin tänavu uut õppimist kirjutanud. Vaatasin, et tänavused nädalapäevade ja kuupäevade kombinatsioonid ei ole samad kui päeviku kasutuselevõtmise aastal. Aga ma kirjutasin iga aasta samasse päevikusse õppimist juurde, nii et lõpuks võis jääda mulje, et kõigiks tundideks on midagi õppida antud. Läksin klassiruumi. Pajur andis mulle uued prillid. Proovisin neid ette. Ma ei saanud aru, kas nende läätsed on minu seniste prillide omadest vähem või rohkem sobivad, aga uued prillid olid õhemad. Pajur ütles uksest väljuma hakates võibolla karistuseks, et kutsub mind teise ruumi vene keelt vastama. Ütlesin, et ma ei ole tänaseks vene keelt õppinud, sest teises võõrkeeles oli kontrolltöö.

*
Sõitsin Peedule. Kõndisin läbi asula. Peedul käimine oli raske, sest siin oli koeri. Jõudsin rongipeatusesse, kus oli isa koos ühe tuttava mehega. Olin Tartus kodust lahkudes arvanud, et isa jäi koju. Aga nähtavasti jäi sinna siis ainult ema. Rääkisin isale oma tänast unenägu. Kui see oli lõpetatud, siis mõtlesin kirjanike suvilas, mida tee pealt kaasa võetud lusikatega teha. Need oleks võinud majade juurde tagasi viia, et inimestel söögivahendeid vähemaks ei jääks, aga siis ma oleks pidanud rohkem kõndima ja täpselt mäletama, kust ma millise lusika võtnud olen. Siis sain aru, et asjad on teisiti kui ma olin mõelnud, probleemi polegi.

Käikude meeldejäämine

Mõtlesin selle üle, miks ühel korral jäävad malekäigud meelde ja teisel korral mitte. Viimase kiirmaleturniiri järel püüdsin käike meenutada, aga eriti ei mäletanud. Eile vaatasin raamatutest kaks partiid ning raamatut kinni pannes ja korrates olid kõik käigud meeles. Erinevus on võibolla selles, et kui vaadata seisu visuaalselt, siis võib küll mängu võita, aga ei jää meelde kuidas; kuid eile kodus võõrast partiid vaadates kommenteerisin igat käiku mõttes sõnaliselt, võibolla jäi selle võrra paremini meelde. Mul on vist rohkem sõnaline kui pildiline mälu, ma võin mäletada ka inimese nime ja tema öeldud lauseid paremini kui nägu. Mõnel teisel inimesel võib olla vastupidi. Mulle tundub ka, et tugevamate mängijate partiid jäävad paremini meelde, sest nad teevad loogilisemaid käike. Eile vaadatud partiid ei olnud küll pikad, üks 20 ja teine 25 käiku, aga viimati klubis mängimas käies ma ei mäletanud niigi palju käike. Üks erinevus on ka, et klubiturniiri partiisid meenutasin alles koju jõudes, aga raamatu omi rutem.

Ootel kaebus

Pidime Venemaale elama minema, sest mina ja ema saime seal tööd. Isale oleks Venemaale kolimine olnud raskem. Isale oli tähtis, et ta elas eestlaste hulgas. Mul oleks ka Venemaal olnud probleem, et ei oleks saanud vene keelest täielikult aru.

*
Läksime juristide majja, kõndisime seal ülemisele korrusele. Vaatasin kohtutoimikuid. Selgus, et minu vastu oli esitatud kaebus seoses sellega, et ma avaldasin blogis unenäokirjeldusi. Noorukitele olevat see probleem, sest nad arvavad, et asjad ongi nii nagu unenäos. Mõtlesin, et mul on sissekannete lõpus öeldud, et need on unenäod, võibolla tuleks öelda alguses. Kaebus oli esitatud nii palju aastaid tagasi, et nähtavasti oli oht möödas. Või polnud need õiged aastaarvud, vaid aastaarvude koodid. Juristid olid kirjutanud, et lükkavad asjaga tegelemise järgmise aastani edasi. Hakkasin kodu poole minema. Koduteeks sai nüüd kasutada lühemat varianti, sest oli valminud uus sild.

Kõlbmatud unenäod

Viimasel ajal on unenäod kas halvemini meelde jäänud või olnud sellistel teemadel, et ei taha neid detailselt üles kirjutada. Aga et pikk vaikimine hakkab tunduma veel halvem, siis loetlen üles kirjutamata jäänud unenägude teemasid, et ühes unenäos oli õudusmeeleolu, sest ärkasin kodust kaugemal ja ei mäletanud, miks ma seal olen; ühes unenäos oli keegi minuga samas voodis; ühe unenäo tegelane oli kakleja ning ühes unenäos käisin wc-s. Parema meelega kirjutaksin vaimsest tööst, mängimisest või ilusatest kohtadest.

Paroolide küsimus

Soovitatakse, et kasutage igas kohas erinevat parooli. Ja soovitatakse, et vahetage välja ka kõik lahtimuukimata paroolid. Aga siis ütleb sama soovitaja, et minge kõigi oma paroolide turvalisust ühe kolmanda osapoole võrgulehele testima. Mis kasu on parooli väljavahetamisest, kui see kohe kolmandale osapoolele teada anda? Soovitatakse, et ärge kirjutage parooli üles, keegi võib muidu seda lugeda. Aga kas parooli unustamine ei ole turvarisk? Varem ühes ajaleheartiklis soovitati, et ärge vahetage paroole, teil ei jää uus parool meelde.

Aegade nimetused

Kirjutasin ajaloolisti vastuseks keskaja teemalise telesaate reklaamile:

""Pimeda keskaja" mõiste vaidlustamist lugesin vist esimest korda ajakirja "Akadeemia" kaastööst "Keskaja kaitseks". See võis ilmuda kuskil 1990. aastatel. Osalt algriimi pärast on kasutatud mõistet "kuldsed kuuekümnendad" 1960. aastate kohta. Aga endised poliitvangid on selle üle pahandanud, et kuidas need kuldsed olid, kui nemad vangis istusid. Ivo Linna ei istunud vangis ja hiljem on laulnud umbes sõnadega: "Ma olin noor, / ei teadnud veel siis, / et aasta hea / on kuuskümmend viis". Üks minu klassivend kooli ajal pahandas, et Linna liiga palju oma 65. aastat kiidab. 1920. aastaid nimetati Ameerikas vist "möirgavateks kahekümnendateks". Ühe raamatu pealkiri oli "Punased aastad Eestis", kus oli juttu aastatest 1905-1906. Pimedast keskajast hakati rääkima võibolla vastandina valgustusajale, valgustusaja mõistet on seostatud suurlinnadele öise tänavavalgustuse andmisega."

Hiljem suulises jutuajamises kahtlustati, et ma võin möirgavate kahekümnendatega eksida, sest geograafias kasutatakse möirgavate neljakümnendate nimetust vastavate laiuskraadide iseloomustamiseks. Ühes "Kesknädala" artiklis on räägitud möirgavatest neljakümnendatest ka kui ajalooperioodist. Aga otsingumootor ütleb, et möirgavad kahekümnendad ehk Roaring Twenties on ajalooperiood nii Ameerikas kui ka Lääne-Euroopas. Selle all mõeldakse majandusbuumi, džässmuusikat, varasemast rohkem tantsimist ja autosid.

Kaitsest lahkumine

1. e4 e5 2. Rc3 Rc6 3. Rf3 f6 4. d4 d6 5. de de 6. Ld8 Rd8 7. Od3 Ob4 8. Od2 Og4 9. Oe2 Re7 10. 0-0-0 0-0 11. h3 Oe6 12. a3 Oc5 13. Vhf1 R8c6 14. Re1 Vad8 15. Rd3 Ob6 16. f4 ef 17. Rf4 Of7 18. Od3 Re5 19. Oe1 Vfe8 20. Og3 R7c6 21. Rfd5 Od4 22. Rc7 Ve7 23. R7d5 Ved7 24. Rf4 Oc3 25. bc g5 26. Rd5 Od5 27. Oe5 fe 28. de Re7 29. c4 Kg7 30. Vf2 Rg6 31. Og6 Kg6 32. Kb2 Vc8 33. Kb3 Vdc7 34. d6 Vd7 35. Vd5 Ve8 36. c5 h6 37. Ve2 Kf6 38. g4 Ve6 39. Vf2+ Kg7 40. Vf5 e4 41. Vde5 Ve5 42. Ve5 Kf6 43. Ve4 b6 44. c6 Vd6 45. c7 Vc6 46. Vc4 1:0

"Kolm" kui "hea"

Istusime peolauas. Üks lauasistuja küsis teiselt, kas teda Biitlid huvitavad. Vastasin kõrvalt, et mina olen palju Biitleid lindistanud. Rohkem mult midagi selle kohta ei küsitud, võibolla sellepärast, et ma ei vaadanud küsijale otsa.

*
Üks tüdruk pakkus ühte asja, üks poiss võttis selle enda kätte. Tüdruk oleks asja varsti tagasi tahtnud, aga poiss ei hakanud andma. Poisil läks juues vesi jala sisse, seda oli sealt raske välja saada. Saatsin ajaloolisti küsimuse, et kas ma võin oma kolme kätte saada. Keegi ei vastanud. Ma sain parema hinde kui olin küsinud. Varem olin õppinud viitele, nüüd oleksin justkui pidanud oma taset langenuks. Mõtlesin, et see küsimus kolme kohta tuli vist sellest, et ma sain magistrieksami "hea" ehk kolme, võibolla ma olen sellest ikka veel šokeeritud. Teised riputasid õppehoone stendile sedeleid ja mina kirjutasin neile vastused juurde. Stendil polnud vastuste jaoks palju ruumi. Räägiti, et need, kellel on vähk, peavad saama tööd teha, et neil haigus ei süveneks. Kolm poissi kutsuti psühhiaatri juurde, et neist fašism välja ravida. Mõtlesin, et minu jaoks ei olnud need poisid fašistid, vaid sõbrad. Pärast kutsuti mind ka psühhiaatri juurde. Mõtlesin, et ma ei räägi talle, mida ma magistritööd kirjutades fašismist arvasin, muidu ta kasutab seda minu vastu.

Olge ettevaatlikud

Mulle on kaks päeva järjest tulnud postkasti kiri, nagu oleks mulle feisbukis uusi sõnumeid. Ma pole selle kirja lingil klikkinud, vaid vaatasin järele otse feisbukist, et uusi sõnumeid pole. Pärast räägiti mulle, et kuskil oli uudis, et viimasel ajal on hulk eestlaste kontosid kaaperdatud. Ühe blogi loenduri järgi tehti eile tuhandeid külastusi välisriikidest. Teised loendurid neid külastusi ei näidanud. Loodetavasti ei ole blogi päevad loetud. Lugesin eile "Sirbist" Berk Vaheri kõnet. Ta rääkis seal raamatute arvustamisest. Tal on selle tegemiseks teistsugused põhimõtted kui minul. Tema arvates ei tohi arvustus olla põhjendamatult kiitev. Mul on kiitmiseks põhjust, sest tavaliselt mulle meeldib lugeda. Samuti analüüsida. Kui mulle mõni tekst ei meeldi, siis võin ta pooleli jätta. Pooleli jätmise korral ei saa ka pärast hästi arvustada. Ühe suvise "Loomingu" numbri lugesin otsast otsani läbi, sest kõik tekstid tundusid huvitavad, aga ühe sügisese jätsin juba teise autori juures pooleli, sest tema tekst hakkas vastu. Kas on vaja elu halbadele asjadele kulutada? Halbade asjadega võib tegeleda siis, kui on võimalus neid parandada. Aga parandamiskatsed on vahel verevalamisele viinud. Kõik ei mõtle, et neile tahetakse head nõu anda, vaid kriitikat võidakse võtta solvanguna, selle eest võidakse kutsuda duellile, kuulutada sõda või kaevata kohtusse. Ma olen ähvardanud inimesi kohtusse kaevata, aga pole kedagi kaevanud. Mind pole ka kaevatud. Ühel korral tegi politsei trahvi vales kohas üle tee minemise eest ja ühel korral anti koolis direktori käskkiri esimestest tundidest puudumise eest. Puudumisi põhjustas bensiinipuudus. Tahtsin minna kooli osa teed bussiga, aga bussid olid nii täis, et ei mahtunud peale. Ja kuna ei tahtnud kuulda õpetaja kriitikat, siis ei hakanud igasse tundi poole pealt minema. Siis tuli kriitika veerandi lõpus. Aga ühekordne oli võibolla siiski kergem kannatada kui oleks olnud seitsmekordne igasse tundi hilinemise eest eraldi. Nüüd ma jõuan hoopis sihtkohtadesse esimesena kohale. Luulelistis kirjutati ükskord, et ma olevat igas asjas esimene. See ei olnud mõeldud kiitusena. Aga ülikoolis mind esimesel ja teisel kursusel kiideti, et sain kursusetöö teistest üliõpilastest kiiremini valmis. Eksamiruumi sisenesin seevastu pigem viimasel päeval ja viimasel kellaajal. Ühendav joon oli võibolla, et kulutasin õppimisele palju aega - kuna tegelesin õppimisega, sain kursusetöö lehekülgede arvu rutem täis, ja eksamiruumi ei sisenenud samuti sellepärast, et tegelesin ukse taga õppimisega.

Saapad ostetud

Käisin eile uusi talvesaapaid ostmas. Poes olid riiulitel väljas suurelt osalt veel sügiskingad või siseruumide jalanõud. Leidsin ainult ühe paari saapaid, mida tundus tasuvat jalga proovida. Parema jala oma oli proovides paras, aga vasaku jala oma väike. Küsisin, kas number suuremaid ei ole. Tagaruumis oli. Nendel oli parema jala oma jälle paras, aga vasaku jala oma seekord suur. Ostsin selle paari koos sisetaldadega. Kodus anti mulle saabaste raha tagasi, öeldes, et see on jõulukink, kuigi mitte ainus. Vanu saapaid soovitati mitte ära visata, vaid parandusse viia. Täna tarvitasin uusi saapaid. Jalga pannes vaatasin, et need on vist eelmistest libedamast materjalist. Varasema kogemuse põhjal ei sõltu libedus ainult mustrist, vaid ka materjalist. Esialgu ma siiski ei libisenud, sest jääd ei olnud. Aga täna sadas maha uus lumi. Vana oli päev pärast talve esimest suusatamist ära sulanud.

Mängude kirjeldused

1. Põdersalu 6
2. H. Pedmanson 5,5
3.-4. A. Pedmanson, Pavlov 5
...
Runnel 4

18 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Mul on viimasel ajal rohkem tööd ning mängimiseks ja treenimiseks aega vähem, aga ei taha malemängu päris maha jätta. Tänase turniiriga tähistati Peebo sünnipäeva. Keegi oli valinud ta aasta parimaks mängijaks, ta oli tänavu kuskil tiitlivõistlustel esikoha saanud.

Jõulude puhul loetakse luuletusi. Üks luuletus loeti täna ette Peebo õnnitlemiseks ja mul vilksatas hiljuti peas laulu "Koolikell" töötlus, millest ma pole kindel, kas ma mõtlesin selle ise välja või on keegi juba varem samale mõttele tulnud: "'Malekell, / oled väike lõbus sell. / Oled tihti abimees, / kui suu sõber kahvli sees." Muidu jõulude ajal on lauldud rohkem aisakelladest. Aga võibolla mõni maletaja saab jõulukingiks malekella.

Mul ei jää enam mängud nii hästi meelde kui vahepeal ja ma pole enam nende meeldejäämise nimel nii palju pingutanud ka, aga tuletaks mõnest mängust vähemalt avangu meelde. Ma ei kirjuta täna õiges voorude järjekorras.

Runnel - Kääp
1. Rf3 d5 2. d4 Of5 3. Of4 Rf6 4. e3 e6 5. c4 Ob4+ 6. Rbd2. Edasi ma pole täpsetes käikudes kindel, aga valge avas enda vankrile c-liini, mustal tekkis samale liinile topeltettur, must hakkas ettureid kaotama ja viimasel käigul kaotas väljal d7 viguri, mida ründas kaks nuppu ja kaitses üks.

Runnel - Kõiv
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 g6 4. 0-0 Rf6 5. Ve1, Hiljem käis valge f3, väljal e3 oli kaitsmata ratsu, mustal oli ratsu c4, ta pani käiguga Lb6 valge ratsu sidumise alla, võitis viguri ning järgmisel käigul jättis valge ka lipu ette ja alistus.

üks Pedmansonidest - Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. g4 Od7. Kinnisest seisust jõudis mäng sellisesse, kus mõlema kuningad olid lagedal. Valge pani mustale mati.

Ojaste - Runnel
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. a3 c5. Must sai kaks enametturit, aga lippude vahetuse järel jäi lauale lahkvärvi odade lõppmäng. Mustal ei õnnestunud seda võita seisuga, aga valgel kukkus aeg ära. Pealtvaatajate kinnitusel oli seis viigiline, võibolla ühel käigul oli mustal võiduvõimalus, mis jäi kasutamata.

Ülejäänud kolme mängu mäletan veel halvemini. Ühe neist võitsin ajaga, ühes jäi vastasel kuningas keskliinidele ja see viis temapoolse materjalikaotuseni ja ühes võitsin algul kvaliteedi, siis andsin selle tagasi ja lõpuks jäid minu kuningas ja lipp vastase vankriga samale liinile, mis tõi talle võidu.

Ilmumis- ja lugemisjärjekord

Eile käisin selles raamatupoes, mis laupäev kinni oli. Otsisin seda ajalooajakirja, mida teine pood ei müünud. Riiulis oli eelmiste aastate numbreid, aga mitte ühtegi tänavust. Enne olin kodus vaadanud, et tänavune esimene number on mul olemas. Küsisin müüjalt, kes ütles, et esimene number on läbi müüdud ja rohkem pole tulnud. Seni on ilmunud neli numbrit aastas. Mulle tuli meelde, et peatoimetaja läks vist uuele tööle. Täna vaatasin ajakirja koduleheküljelt, et ka sellel on esimene number viimane, mis on olemas. Aga võtsin eile raamatukogust uue raamatu ja mõtlesin, et loeks praegu ajakirjade asemel seda.

Vaheldusrikas sissekanne

Eile ei läinudki valgeks. Täna on hoopis valgem. Täna tahaks väga üle ühe blogisissekande kirjutada. Eile kirjutasin listi raadiosaatest. Võiks selle kohta mõne sõna blogisse ka panna. Saade oli Soome ajaloost ja oli seotud Soome iseseisvuse väljakuulutamise 100. aastapäevaga. Sel teemal on juba olnud mitu saadet. Ei tea, kui palju neid Eesti riigi aastapäevaga seoses tuleb. Soome ja Eesti riigi aastapäevad on lähestikku, lisaks kuulutati tol perioodil välja hulk muid riike. Kuulutati välja näiteks Ukraina riik, aga see ei jäänud esialgu sõjas püsima. Loodetavasti praeguses sõjas jääb. Täna oli üks unenägu ka sõja teemaline. Unenäos vähemalt algul arvati, et on sõda puhkenud. Eile arvasin, et võibolla on taevas tuhapilv, aga keegi seda arvamust ei kinnitanud. Ajalehest lugesin, et kuskil maailmas on suur metsatulekahju. Ühel varasemal päeval hoiatati, et juba varsti võib üks vulkaan purskama hakata. Aga ei öeldud, et see oleks ülemaailmset ohtu kujutavalt suur. Blogi kirjutamine on üks võimalus vanu asju meelde tuletada. Tuletaks midagi veel vanemat meelde. "Edasi" naljanurk kandis kunagi nime "Herilane". Tol ajal tundusid naljad paremad kui praegu. Ropud naljad ei ole minu lemmiknaljad. Inimesed ei ole üksmeelel, kas ma teen palju või vähe nalja. Endal ei ole ka kõige kergem otsustada, kas mõni minu lause on nali või mitte. Sest naljakas võib tunduda ka see, mis on tõepärane. Vahel mult küsitakse, kuidas tuju on, siis ma võin mõtlema jääda, sest tuju on mitmekihiline ja seda ei ole kõige kergem ühe sõnaga kokku võtta. Võibolla järgmine kord peakski vastama, et mitmekihiline.

Varrega nupud

Algas sõda. Teised hakkasid põgenema. Mul ei olnud veel aega põgeneda, sest ma kirjutasin kroonikat. Teised tulid juba tagasi, sest selgus, et sõda ei olnudki.

*
Leppisime ühe poisiga kokku, et hakkame pimemalet mängima. Mõtlesin, et ta alustab käiguga e4 ja ma vastan e5. Aga võibolla teeb ta avakäiguks hoopis d4. Vastane tegi avakäiguks e4, ma mõtlesin ümber ja vastasin d5. Avasime liini ja vahetasime lipud välja. Vastasel jäi ettur kaitseta, lõin selle ja vastane alistus. Aga võibolla mulle ainult tundus, et ta alistus, sel juhul olin ise kaotanud. Hakkasin nuppe malelauale peale panema. See oli suur malelaud, mille iga ruudu keskel oli auk, kuhu nupu vars sisse torgata. Nuppudel oli lisaks pehme riidealus.

Uued asjad

Laupäev mõtlesin osta ajalooajakirju juurde, kuigi eelmisena ostetud number pole veel läbi. Aga kes poodi viimasena läheb, võib ilma jääda. On juhtunud, et ma pole kõiki numbreid poest saanud ja olen pidanud toimetusest küsima minema. Kui hakkasin laupäev kodust väljuma, palus ema osta mul ka raamatu Rooma ajaloo kohta. Kui raamatupoe ukse taha jõudsin, siis vaatasin, et see pole kinni mitte ainult pühapäeval, vaid ka laupäeval. Käisin vahepeal raamatukogus lugemas ja siis läksin teise raamatupoodi. See oli lahti. Ema küsitud raamatut nägin riiulis kohe. Ajalooajakirju ei näinud, aga kui müüjalt küsisin, siis ühte ajakirja neil oli, teist mitte.

Eile käisin riidepoes. Ostsin uued teksapüksid. Müüja soovitas mulle ka kampsuneid ja mütse. Mütsid ei olnud päris minu maitse. Kampsunid olid ilusamad, aga mul hetkel ei olnud vaja. Ütlesin, et järgmisena lähen vist saapapoodi.

Fanaatiku elu

"Postimehes" sõna võtnud psühhiaater arvas, et vanematele tuleks anda õigus psüühiliselt haigeid lapsi hooldekodusse saata. Ma esialgu nii haige ei ole, et peaksin hooldekodus elama. Või siis ma olen nii haige, et ma ei taha hooldekodusse minna, sest kõige paremini tunnen ennast kodus. Ma elan koos kahe vanemaga 6-toalises korteris, aga saaksin elada ka üksi. Ainult et vanematel on parem, kui ma nende juurest ära ei koli, sest nad töötavad arvutiga, aga nende vanuses tuleb arvutiga töötamisel vahepeal nooremate abi kasutada. Mulle on makstud osalise töövõime kaotuse pensioni, aga mitte sellepärast, et ma tööd ei teeks, vaid et mulle meeldib teha rohkem sellist tööd, mis on praeguses ühiskonnas halvemini tasustatud. Üheksanda klassi lõpust magistriõppe lõpuni käisin koolis piinamisega, kodus saan töötada ilma piinamiseta. Õigemini mulle meeldibki teha just tööd rohkem kui külalisi vastu võtta. Kui raha otsa lõppeks, siis võibolla prooviksin uuesti mõnda piinamisega tööd teha, kuigi siis hakkaks võibolla tervis halvenema. Pensioni määramiseks on mulle tehtud ekspertiise, kus on esitatud selliseid küsimusi, et kas mul on ülikool lõpetamata. Kaugel sellest, mul on kaks ülikooli diplomit, mõne näitaja järgi olin kursuse parim üliõpilane. Mõnda motiveerib töötama ainult raha, aga ma võin töötada sõltumata sellest, kas raha makstakse või mitte, kasulikule tööle võin ka ise peale maksta. Mul võibolla on tervis natuke nõrk, aga see-eest iseloom tugev.

Erilise nimega isik

Meile oli antud inglise keeles kodune ülesanne valmistuda ühest enda valitud isikust rääkima. Isa soovitas, kellest ma võiks rääkida. Vist sellepärast, et nimetatud isikul oli eriline nimi ja et ta oli noorte sõber. Läksin inglise keele tundi. See toimus endises pioneeride toas. Emal oli toimunud selles ruumis klassikokkutulek. Vist just sellepärast, et see oli varem pioneeride tuba. Saabus minu kord vastata. Nimetasin, mis oli vastamiseks valitud isiku nimi. Õpetaja ütles, et ma tast pikemalt räägiks. Vastasin, et muud ma tast ei teagi. Tegelikult olin ükskord kõndinud kõnealuse isikuga kõrvuti mööda teed. Olime löönud kordamööda palli endast ette, kõndinud sellele järele ja uuesti löönud.

Varandus laokil

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. f3 d5 4. Lb3 Oe7 5. Rc3 dc 6. Lc4 0-0 7. e4 Od7 8. Og5 h6 9. Oh4 Rc6 10. Od3 Ve8 11. Rge2 Ra5 0:1

Sundravi või informeerimine?

Eilses "Postimehes" arvas üks psühhiaater, et psühhiaatrilist sundravi tuleks laiendada. Kes rohtu ei võta, seda tulevat selleks sundida. Miks just psühhiaatrilisi haigusi nii halvaks peetakse? Võibolla tuleks sundida inimesi ka täiskarskusele, mittesuitsetamisele, raamatute lugemisele, töötamisele ja soojalt riidessepanemisele? Mõned arvavad, et psüühiline haigus võib muuta inimest vägivaldseks. Mul on psüühiline haigus, aga oma mälu järgi ma koolis klassikaaslasi ei peksnud, pigem nemad mind. Arvatakse, et psüühilise haiguse korral ei ole inimesel reaalsustaju. Kas iga vähihaige teab, et tal vähk on? Ma ei mäleta ühtegi koolitundi, kus oleks psüühiliste haiguste kohta midagi räägitud. Seda võiks teha. Kui inimene on haiguse sümptomite kohta lugenud, siis ta märkab ise ka, kui tal need sümptomid esinevad.

Õhtused tegevused

Jõin köögis ühte jooki. Üks vend tuli juba õhtusööki sööma. Et mind ei olnud veel kutsutud, siis läksin oma tuppa. Seal tegi Henn voodit. Sellest möödudes riivasin ühte puulauda ja see läks ümber. Kõndisin tagumisse koridori. Seal pöörasin ringi ja läksin tagasi, et laua ümberkukkumise tagajärgi vaadata.

Eksami raskusaste

Berendsen meenutas eilses "Sirbis" Piirimäed. Berendseni sõnul peeti Piirimäe eksamit ülikooli kõige raskemaks ajalooeksamiks. Minu hinnangul see kõige raskem siiski ei olnud. Berendsen seletas selle raskust suure mahuga. Kõige suurema mahuga ei olnud mul mitte Piirimäe üks ega teine uusaja eksam, vaid magistrieksam, mis tuli küll alles magistriõppes. Kuna vähemalt minu ajal oli uusaeg jagatud kahte ossa, siis see ei olnud ka bakalaureuseõppes kõige rohkem ainepunkte andev. Mäletan, et Piirimäe eksamit oodates või eksamilt tulles rääkis üks üliõpilane eksamiruumi ukse taga, et see ei ole nii raske eksam kui Aasia või Aafrika ajaloo oma, sest Piirimäe eksam on Euroopa ajaloo kohta ja seal ta teab ise programmivälist kultuuritausta, aga kaugemate maailmajagude puhul ta seda ei tea. Et Piirimäe eksamid ei olnud minu jaoks kõige raskemad, seda kinnitab see, et sain mõlemal korral maksimaalse hinde, mõnel teisel eksamil ei saanud. Piirimäe rääkis loengus mõnest teisest õppejõust selgemalt ja seetõttu jäi tema jutt paremini meelde. Aga raskemaks võis tema eksami teha see, et ta oli nõudlikum. Ta andis eksamil kolm küsimust ja piisas neist ühe mitte oskamisest, et saada eksam kaks.

Keskkooliaegne vaatepilt

Üks naine soovitas oma tütrele, et ta õpiks ainult põhiainet. Eeldusaineid ei olevat mõtet teistsuguse ajuehituse korral õppida. Võivat kulutada tuhandeid aastaid, aga ikka polevat kasu. Läksime hulga inimestega meie poole. Isa toast väljudes ütlesin ühe lause. Isa küsis, mida ma ütlesin. Vastasin, et ma ütlesin sellele tüdrukule. Tüdruk polnud võibolla aru saanud, et ma temaga räägin.

*
Üks arstiteadlane hakkas rääkima marutõvest. Ta ütles, et arvatakse, et marutõbi lõppeb surmaga, aga see olevat keerulisem küsimus. Ei saavat nii täpselt öelda, kas inimene sureb ühel põhjusel või sellest põhjusest tuleneva haiguse tõttu. Polevat oluline, kas inimene ronib riiuli otsa ja hüppab sealt surnuks või kukub sealt surnuks, põhiline olevat, et see haigus paneb teda riiuli otsa ronima ja surma saama.

*
Vaatasin voodis lamades raamaturiiuli paksude köidete selgasid. Mõtlesin, et ma tahan siin toas võimalikult kaua elada, sest need raamatuseljad seostuvad keskkooli aegsete mälestustega. Keskkooli ajal vaatasin neid raamatuselgasid ja mõtlesin, et tahaksin neid raamatuid lugeda, kujutades ette, mis võiks olla nende sisu. Nüüd olid need mul ikka veel lugemata. Kui oleks lugenud, oleks see võibolla valmistanud pettumuse, et neis raamatutes on kirjas midagi oodatust kehvemat. Aga keskkooli aegsed mälestused oleksid ikkagi meeles olnud.

*
Lamasin voodis. Voodi ja seina vahel oli pragu. Panin jalad sinna prakku, aga need ei puudutanud põrandat. Nähtavasti oli pragu selleks liiga kitsas, et jalad allapoole vajuksid. Meil oli külas käinud üks ajalooõppejõud. Kaheldi, kas ta ikka käis. Aga leidsin foto, millelt oli näha, kuidas ta meie korteris istus. Küsiti milleks, ta oli juba nii vana. Vastasin, et ajalugu on asi, mida tuleb lõpuni jälgida. Pealegi oli see õppejõud kolme "Eesti ajaloo" köite peatoimetaja. Või kõigi köidete, sest pärast tema surma uut peatoimetajat ei määratud. Mõtlesin, et kui mul on vanu fotosid, siis võiksime neid vahel koos külalistega vaadata. Vaatamise jaoks võiks fotosid juurdegi teha. Aga kui nende arv läheks suureks, siis oleks raskem õigeid üles leida. Tuleks pikk vaatamine.

Suusad välja otsitud

Eile oli esimest päeva nii paks lumi maas, et võibolla oleks saanud suusatada. Täna mõtlesin, kas minna või mitte. Esialgu tundus, et suusatamisisu on väiksem kui eelmistel talvedel. Räägiti, et homseks on juba sula lubatud, varsti ei saagi. Vaatasin, kuhu ma suusad pärast sõitmist panen. Eelmisel talvel oli neil kindel koht, aga nüüd on selle koha peal riiul. Arvati, et mõnes kohas on suuskade hoidmine veel võimalik. Tõin need keldrist üles. Mõtlesin, et suusatama võib ju minna, aga sellest ei ole vaja eriti midagi kirjutada, sest eelmistel talvedel on küllalt kirjutada saanud. Asusin varsti suuskadega kanali poole teele. Suvel jagati kõnnitee joonega pooleks, et nüüd on pool jalgrattatee, aga nüüd ei olnud liiva neile võrdselt visatud, jalgrattateel oli seda rohkem. Et suusasaabastega on kergem libeda peal kukkuda kui tavaliste saabastega, siis kõndisin jalgrattateel. Kui jõudsin kanali äärde, siis mõtlesin, et siin tuleb pähe nii palju mõtteid, et ma ikka pärast kirjutan blogisissekande. Kanali kõrval oli lumi, aga kanali peal oli õhuke jää alles värskelt tekkinud, seetõttu seal lund ei olnud. Jää peal oli linde ja mõnest kohast oli nagu veel vesi väljas. Hakkasin suuski alla panema. Esimese sain kiiresti, teisega läks aega. Puhastasin suuska ja saabast ja sobitasin jalga käe abiga õigele kohale, lõpuks sain teise suusa ka alla. Suusarada veel ei olnud, hakkasin seda ise tegema. Mõtlesin, et tegin õigesti, et suusatama tulin, lume peal olla on palju looduslikum tunne kui kõnniteid mööda kõndida. Mõtlesin, et sel sajandil ma pole vist ühtegi korda suuski määrinud. Ühes kohas nagu leidsin eest varasema sõitja suusajäljed, aga neil oli saabastega peal kõnnitud ja varsti jäljed katkesid. Mõnes kohas oli lume all vesine. Sõitsin kanali ühest otsast teiseni, siis pöörasin ümber ja hakkasin oma jälgi mööda tagasi sõitma. Ühe jupi tegin ka teist rada, sest eelmine oli vahepeal veel vesisemaks muutunud. Üle märgade kohtade sõites läks libisemine korraks halvemaks, aga tundus, et jalga edasi lükates läks suusk uuesti puhtaks. Mõtlesin, et läheks kanali teisele küljele ka. Või kas tasub talve esimest sõitu nii pikka teha? Kui teise kanalipikkuse lõpetasin, siis tundus, et selga hakkab valu tekkima, seetõttu otsustasin lõpetada. Esimese suusa sain kergelt alt, aga nagu ma juba kogemuste põhjal ette teadsin, oli teise suusa saapaklambri vahele jää läinud ja see suusk esimesel katsel alt ei tulnud. Mäletasin, nagu oleks eelmisel talvel aidanud suuskade kokkupanekuklambriga kraapimine. Proovisin seda teha ka nüüd, aga sel korral kõike jääd nii ka kätte ei saanud. Mõtlesin, et võibolla on asi teistsuguses õhutemperatuuris. Täna oli külma 1 kraad. Aga kui ma olin osagi jääd välja kraapinud ja nupule uuesti teise jalaga peale astusin, tuli ka teine suusk alt. Vaatasin, et suuskadele on küll lumi alla külge jäänud, aga need olid sellest hoolimata libisenud. Kokkuvõttes tegi suusatamas käimine tuju paremaks.

Raja tegemine

Istusime järsaku serval ja vaatasime, kuidas all palli mängiti. Teisest mäest tulid üles mõned inimesed. Üks tüdruk tegi suusarada, kuigi lund ei olnud. Ta jättis mulla sisse sügavad vaod. Ise ta oli veel looduskaitsja.

*
Saime kätte uue õppeaasta tunniplaani. Tunniplaanis ei olnud keemiat. Öeldi, et keemia algab mõni nädal hiljem. Küsisin, mis päeviti. Vastati, et reedeti. Ütlesin, et see on loogiline, reedel oli seni vähem tunde.

Järsk reitingutõus

Viimasel turniiril mängitud viie partiiga on minu FIDE pika male reiting tõusnud 51 punkti. Varem oli see 1696 ja nüüd 1747. Eesti aktiivsetest FIDE reitingut omavatest mängijatest olen 99. kohal ja kõigist mängijatest 234. Minu FIDE kiirmale reiting on 1655. Suur reitingutõus ei näita ilmselt siiski suurt arenguhüpet, vaid seda, et FIDE reitingu arvestusse on läinud vähe turniire ja esimesena läks keskmisest halvem turniir. Eesti reiting peaks tõusma vähem, see on mul pikas males 1856 ja kiirmales 1805, tänavused turniirid ei ole veel arvesse läinud.

Louis XIV

Ian Dunlop. „Louis XIV“. Tõlkinud Erkki Sinijärv ja Maie Raitar. Tallinn 2003, kirjastus Varrak. 477 lehekülge + pilditahvlid. Originaal ilmus Londonis aastal 1999.

Lugesin seda raamatut teist korda. Teise lugemiskorra algus oli ammu ja see võis olla palaviku ajal kergema tegevuse leidmiseks. Aga järjehoidja jäi vahele ja hiljem jätkasin, tagumise osa lugemise ajal mõtlesin rohkem kui alguses.

Louis XIV oli Prantsusmaa pikaajaline kuningas 17. sajandil ja 18. sajandi alguses. Tema noorusajast on juttu Dumas’ romaanis „Kakskümmend aastat hiljem“, kui leidis aset fronde’i nimeline mässuliikumine. Valitses minister ja kardinal Mazarin. Louis vanemas eas peetakse põhivalitsejaks kuningat ennast. Erinevalt Louis XIII ajast, kui ajalookirjanduses peetakse riigiasjade otsustajaks kardinal Richelieu’d ja Richelieu ajale järgnenud Mazarini ajast. Nüüd loetud raamatu autor Dunlop ütleb, et ka Louis XIV aegne minister Colbert oli suurem mees kui mõne teise autori arvates. Kuid Colbert ei elanud nii hilise ajani kui kuningas.

Louis XIV on tuntud absolutistliku kuningana. Dumas’ romaanides peetakse palju duelle, kuid Louis XIV ajal seadusega duellid keelati. Dunlop ütleb, et ka see oli mõeldud kuningavõimu suurendamiseks – aadlikud ei tohtinud enam omavahel otsustada, kellel on õigus, vaid õigust mõistis nüüd kuningas.

Kuigi Louis ei pooldanud duelle, meeldis talle pidada sõda ning jahti. Paistab, et kirjatöö sobis talle vähem, sest raamatus on palju tsitaate tolleaegsetelt ja vahepealsetelt kirjutajatelt, aga need pole Louis enda käega kirja pandud. Tsitaatiderohkuselt sarnaneb raamat Carlyle’i koostatud Cromwelli kirjade kogule, kus samuti vaheldusid dokumendid ja kommentaarid. Ainult et Carlyle tõi ära dokumendid tervikuna, aga Dunlop ainult katkendeid nendest. Nii tegin oma ülikooli lõputöös, mille oponent pidas töö puuduseks, et selles polnud esitatud ühtegi terviklikku ajaleheartiklit. Ülikooli lõputöös ja magistritöös püüdsin toodud tsitaadid ümber lükata, Dunlopil ma väidete kahtluse alla seadmist nii palju ei märganud. Tsitaatide ja autoriteksti erinevus on siiski, et autoritekst on vähem emotsionaalne.

Keskkooli kunstiajaloo tunnis räägiti Louis XIV aegsest kunstist. Õpetaja sõnul tähendas Louis’ lisanimi Päikesekuningas seda, et tema ajal oli rahval hea elada. Selline mulje võis jääda kunstiteoste põhjal, aga nende ehitamisega on ka nii, et mida suuremad ja uhkemad need tehti, seda rohkem need maksma läksid, ja makse võeti lihtrahvalt. Louis valitsemisega oli palju rahulolematust. Fronde ei olnud ainus mäss, neid oli ka hiljem.

Üks peatükk kannab pealkirja „Madalmaade sõda“. See oli sama, kus romaanis „Kümme aastat hiljem“ d’Artagnan surma sai. Selles aitas hollandlasi Prantsuse sõjaväe vastu, et saadi oma maa veega üle ujutada. Mõningat edu Prantsusmaa siiski saavutas.

Üks peatükk on Nantes’i edikti tühistamisest. See juhtus aastal 1685. Kalviniste on nimetatud Inglismaal puritaanideks, Šotimaal presbüterlasteks, mõnel maal nimetatakse reformeeritud kirikuks ja Prantsusmaal nimetati hugenottideks. Katoliiklased ja hugenotid olid juba varem omavahel sõdinud, vahepeal oli vähemuses olevatel hugenottidel usuvabadus, aga neid sellest hoolimata ei austatud, Louis XIV võttis neilt usuvabaduse ära, millega kaasnes vägivalda ja väljarännet. Kuigi Louis ei austanud usuvabadust, pidas ta ennast ise sõnavabaduse pooldajaks. 18. sajandil tekkisid katoliiklaste kõrvale hugenottide asemele ateistid. Dunlop seostab valgustusaja algust just ateismi tekkega, raamatus „Valgustusaja inimene“ mõõdeti valgustuse levikut kirjaoskuse levikuga. Barokki ja valgustust võiks pidada ajaloo erinevateks laineteks, aga raamatus on tsiteeritud, et valgustaja Voltaire kirjutas rohkem barokiaega jäänud Louis’st lugupidamisega. Barokk ise ei olnud igal pool ühesugune, Prantsuse barokkarhitektuuris austati sümmeetriat.

Louis elu hilisemasse perioodi jäi Hispaania pärilussõda. Eesti ajaloolased on maininud, et Põhjasõda ja Hispaania pärilussõda olid samaaegsed, aga sellest raamatust ma viiteid Põhjasõjale ei leidnud. Hispaania pärilussõjas läks Louis’l halvemini kui varasemates sõdades. Varasemate puhul kirjutati, et sõda talle meeldis, aga edutu sõja puhul autor seda enam meelde ei tuletanud. Kaotustest hoolimata ei olnud Louis nõus kõige karmimaid rahutingimusi vastu võtma ja lõpuks diplomaatiaga saavutaski suuremat edu kui lahinguväljal.

Avalduse esitamine

Kõndisin tänaval. Läksin ühest mehest mööda. Vaatasin, et see on Särgava. Ütlesin talle, et ma ei tundnud teda kohe ära. Läksime koos edasi. Sõitsime bussis. Avaldasin blogis malerubriiki ja selle rubriigi sissekandeid avaldati omakorda ajalehes, ilma et mulle oleks midagi makstud. Varem olin blogis avaldanud rohkem maleülesandeid, aga nüüd oli palju endaga mängitud partiisid, mis sobisid ajalehele vähem. Keegi võis öelda, et miks avaldatakse ajalehes nii vigaderohkeid partiisid. Aga rahval oli vast just huvitav vaadata, kuidas keegi tavalisema mängutasemega mängib. Lahendasin bussis sõidu ajal maleülesannet ja arutasin seda Särgavaga. Vaatasin, et buss sõidab minu peatusest mööda ja peatub uuesti kesklinnas, see oli selline liin. Pidin nüüd vähemalt siin maha minema. Särgava ütles olgu, arvates, et ülesanne on lõpuni lahendatud. Mina läksin bussist välja, tema jäi edasi sõitma. Bussist väljudes leidsin veel ülesande arvatud lahendusele jätku, mida Särgava polnud märganud.

*
Sõitsime maanteel. Taevas olid vikerkaared. Ema ütles, et nii kõrgel. Vastasin, et kui päike on madalamal, siis on vikerkaar kõrgemal. Raamatus oli kirjutatud, et üle kahe vikerkaare ei saa korraga näha, aga praegu oli neid rohkem. Teooria järgi pidid vikerkaared olema kaare kujulised, aga osad praegu nähtavad päris ei olnud, mõnel oli ots välja venitatud. Sõitsime mööda kohast, kus kahe vikerkaare otsad lõikusid. Mõtlesin, et osad ei ole võibolla vikerkaared, vaid hallutsinatsioonid.

*
Olime kooli saali taga. Tahtsin trepist järgmistesse ruumidesse liikuda, aga ei leidnud igale poole teed. Teised tantsisid ringis. Mõtlesin, kas ma olen nüüd tantsijate hulka sattunud. Istusin laua taga Kristeri vastas. Ütlesin talle, et mängime malet. Krister vastas, et ta ei taha, ma olen nii tugev. Nooremana olime mänginud, kui ma veel nii tugev ei olnud, sellest ajast oli mul seis tema vastu miinuses. Kas see pidigi miinusesse jääma? Mõtlesin, et ütleks, et ma ei oska üldse mängida, ma mängin kõik võiduseisud lõpus maha.

*
Minu magistritöö sissejuhatus oli umbes kolm lehekülge pikk. Mõtlesin, mis võiks olla doktoritöös teisiti. Tegin magistritöö sissejuhatusse mõned juurdekirjutused ja kustutasin mõned asjad ära. Ma olin aastaid ülikoolist eemal olnud, aga nüüd läksin selle kirjutisega ülikooli õppehoonesse, et taotleda doktoriõppesse vastuvõtmist. Istusime ühes auditooriumis. Minu ees istus minu ülikooli lõputöö ja magistritöö juhendaja, minust tagapool istusid teised vastuvõtmise taotlejad, keda polnud väga palju. Juhendaja näitas pilti sellest, kuidas ta Moskvas käis. Pildil oli suur rahvahulk, kelle hulgas oli ka Putin. Juhendaja ütles, et ühte asja ta ei tahtnud - Putinile otsa vaadata. Ta oli tahtnud viibida küll seal, aga Putinist natuke kaugemal. Minu ees laual oli minu magistritöö muudetud sissejuhatus. Mõtlesin, et see doktoriõppe sisseastumisavalduseks ei kõlba. Aga võibolla oli täna avalduste vastuvõtmise viimane päev, ja muud avaldust ma polnud kirjutanud. Sain seda veel pastakaga kirjutama hakata, kuigi pastakaga kirjutatud avaldus poleks olnud kõige parem. Lugesin ühte neljaleheküljelist ajalehte. Juhendaja võis tähele panna, et ma loen seda väga põhjalikult. Lugesin peaaegu kõik järjest läbi nagu kodus. Viimaselt leheküljelt lugesin siiski vaid fotoallkirju. Seal oli kaks fotot, ühel neist oli Mart Laar, fotoallkiri oli umbes, et kuningas jääb kuningaks. Olin kogu aeg rääkinud, et mina doktoriõppesse ei astu, aga täna olin ümber mõelnud. Nüüd selgus, et õigus oli nendel, kes arvasid, et lõpuks ma ikkagi sisseastumisavalduse kirjutan. Juhendaja hüüdis ühe sõna ja minust taga pool istujad vastasid kooris sama sõnaga. See meenutas natsitervitust, võibolla see oli ülikooli vahepeal tekkinud komme. Juhendaja ütles: "Üks on kindel - me ei ole igavesed." Sellega ta tahtis võibolla öelda, et ta ei jää igavesti õppejõuametisse. Või siis seda, et kõik nendest, kes on seni ülikoolis õppinud, ei saa õppimist jätkata, ja et on juba otsustatud, et mind doktoriõppesse vastu ei võeta. Ta lõpetas minu sissejuhatuse läbivaatamise. Suuremale osadele sõnadele oli ta väikse ringi ümber teinud ja need ristiga maha tõmmanud. Arvatavasti ei olnud tal minu varasemad sissejuhatused täpselt peas ja ta ei saanud aru, kui suur osa neist kattub, lisaks kõik ei kattunudki.

Põrandal mängimine

Põrandal mängisid lapsed ja nüüd toodi hoida veel üks neist väiksem laps. Istusin nurgadiivanil ja väike laps anti mulle sülle. Laps nuttis ja ütles, et tahab mänguasju. Vastasin, et kohe saab mänguasju, ja tõstsin ta põrandale nende juurde. Mul olid silmad rasked ja päev ei olnud edenenud. Mõtlesin, et nüüd ma seoses lapsehoidmisega järgmise tegevuse juurde ei lähegi. Väike laps ütles, et ta tahab autot. Läksin võtsin eemalt ühe mänguauto ja valisin, keda sellele juhiks sisse panna. Ühel juhil ei olnud pead otsas. Väikse lapse jaoks ei olnud sellel võibolla tähtsust, aga panin autosse siiski peaga juhi. Viisin auto koos juhiga väiksele lapsele ja ütlesin, et ma ostsin talle auto. Üks suurem laps ütles, et kui päriselt ka nii oleks, siis oleks imelik. Võibolla ta ütles seda sellepärast, et ta oli ehitanud klotsidest maja ning väikse lapse maja oli otse selle seina ääres.

Kuninga nihutamine

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Rc3 Ob4 4. Ob5 Rge7 5. d4 ed 6. Rd4 0-0 7. 0-0 d6 8. Og5 f6 9. Oe3 Kh8 (Siiani "Malekoolist".) 10. Rd5 Rd5 11. ed Re7 12. c4 Rf5 13. Rc2 Re3 14. Re3 Od7 15. La4 Ob5 16. Lb5 Oc5 17. Lb7 Vb8 18. La6 Vb2 19. Vfe1 Ve8 20. Kf1 Ld7 21. a4 Oe3 22. Ve3 Ve3 23. fe Lf5+ 24. Ke1 Lf2+ 0:1

Loenguruumi moodi

Olin sauna eesruumis. Mõtlesin, et selles ruumis ma veel kõiki riideid seljast ei võta, sest siin on tüdrukuid. Aga kui pesemisruumi läksin, siis selgus, et neid oli ka seal. Mõtlesin, et pesemisruumis ma võin riided seljast võtta, kui saan tüdrukutest kaugemasse ruumi ossa. Aga ma ei saanud. See ruum oli nagu ülikooli loenguruum. Tüdrukud istusid laudade taga kampsunid seljas, laudade peal oli toit. Istusin ühte pingiritta eelviimasele kohale enne rea lõppu, minust paremal rea otsal istus üks poiss ja minust vasakul üks tüdruk. Poiss ei tahtnud minu kõrval istuda ja läks teise kohta, tüdruk jäi paigale.

Telefonikõnede seeria

Olime Paide bussijaamas. Klaus ostis putkast kaupa ja tuli siis putka juurest ära. Ütlesin talle, et ta jättis raha tagasi võtmata. Klaus vastas, et tema raha tagasi ei võta. Ta läks ja ostis teisest kohast marke. Ütlesin, et oleks võinud osta postkaarte. Läksime Tartu maleklassi. Kinkisin margid Reile. Need olid natuke kortsu läinud.

*
Ma olin vahepeal pidanud iga päev ühe tüdrukuga telefonikõnesid. Kõned olid salvestatud ja hakkasin neid läbi kuulama. Üks kirjanik oli kirjutanud raamatus enda selle eluperioodi kohta: "See oli - armastus." Nii oli ta nähtavasti hakanud mõtlema vanemas eas, mitte veel nooruses. Olin läbi kuulanud kahe esimese päeva telefonikõned. Mõtlesin, et kuulaks nüüd viimase päeva kõne ära ja siis jätkaks järjest pooleli jäänud kohast. Kirjas oli, et kokku olime vahetanud 12,5 telefonikõnet. Mõtlesin, et see tähendab vist, et viimasel korral valisin numbri, aga telefoni ei võetud vastu.

Võõras kokkutulek

Läksin maleklassi, kus oli algamas pikk turniir. Sven ütles kurva häälega, et kui ma punkti saan, siis ma tulen viiendaks. Vastasin, et mängu ajal ei räägita. Temal juba mäng käis. Mina istusin teises laudadereas. Mõtlesin, et läheks sealt vahepeal välja, aga vaatasin, et ei mahu. Rei ütles, et nüüd hakkan mina pidama kõnet oma vanaisa mälestuseks.

*
J. Lomp kirjutas ajaloolisti, et ta hakkab korraldama klassikokkutulekut, kes aitavad. Ta riputas ühele võrgulehele selle kohta küsitluse üles. Hulk inimesi oli juba aitajatena registreerunud. Panin oma nime ka kirja. Ma polnud küll käinud Lombiga samas klassis, aga mul oli varasemast klassikokkutulekute korraldamise kogemus olemas. Tahtsin juba postkasti kinni panna, aga vaatasin, et ühe hetkega on tulnud veel suur arv kirju. Minu kell oli veepurgis. Mõtlesin, kas kell märjaks saamisest seisma ei jää. Seina peal rippusid pildid. Neile oli riputatud juurde teisi pilte, mis varasemad osaliselt kinni katsid. Vaadati uute piltide alla, et näha vanu.

Riigi mitteametlik sünnipäev

Märgin ära, et üleeile 28. novembril oli üks neist kuupäevadest, mida on võimalik pidada Eesti riigi 100. sünnipäevaks. Vana kalendri järgi leidis sündmus aset 15. novembril. Aastal 1994 ilmunud "Eesti ajalugu. Kronoloogia" kirjutab selle kuupäeva kohta: "Toompeal tuleb tööerakondlase Otto Strandmani juhatusel kokku Maanõukogu ning kuulutab end kuni Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseni Eestimaa ainsaks kõrgemaks võimukandjaks. Et Maanõukogu enamlaste surve tõttu avalikult tegutseda ei saa, antakse tema volitused Maanõukogu vanematekogule, koondamaks ja juhtimaks Eesti iseseisvust taotlevaid poliitilisi jõude."

Aastal 2010 ilmunud "Eesti ajaloo" viies köide ütleb lk. 425 muuhulgas: "Teooriat, mille järgi EV sünnipäevaks on 15. (28.) november 1917, pooldasid juristidest professorid Jüri Uluots, Ants Piip, Artur-Tõeleid Kliimann. Analoogilise suveräänsusdeklaratsiooni võttis 71 aastat hiljem, 16. novembril 1988 uues ajaloolises olukorras vastu Eesti NSV Ülemnõukogu."

Kui tähistada riigi 100. aastapäeva veebruaris, siis saab seda samuti peale 24. veebruari teha ka 23. kuupäeval. Viimati tsiteeritud raamat ütleb lk. 429: "Esimesena, 23. veebruaril 1918 loeti Maanõukogu Vanematekogu "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" ette Pärnus "Endla" teatri rõdult, ettelugejaks Maanõukogu liige, advokaat Hugo Kuusner."

Vastamisterohke päev

Vaatasin vanu fotosid, mis olid tehtud ühel peol. Piltidelt leidis kinnitust minu oletus, et tol ajal meeldis mulle veel vähem inimestele otsa vaadata kui praegu. Ühel fotol istusin diivani serval ja minu kõrval istus üks tüdruk, kes vaatas ainiti minu kukalt, aga mina ei vaadanud tema poole, vaid vastassuunas.

*
Ajaloo õpetaja andis meile esmaspäevase tunniplaani. Ta ütles, et esimene tund on lõpukirjand ja sellega veel asi ei lõppe, järgmises tunnis tuleb inglise keele tasemetöö, ja ka sellega veel asi ei lõppe. Terve päev oli täidetud raskete vastamistega. Igaüks neist oleks nõudnud ka eraldi päev läbi õppimist, kõigiks korraga õppida ei olnud võimalik. Esmaspäev jõudis kätte. Läksin kirjandit kirjutama klassi 307. Mul olid läinud erinevad kirjandid erinevalt. Vahel olin saanud viie, aga proovikirjand tundus küll endale sama hea nagu alati, kuid hindeks oli üks. Õpetaja andis igaühele eraldi paberi kirjandi teemaga. Algul mulle tundus, et kõigile on erinev teema, aga siis hakkas tunduma, et kõik said siiski ühe ja sama teema. Minu paberile oli kirjutatud, et tuleb kirjutada mõnest oma unenäost. Olin kirjutanud unenägudest ka blogis, lihtsalt unenägu kirjeldades, aga nüüd tuli ka kommenteerida, mida üks või teine unenäo tegelane mõtles. Mõtlesin, et sellise teemaga on oht, et unenägu on lühem kui kirjandi nõutud pikkus.

Arvustusettekanded

Minu luulekogude kohta oli ilmunud samas ajalehenumbris kaks arvustust, üks eespool leheküljel ja teine tagapool. Eespoolse arvustuse autor hakkas samal teemal ka suulist ettekannet pidama. Kui ta oli lõpetanud, pidi jätkama teine arvustaja omapoolse ettekandega. Ütlesin, et ma kutsun enne kuulajad. Ettekandja vastas, et pole vaja. Kutsusin siiski. Kutsusin ainult oma pere liikemid, aga ka nii sai kokku neli kuulajat. Kuulajaid tuli rohkem. Tõmbasin uutele tulijatele ruumi tegemiseks oma tooli tahapoole. Jäin istuma tooliderivi pöördekohta. Aga see koht oli kitsam, nii et mu põlved puutusid kahe kõrvalistuja omadega kokku. Seetõttu tõmbasin tooli veelkord tahapoole. Kuigi nüüd enam jalad kokku ei puutunud, tuli üks senine kõrvalistuja pahandama, et ma teda puudutasin. Vaadati istujate taga asuvat televiisorit. Meie liigutuste tõttu läks sellel pilt halvaks. Proovisin mitmesuguseid nupuvajutusi, et pilti korda tagasi saada, aga miski ei aidanud. Vaatajate huvi oli nii suur, et keegi halva pildi pärast ei lahkunud.

Pikk sünnipäev

Eile kestsid isa sünnipäevapidustused neljandat päeva järjest. Tänaseks on need võibolla läbi.

Õppereisid

Üks õppejõud pidas meile loengut. Ta kutsus meid reisile kaasa. Seal ta muutis oma nime. Selle järgi sain aru, et ta on kurjategija. Hakkasin põgenema.

*
Geograafia õpetaja kutsus meid reisile. Nii oli varem teinud ka üks teine geograafia õpetaja, see kuulus selle aine õpetamise juurde. Õpetaja ei saanud õpilastega koos reisile minnes ennast reisil vabalt tunda, vaid pidi õpilasi jälgima. Ta oleks võinud reisida ka koos oma lastega, aga palka maksti talle selle eest, et ta reisiks koos õpilastega. Ma ei teadnud, kas ta hakkab oma lapsi õpilastega samale reisile kaasa võtma. Kõndisin majade vahelt Kalda teele. See majade vahe oli bussipeatuse lähedal. Mõtlesin, et võibolla on siin juba Emajõe peatus, aga see oli siiski Kalda tee peatus. Vanasti oli bussiliin tundunud pikk, nüüd tundus sama vahemaa lühike.

Rändmõtleja

Unetu hommik ja lindude hääled
tuttavad juba on varemast ajast.
Mõtted rändavad ikkagi ringi,
kuigi hetkel ei välju ma majast.

Mõtted rändavad tänaval käies,
siis kui jalg peab kinni küll rajast,
kaugemal kui võiks arvata ilmest,
pea on täidetud kõiksuse kajast.

Kuulamata muusika

Mängisime kabet või malet. Mul ei olnud kuningatiival vigureid, aga see-eest paks etturite või kabenuppude mass, seetõttu tegin nende taga vangerduse. Aga vastane leidis, et siis ta võib kuningatiival rünnakut alustada, ja lükkas kohe ühe enda etturi või kabenupu edasi. Kummagi mängija nupud olid laua erinevates üksteise suhtes diagonaalis paiknevates nurkades. Ma olin oma nuppude massi paigutanud nelinurga kujuliselt, aga nüüd oli näha, mis selles halba oli. Kui nelinurga nurgas oli üksik nupp, siis sai vastane selle ülehüppamisega lüia. Samuti sai ta lüia järgmise kahenupulise diagonaali nuppu, kui meelitab ühe minu nuppudest lööma ja teise kõrvale ei jää enam löömist takistavat nuppu. Varem oli seda mängu mängitud nii, et nupud ei olnud nelinurgas, vaid kolmnurgas, pikem diagonaal ees. Siis oli vastasel löömine raskem. Üks mees rääkis isale, et ta tahab, et raamatusarjas avaldataks ka kaberaamatuid. Mõtlesin, et maleraamatuid veel saaks, aga kaberaamatuid küll mitte. Isa ei tahtnud ka kaberaamatute avaldamiseks nõusolekut anda. Kabetaja hakkas nutma. Mõtlesin, et ta on mängu nii palju õppinud, et temas tekitab kabe suuri emotsioone, aga teised inimesed kabet mängida ei oska ja ei mõista teda. Suusatasin Anne kanalil. Vahepeal oli siin olnud selline periood, mil kukkus palju inimesi läbi jää. Olin tol ajal nähtavasti nende läbikukkumisuudiste mõjul just rohkem jää peal suusatamas käinud. Olin vist mõelnud, et kui ma suusatan kanali serva pool, siis mina läbi ei kuku. Istusin ühes saalis. Hitler oli olnud autist ja oli kirjutanud muusikat. Keegi polnud tema muusikateoseid veel kuulanud, aga nüüd taheti need rahvale teatavaks teha. Oli oodata, et tema muusika on väga erilises stiilis ja et nüüd hakatakse rääkima Hitleri stiilist, milles ka teised teoseid looma hakkavad. Ükskord oli Hitler kuulanud loengut, mida pidas autistist õppejõud. See oli Hitleri kohta juba paari asja teadasaamisel tervikpildi kokku pannud ja öelnud: "See ma." Nüüd saadi aru, et ta oli sellega silmas pidanud, et temal ja Hitleril on ühesugune aju ehitus.

*
Minu käes oli minu doktoritöö seni õppetoolis hoitud eksemplar. Sellele oli kirjutatud õppejõudude märkusi. Ma ei teadnud enam, kuidas see eksemplar uuesti minu kätte sattus. Et märkused olid kirjutatud doktoritöö leheküljeservadele, siis need olid lühikesed ja pealiskaudsed, mitte pikad ja põhjalikud nagu minul eraldi kaustikusse kirjutades. Aga kuigi õppejõudude märkused olid pealiskaudsed, ei jõudnud mulle ikkagi täielikult kohale, mida ma nende põhjal teadmiseks peaksin võtma. Lugesin neid väga süvenemata. Kuna ma ei mäletanud, mida oponent oli kaitsmisel rääkinud, siis ma ei teadnud enam, kas neid märkusi oli tehtud ka kaitsmisel suuliselt. Mul oli töö lõpetatud tükk aega hiljem kui alustatud, seetõttu olid mul lõpetamise ajal juba uued seisukohad. Aga et osa juttu oli juba varem kirja pandud, siis oli lõppvarianti jäänud seisukohti, mis ei olnud enam minu lõpetamise aegsed seisukohad. Mõtlesin, et oleksin võinud mainida, et mul jäi kirjutamine vahepeal aastateks seisma tervisliku seisundi ja suure töökoormuse tõttu. Võibolla oleks võinud kolmanda põhjusena nimetada ka vennalaste sündimist, kuigi nende hoidmisele ma polnud kulutanud nii palju aega kui töötamisele ja haigusele. Lugesin ühe tabeli kõrvalt õppejõu märkust, et tabeli kahe lahtri andmed on läinud vahetusse. Selle alla oli kirjutatud järgmine märkus, et järgneva osa autoriks võiks ennast panna. Silmanurgast tundus, et seal ma olin kasutanud raamatut Aafrika ajaloo kohta. Ma ei saanud aru, kas õppejõu märkus tähendas, et minu järgnev osa on liiga refereeriv, või vastupidi, et see on paremal tasemel. Ja ma ei saanud aru kui pikka osa on järgneva osa all mõeldud.

Ratsuvaba liin

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Rc3 Ob4 4. Ob5 Rge7 5. 0-0 0-0 6. d4 d6 7. h3 a6 8. Oe2 ed 9. Rd4 Rd4 10. Ld4 Oc5 (Siiani "Malekoolist".) 11. Ld3 f5 12. Lc4+ Kh8 13. Of3 fe 14. Oe4 c6 15. Ld3 Of5 16. Og5 Oe4 17. Le4 d5 18. Lh4 Ld7 19. Vae1 Rg6 20. Lg3 Vf7 21. Ve2 Vaf8 22. Kh1 Vf5 23. Od2 Od6 24. Le3 Of4 25. Lb6 Od2 26. Vd2 Rh4 27. Ve2 Vg5 28. f3 Rg2 29. Kh2 Rf4 30. Kh1 Lh3+ 0:1.

Kogunemine suvilas

Läksin teise aine tundi kui mul praegu tunniplaani järgi oli ja hakkasin kirjutama inglise keele kodust tööd. Mul oli tegemata veel ka eelmise korra kodune töö ja alustasin sellest. Inglise keele õpetaja tuli teise õpetaja tundi vihikuid ära korjama. Ütlesin, et ma kirjutan praegu eelmise korra kodust tööd. Õpetaja vastas, et kodus peab õppima. Ütlesin, et mul võtab õppimine nii palju aega, mul kulub sellele kogu päev. Nüüd võidi mõelda, et ma käin enda kohta liiga raskes koolis. Õpetaja oli vahel pannud tegemata koduse töö eest ühe, aga täna ta vast ei hakanud panema, kui ta nägi, et ma kirjutan seda.

*
Kõndisin kiirel sammul kodu poole. Kaks inimest kõndisid must veel kiiremal sammul mööda. Varsti olin ühest neist jälle ees ja teist ei olnud enam näha. Esimene neist võis olla Andres ja teine üks teine klassivend.

*
Kõndisin mööda tänavat kodust kaugemale. Vastu tulid suure koeraga jalakäijad. Püüdsin hoida koerast teisele poole kõnniteeserva. Kaminast tõusis suitsu. Valasin vett peale. Ütlesin Sandrile, et siin on nagu vesi ahjus. Lisasin, et kaminasse ei ole kõige õigem vett valada. Valasin kohe veel. See kamin oli Peedul. Ütlesin, et siiber on kinni. Siibreid oli teisigi. Küsisin, kas lahti peab olema üldse see siiber. Pööningul köeti sauna, kuhu mõtlesin varsti minna. Lauri K. ütles: "Simo, Sander ja Krister". Viimase nime mainimisel tegin kiljuvat häält ja istusin diivanile. Vaatasin, et minu ülemine pealmine riideese on visatud kaminasse ja saanud märjaks. Ütlesin Laurile, et ma tean, tema tegi seda. Lauri küsis, kust ma võtan, et tema. Vastasin, et see on teada, kes mida teeb. Lisasin, et selle võis koer ka kaminasse visata. Kuigi koera jaoks nõuab väga suurt mõtlemist ese ühest kohast üles korjata ja teise kohta panna. Lauri ütles, et siin liiguvad ringi ka kloun ja varas. Küsisin, kes on varas. Lauri vastas, et see hästi paks tüdruk. Läksin uksele vaatama, kes aias seda moodi välja näeb. Mõtlesin, et kui ma sauna lähen, pean vist varastamise vältimiseks asjad kaasa võtma, ma ei tea, kas see tüdruk selliseid asju ka varastab. Astusin uksest välja verandale. Vastu tuli suur koer kahe väiksema koeraga. Koeral võis vahel vihahoog peale tulla. Mõtlesin, et taganeks tema eest tuppa tagasi, aga siis võivad koerad just vaadata, et ma taganen, ja selle peale rünnata. Ükskord ma olin juba sellisel üritusel olnud, kus pidi kogu aeg kunstlikku tegevust otsima. Mõtlesin, et saaks juba sauna minna.

Läbiv maleteema

Kõndisin kodu poole. Olin Kaunase puiesteele tagasi kolinud. Mõtlesin, et kliimamuutused ei olegi nii suured, aga äärmustemperatuurid on muutunud rohkem, see on ohtlik. Ja polaaarjää sulamiseks piisab juba väiksest kliimamuutusest. Elasin samas trepikojas, kus vanasti. Selle ukse ees rippus õhus suur lumelahmakas, mis võis pähe kukkuda. Vaatasin, et saaksin selle alt läbi hetkel, kui see ei kuku. Aga teised ei olnud nii ettevaatlikud kui mina, neile võis see pähe kukkuda. Trepikojas mõtlesin, et kui kedagi näen, siis ütlen tere, siis saan majaelanikega tuttavaks või uuesti tuttavaks. Tahtsin postkastist posti võtta, aga kõigepealt pidin üles leidma, milline meie postkast on. Kui olin leidnud, siis mõtlesin, et seda ei pidanudki otsima numbri järgi, vaid meie postkasti leiab üles selle järgi, et selles on kõige rohkem posti. Postkastist leidsin kaks maleajakirja numbrit. See oli üks ja sama ajakiri, aga eri numbrid olid eri formaadis. Nüüd mulle meenus, et olin endale maleajakirja tellinud. Vahepeal olin mõelnud, et mul ei ole enam male jaoks aega, aga nüüd, kus selgus, et olen tellinud maleajakirja, pidin sellega siiski tegelema.

*
Sander näitas mulle ühte maleülesannet. Selles pidi saama odaga kuninga kõrvalväljale ühekäigulise mati lüia. Kuningas oli igalt ruudult nuppudega ümbritsetud. Kui löömine oli teostatud, siis vaatasime, et matti ikkagi ei ole, sest ei ole tuld. Pikali asendis oda võttis enda alla mitu ruutu, aga neist tuld anda sai ainult üks ruut. Probleemist aru saamiseks lükkasin nupud kokku ja hakkasin seisu oma peaga uuesti peale panema.

*
Lugesin ühest ajalehest, et seal kirjutati, et aastal 1990 oli keegi toonud välja sinimustvalge lipu, aga et sellest oli tulnud pahandus. Hakkasin kirjutajale pastakaga ajalehe peale vastust kirjutama. Kirjutasin, et sinimustvalge lipp toodi välja juba aastal 1988 ja et sellest pahandust ei tulnud. Aga aastal 2007 pärast pronksiööd hoiatati, et ärge auto külge sinimustvalget lippu pange. Ma ei kirjutanud kõige loetavama käekirjaga. Tahtsin lisada juttu ka maleülesande kohta, aga selleks ei jäänud enam ruumi. Siis vaatasin, et ülevalpool olen juba maleülesandest kirjutanud.

Aktuselt aktusele

Meil oli kooli juures lõpuaktus. Tegime grupipilti. Mul tekkis küsimus, kas nüüd tuleb ülikooli lõpuaktusele edasi minna. Hakkasin üle Toomemäe ülikooli suunas kõndima. Seal istusid pingil ühed poisid. Vaatasin nende poole ja nad kutsusid mind enda juurde. Kõndisin sinna. Selgus, et nad olid tuttavad.

*
Voodi loenduril oli üks näitaja teistest palju suurem. Tundus, et see oli kokku lugenud öö jooksul tehtud pulsilöögid. Korrutasin minutis oleva sekundite arvu ja tunnis oleva minutite arvu ja öö jooksul magatavate tundide arvu. Saingi selles suurusjärgus arvu, nagu loendur oli näidanud, vahe oli ainult kaks korda. Vaatasin ühte blogi loendurit. See oli hakanud näitama esimeses lahtris uut statistikat. See näitas, mis sissekannet on kõigi aegade jooksul kokku kui palju klikitud. Kõige rohkem oli klikitud rubriike, seda olin teinud ise. Mõtlesin, et ma ei saa edaspidi oma blogi piiramatult kasutada, kui kõik kokku loetakse.

*
Nüüd oli poiste tuba endine Pille tuba. Tõnu oli läinud hommikul vannituppa, mina ja Henn olime veel voodites ja rääkisime. Läksin korraks suurde tuppa. Seal oli külas Tulviste. Tal oli tervis halvenenud, seetõttu otsiti talle uut tööd. Mõeldi, et ta võiks hakata raamatuid tõlkima. Keelteoskus oli tal hea. Lahkusin sellest ruumist uuesti.

Masenduses arvustaja

Oh kvaliteet, oh kvaliteet,
ma vihkan sinu taset!
Kõik väärtuslik on rariteet.
Nüüd, lollid, olge tasem!

Eesti keele tund

Istusin klassiruumis. Ukse vahelt näidati ühe naise paljast õlga, millest ühe mehe käsi kinni hoidis.

*
Hakkasin koolist koju minema. Minu ees kõndisid kaks inimest kõrvuti. Mõtlesin, et lähen neist mööda. Ma läksin alati koju üksi. Vanasti olin läinud Kristeriga koos. Aga see oli ajutine, sest teistele oli ebameeldiv, et ma neid kartsin.

*
Sõitsime bussis. Ema läks peatuses maha. Hakkasin minema tema järel. Enne väljumist vaatasin kahe poisi poole ja nägin, et nad irvitavad. Hakkasin rusikatega vehkima. Bussijuht pani juba ukse kinni. Ütlesin, et ma lähen maha. Juht tegi ukse uuesti lahti ja sain välja. Rääkisin emale, mis oli juhtunud.

*
Jõekaldast ronisid inimesed üles. Naine oli osavam ronija kui mees, osates riiete poriseks saamist vältida. Mõtlesin, et naised on algul suuremad ja targemad, hiljem väiksemad ja targemad.

*
Läksin eesti keele tundi. Minu tavalise koha peal oli Eriku kott. Mõtlesin, kuhu siis istuda. Ütlesin, et mulle ei meeldi, kui istutakse erinevates tundides erineva koha peal. Mõtlesin, et tõstaks Eriku koti enda koha pealt eest. Tunni ajal läks Krister õpetaja selja taha tahvli juurde ja kustutas selle tühjaks. Olin ka ükskord tahvli tühjaks kustutanud, olemata kindel, kas sinna on kirjutatud meie või eelmise klassi jaoks. Siis oli Marika minuga pahandanud, aga nüüd selgus, et ma polnud ainus, kes nii tegi. Õpetaja andis tagasi kontrolltööd. Seal oli minu eesti keele osast leitud rohkem vigu kui inglise keele osast. Mul tekkis küsimus, kas ma oskan siis inglise keelt paremini. Aga selgus, et eesti keeles ma olin kirjutanud õpikust vale asja ümber. Mul oli vist ühe eesti keele osa eest minimaalne ja teise eest maksimaalne hinne. Või hinne oli pandud nii keeruliselt, et ma ei saanud aru, mis hindeks oli.

Märkamata vastus

Mulle räägiti, et üks võrgukommentaator oli kritiseerinud luuletust "Maa tuleb täita lastega", kuna seal ei olevat öeldud, miks maa lastega tuleb täita. Esialgu tuli pähe vastus, et luuletuses ei saagi kõike korraga öelda. Ja et ma mäletan, et autor rääkis aastal 1988 oma juubelikõnes, et selle luuletuse teema on võetud Piiblist, kus öeldakse, et täitke maa lastega. Vaid veidi selle võrgukommentaari kuulmisest hiljem otsisin vennatütre jaoks samuti võrgust lastelaule ja sattusin kõnealuse laulu peale. Järgmisel päeval tänaval kõndides mõtlesin mitmesugustest asjadest ja märkasin muuhulgas, et kriitika laulu kohta oli põhjendamatu, sest laulusõnades on põhjus nimetatud: "sest elu kõik on ajalik / ja lastele jääb tulevik."

Voodisse tagasi

Istusin koolipingis ja valmistusin lahkuma. Minu taga istus üks tüdruk, kellel olid laual mänguloomad. Osad neist olid minu omad. Tahtsin ära minnes enda omad enda kätte tagasi võtta. Aga ei tüdruk ega mina mäletanud enam täpselt, millised loomad on minu ja millised tema omad. Minu omad olid siiski natuke teistsuguses stiilis. Võtsin mõned loomad ja lahkusin.

*
Kõndisin ühe tuttava mehe kannul mööda suure maja koridore ja treppe. Selles majas oli palju wc-sid, tuli otsustada, millisesse neist minna. Mees valis ühe välja, kuhu ta läks. Läksin samasse.

*
Üks poiss oli käinud ühes majas ja jätnud sinna oma pangakaardi. Algul oli ta mõelnud jätta pangakaardi sinna pikemaks ajaks, aga nüüd läks ja võttis selle varem tagasi. Selgus, et ta tegi õigesti, sest seal majas oli tahetud tema pangaarve tühjaks teha.

*
Tõusin voodist püsti ja kõndisin kella vaatama. Üks vend pidi täna haiglasse minema ja ema saatis teda teele. Enne oli vend käinud uuringutel ja oligi selgunud, et haiglasse minek on vajalik. Lisaks oli pika haigusega depressiooni tekkimise oht. Ütlesin, et ma mõtlesin, et pean üles tõusma, aga kell ei olegi nii palju kui ma arvasin. Läksin voodisse tagasi. Jõin kella pealt vett. Kella keskel olevas augus hoiti kummiliimituubi. Märkasin, et kellaklaasil on vist peale vee ka liimitilku, seetõttu lõpetasin joomise. Ma ei teadnud, kui palju mürki ma olen juba sisse joonud.

Raamatu kritiseerimine

Olin varem "Loomade elust" lugenud, et ühte sabakonna loetakse putukaks. Nüüd sain teada, et praeguseks on see seisukoht vananenud, sest sellel sabakonnal ei ole 8 jalga. Varem oli mõeldud, et see on erandlik 6 jalaga putukas. Mõnda tüüpi liigist kirjutati rohkem kui ühes "Loomade elu" köites. Jalgadega usse sai liigitada ühte moodi ja teist moodi.

*
Kuulasin raadiot. Seal rääkis üks mees minu koostatud raamatust. Ta ütles, et see on halb, et ma olen saatesõnas nimetanud, et raamatu autor kirjutas eesti keeles. Rääkija põhjendas, et raamatu autor on akadeemik ja akadeemiatel on sidemed välismaa ülikoolidega. Jätkas esimesena kõnelenu naine, et vaadataks, millise malbe tooniga ma kirjutan. Kommenteerisin, et raamatu autori kohta on olemas bibliograafia ja selles on suurem osa pealkirju eestikeelsed. Minu isa on ka akadeemik ja kirjutab peamiselt eesti keeles, kuigi tal on ka üks muukeelsete luuletuste raamat. Ma olin saanud enda koostatud raamatu kohta ka ühe positiivse arvustuse. Selle kohta, et minu tooni kritiseeriti, ütlesin, et kas ma ei või enda stiilis kirjutada. Ma olin saates osalejatel varem külas käinud, aga nüüd leidsin, et kui nad sellist juttu ajavad, siis ma neile rohkem külla ei lähe.

Lugege raamatuid

"Kolmest musketärist" mäletan, et seal naerdi hobuse värvi üle. Minu klassis narriti ühte õpilast sellepärast, et tal olid neoonvärvi riided. Ta ütles, et see polegi neoon, vaid üks teine materjal. Siis me polnud ilmselt veel keemiatunnis neooni õppinud. Sellest ainest lugesin võibolla raamatust "Hämmastavad ained" enne kui keemiaõpikust. Mul on riiulis vanaema korterist toodud keemia käsiraamatuid ja teise vanaema majast toodud ülikooli füüsikaõpiku kaks köidet. Raamatud teevad elu paremaks.

Kolmekesi palliplatsil

Hakkasin Arieliga kahekesi korvpalli mängima. Püüdsin ühel korral hästi kaugelt peale visata. Mänguga liitus ka Kristjan K. Söötsin palli vastasele, et see talt siis uuesti ära võtta. Mängisime nii, et igaüks mängis enda eest. Mõtlesin, et võiksime jaguneda kahte võistkonda, ühte kaheliikmelisse ja ühte üheliikmelisse. Tavaliselt oli korvpalli mängitud kahe võistkonnana.

Protestikiri

Rahvas hakkas Euroopa Liiduga rahulolematuks muutuma, sest see lubas Eestisse piiramatut sisserännet. Pille ja üks vend tahtsid saata sel teemal Brüsselisse ühist protestikirja. Läksin suurde tuppa ja nägin, et neil on ümbrik kirjaga juba valmis. Ümbrik oli hiigelsuur. Ütlesin, et mina oleksin sellise kirja ainult pisikesele sedelile kirjutanud. Nad vastasid, et igal kirjal ei ole ühesugust mõju.

Õige tegevus

Mulle öeldi: "Ära raiska aega! Tee tööd!" Küsisin: "Millise töö aega ma ei tohi raisata? Ma ei saa mitut tööd korraga teha." Mulle vastati: "Ära raiska aega rääkimisele." Ütlesin: "Kui ma raha eest kirjutan, siis see on ka kirjalik rääkimine." Vastati: "Kirjutamisklõbin ei sega teisi nii palju kui rääkimine." Küsisin: "Kas siis keegi pärast kirjutatut lugema ei hakkagi?"

Taldriku lennutamine

Olin Paide aias. Vaatasin, et seal kasvavad tikri moodi marjad. Aga need olid ainult tikrite sarnased, tegelikult võisid need olla mürgimarjad. Oli oht, et väiksed lapsed võisid neid süia, kui neid hoiatatud ei olnud. Aga oli öeldud, et lapsed on targad. Hammustasin ühte marja. Aga see oli suuremalt jaolt veel toores. Sõin ära ainult küpse osa, ülejäänu jätsin pihku. Hakkasin kõndima ringi ümber maja. Ma ei saanud marja käest visata, sest maja igal küljel olid aknad, kust mind võidi näha. Ma ei tahtnud toore marja raiskamise pärast pahandada saada.

*
Olin oma maja ees. Minu suunas hakati viskama lendavat taldrikut. Tahtsin minna tuppa, aga pidin olema näoga teisele poole lendava taldriku suunas, et näha, kui sellelt tuleb eest minna. Lendav taldrik visati kaks korda minust väga lähedalt mööda. Tundus, et seda visanud tüdruk sihtiski mind. Võtsin taldriku enda kätte. Mul oli juba enne käes enda lendava taldriku sarnane ese. Ütlesin tüdrukutele, et mina viskasin enda oma ainult enda ette, aga nemad viskasid minu suunas, seetõttu ma neile nende oma tagasi ei anna.

Treeneri sünnipäev

Eile tähistati maletreener Rei 75. sünnipäeva. Noorem treener Karba organiseeris elektronkirjadega Rei õpilaste ühise kingituse, viisin ka omapoolse kingituse.

Kooliajaloo õppejõud

Viimati suri minu õppejõududest Allan Liim. Olen teinud talle Eesti kooliajaloo eksami. See oli valikkursus, millele registreerusin sellepärast, et muud ei olnud hetkel selles astmes võtta. Ma ei valinud seda loengukursust kõige parema meelega, sest tol ajal oli mul nähtavasti koolikohustuse tõttu kooliküsimuste vastu vastumeelsus. Aga pärast ülikooli lõpetamist muutusid haridusteemad ajalehtedes minu lemmikteemadeks. Võibolla sellepärast, et nüüd seostusid need minu jaoks juba iseõppimisega.

Liimi loengukursus oli ühine ajaloolastele ja eripedagoogidele. Eripedagooge Liim kiitis, et nad on alati väga hea käitumisega olnud. Ajaloolaste kohta ta seda küsimust ei kommenteerinud.

Panin loengus Liimi jutu kirja. Aga kui ta erinevalt teistest õppejõududest ütles, mis konspektis järgmiseks pealkirjaks panna, siis selle jätsin tegemata, sest tahtsin ise otsustada, milline minu konspekt on. Ülikoolis erinevalt varasemast koolist konspekte ei kontrollitud ega hinnatud.

Tol ajal oli president Meri, kes oli Liimi ja minu vanaisa kursusekaaslane. Meri oli tuntud selle poolest, et ta igale poole hilines. Liim rääkis loengus, et Meri oli ühes avalikus esinemises öelnud, et tema ülikooli ajal loengutes ei käinud. Liim lükkas selle jutu ümber väitega, et arhiivimaterjalides on loengutes osalemine kirjas, Meri käis kohal, kuigi hilines.

Ühes loengus andis Liim sõna ühele üliõpilasele, kelle kohta tal olid kuskilt eelteadmised. See üliõpilane töötas vist juba õpetajana Tartu Vene Erakoolis, mis pidi olema väiksem üksus, mis tegutses teise kooliga samas hoones.

Liimi eksam oli üks kahest, mille eksamiks valmistudes panin konspekti piltkirja ümber. Seda piltkirja hakkasin välja töötama Vanade Idamaade eksamiks õppides, sest vastava loengukursuse käigus oli piltkirjadest juttu. Et kooliajaloo eksam oli sama sessiooni ajal ja mul olid nende loengukursuste konspektid sama kaustiku erinevates otstes, siis jätkasin piltkirja arendamist kooliajalooga. Eksamil üks asi, millest ma rääkisin, tuligi vist meelde pildina.

Eksami lõpus ütles Liim, et paneb mulle suurima hea meelega viie. Ja küsis, ega ta midagi segi ei aja, et ta käis mu vanaisaga samal kursusel. Kinnitasin, et käis küll.

Aastal 2012 ilmus minu koostatud Ado Grenzsteini raamat "Eesti haridus", mille eessõnas olen viidanud "Eesti kooli ajaloo" 2. köitele, mille üks autor oli Liim ja kus nimetati Grenzsteini eesti pedagoogilise mõtte suurkujuks, samal ajal kui hulk teisi autoreid olid Grenzsteini suhtes kriitilisemad.

Kohtusin Liimiga veel aastal 2013 "Eesti ajaloo" kolmanda köite esitlusel. Vahel ma ei ole osanud rahvaüritustel millestki rääkida, aga tol korral tundis Liim mind enne ära kui mina teda, tuli kättpidi teretama ja rääkis, et on selle kirjastuse raamatuid lugenud, millele ma kaastööd tegin. Ta mäletas ka kuidas ma talle eksamit tegin. Ta meenutas natuke minu mäletatavast erinevas sõnastuses, et ta olevat mult eksamil küsinud, kas ma olen Herberti lapselaps, mina olevat öelnud, et olen küll, aga tema teadnud seda varem kah. Rääkisime esitluspäeval veel Vallikraavi tänavast, kus see üritus toimus. Juttu oli sellest, mis seal tänaval asus ja varem asunud oli. Liim tuletas mulle meelde, et tavaliselt on paarisnumbritega ja paaritute numbritega majad tänava erinevatel külgedel. Minu lapsepõlvetänaval Kaunase puiesteel see küll nii ei olnud.

Aastal 2016 käisin ülikooli vilistlaspäeval. Seal kuulsin õppehoone koridoris, kuidas küsiti Liimi tervise kohta. Teda ennast kohal ei olnud.

Kutsed

Toimus suusavõistlus. Üks pealtvaataja vaatas seda raja ääres. Siis tuldi rajale traatvõre ette tõmbama ja pealtvaatajal paluti minna rajast teisele poole võret. Minu meelest ei tohtinud seda teha, sest teisel pool oli teine riik ja piiri ületamiseks ei olnud luba.

*
Üks laps rääkis hüpnoosi all ja näitas käega, et ta tunneb endal pimesoole peal suurt koormat, aga et ärkvel olles ta naeratab.

*
Mind kutsuti minu sünnipäeva puhul ekskursioonile. Mõtlesin, et see on raske, aga peab minema. Lisaks mõtlesin klassivendasid koju sünnipäevapeole kutsuda. Tegin selle jaoks kutsed valmis, panin need päeviku vahele ja läksin kooli. Ühe kutse olin kirjutanud Kristeri jaoks. Ta istus minust üks pink tahapoole, nii et oleks olnud kerge kutse üle anda, aga ma ei andnud veel kellelegi. Hakkasin kotist asju laua peale panema. Panin neid suure kuhja. Näitasin pinginaabrile, et ühe kontrolltöö erinevate osade eest olen saanud kõiki erinevaid hindeid. Nüüd võttis õpetaja mult ühe paberi ära, et ma tundi ei segaks. Varsti andis ta selle tagasi, aga ütles, et kui ma selle ära viskan, siis ärgu ma seda prügikasti visaku, sest paberile on minu nimi peale kirjutatud. Kartsin, et võidakse näha, et mul on kutseid.

Erinevad konspektid

Vaatasin oma ülikooli konspekti. Olin sinna iga uue loengu osa algusesse märkinud eksamipileti numbri, mille osa selles loengus räägiti. Teise õppejõu loengus oli palutud konspekti konkreetseid pealkirju kirjutada. Seda ma polnud teinud, arvates, et mina konspektides pealkirju ei kasuta. Aga siis mul polnud meeles, et vahel olin kasutanud.

*
Olin raamatukogus. Panin oma asjad ühe laua peale ja ise eemaldusin. Tolle laua taha istus inimesi. Mõtlesin, et nad vast ei puutu mu asju. Varsti läksin ja võtsin oma asjad sealt ära.

*
Olin ühe isa lause peale teinud elus suuri ümberkorraldusi. Mõni teine minu asemel poleks öeldule üldse tähelepanu pööranud.

Etturitest piisas

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Rc3 d6 4. Ob5 Od7 5. d4 (Siiani "Malekoolist".) Rd4 6. Od7+ Ld7 7. Rd4 ed 8. Ld4 Rf6 9. 0-0 Oe7 10. Og5 0-0 11. Ve1 Vad8 12. La7 b6 13. La6 Vfe8 14. Vad1 Lg4 15. Oc1 Of8 16. f3 Lg6 17. Lc4 Rh5 18. Lc7 Vb8 19. Rd5 b5 20. Rf4 Rf4 21. Of4 Ved8 22. Vd5 Lf6 23. e5 Lf4 24. ed Vbc8 25. Lb6 Vc2 26. Ld8 Vb2 27. d7 Lb4 28. Lf8+ Lf8 29. Ve8 Vb1+ 30. Kf2 Vb2+ 31. Kg3 g6 32. Vf8+ Kf8 33. d8L+ Kg7 34. Le7 Va2 36. Vd7 Kh6 37. Lf7 Va4 38. Vd5 Va8 39. Lf4+ Kg7 40. Vd7+ 1:0.

Suures asutuses

Natukese aja pärast pidi algama keskkooli lõpukirjand. Olin kodus harjutamiseks kirjutanud poole lõpukirjandi pikkuse teksti ja selle kooli kaasa võtnud. Nüüd mõtlesin, et see pole veel täispikkusega, kirjutan ta pikemaks. Esialgu ma ei kirjutanud lõpust edasi, vaid hakkasin teist värvi kirjutusvahendiga kirjutama suurematesse sõnavahedesse uusi sõnu. Niiviisi poleks uuem ja vanem tekst üle lugedes segi läinud, sest oleksin korraga lugenud ainult ühe värviga kirjutatud sõnu. Mõtlesin, et õpetaja on hoiatanud, et lõpukirjand ei tohi olla mõne varasema kirjandi uus versioon, muidu mõtlevat, et sellest on juba kirjutatud ja ei panevat kõike kirja. Järeldasin, et siis on vist parem kirjutada just sellisel teemal, milleks ei ole valmistunud.

*
Kõndisin ühe suure asutuse koridorides. Eemalt tuli vastu paks hirmuäratav mees. Mõtlesin, et kui temast mööda saan, siis hakkan joostes põgenema. Nii ma tegingi. Hakkasin asutuse kraami põrandale paiskama. Mõtlesin, et nii ma poleks pidanud tegema, nüüd kahjustasin oma mainet elu lõpuni. Seisin hulga inimestega ühisesse rivvi. Vaadati sellise asutuse, milles mina töötasin, palganumbrite lehti. Teistel oli palka tõstetud, vastavalt sellele, kui suurt palgatõusu nad nõudsid. Üks mees oli kirjutanud taotluse, et tema palka tõstetaks 35 eurot, sest ta on 35 eurot raha kokku hoidnud. Ainult minu sissetulekut ei saanud suurendada, sest mulle ei makstud seda palga nime all. Üks naine rääkis, et Nõukogude Liidus kirikud ei tegutsenud. Vaidlesin vastu, et osad tegutsesid. Mõtlesin, et võibolla Venemaal tõesti mitte, aga Eestis kindlasti tegutsesid. Naine ei andnud järele, et Nõukogude ajal ei olnud mingeid kirikuid. Ma olin ise tol ajal kirikus käinud.

Korduv vastane

Olin teel koju. Minu trepikoja ees olid inimesed koertega. Ma kartsin trepikotta siseneda, sest üks koertest oli hiigelsuur. Mõtlesin, et kõnnin ringi ümber maja, selle ajaga on see koer läinud. Aga kui teiselt poolt maja uuesti oma trepikojale lähenesin, oli koer ikka veel seal. Läksin eelmise trepikoja ukseseina taha.

*
Mängisin malet. Vastasel tuli aevastus peale. Ta pühkis selleks ajaks nupud laua pealt kokku. Pärast aevastamist tahtis ta seisu uuesti peale panna, aga pani valesti. Ütlesin, et seis ei ole taastatav, males peab nupu asukoht väga täpne olema, laua segi löömine on kaotus. Siis pakkusin, et lepime viiki. Varem olin seda vastast võitnud. Mõtlesin, et peaks varasema mängu üleskirjutuse üles otsima ja vaatama, mis variandiga seda vastast võita sai. Aga võibolla oleks see mõjunud halvasti, sest kui ma oleks oodanud kiiret võitu, oleksin muutunud kärsituks.

Uudised ja meenutused

Hakkasin Ameerika Häält kuulama. Nõukogude ajal olid Ameerika Hääle eestikeelsed saated olnud ainult lühike jupp päevast, aga praegu kestsid need päev läbi, kuigi nende järele ei olnud enam nii suurt vajadust. Rohkem saateid saadi eetrisse anda nähtavasti sellepärast, et oli rohkem vaba lainenala. Mõtlesin, et rohkem vaba laineala ju ei ole, nüüd on Eestis rohkem raadiojaamu. Räägiti, et Mehhiko ehitas naftajuhtme ühe Ameerika Ühendriikide põhjaosa linnani. Seejuures sai Mehhiko hakkama ilma Ameerika Ühendriikide poolse abita. Mõtlesin, et Ameerika võtab vist sellest eeskuju, kui tahab nüüd teha sama suurt kulutust ja ehitada Mehhiko piirile müüri. Meenutati, kuidas Gorbatšov saatis Prantsusmaale Nõukogude Liidu suursaadiku. Mina olin olnud tol ajal Gorbatšovi suhtes kriitilisem kui vanad inimesed, aga see oli tulnud sellest, et ma ei jälginud kõiki uudiseid ja ei teadnudki, et Nõukogude Liidul selle ajani Prantsusmaal suursaadikut ei olnud. Praegu toimusid Venemaal suured meeleavaldused valitseva korra vastu. Neid taheti laiali ajada. Mõtlesin, et meeleavaldused toimuvad siis ka talvel, need on kestnud nii suvel, sügisel kui ka talvel. Oleks võinud arvata, et talvel on rahvas rahulikum. Siis tuli mulle meelde, et on alles august. Hakkasin ajalehte lugema. Mõtlesin, et täna loen läbi rohkem artikleid kui tavaliselt. Lisaks tegin pastakaga artiklite kõrvale märkmeid, mida ma varem polnud teinud. Varem olin kirjutanud märkmeid eraldi kaustikusse. Mõtlesin, et parem oleks nii teha ka täna, sest kui ma teen märkusi ajalehe peale ja kõik ei ole ajalehte veel lugenud, siis ma jään kuulatama, kas teises ruumis räägitakse minu märkustest. Aga täna tahtsin teha märkmeid just ajalehe peale, sest olin näinud ühte teist inimest just nii tegemas ja tahtsin temast vähemalt täna eeskuju võtta. Lähenes peo algus ja selleks tehti ettevalmistusi, aga mina lugesin ajalehte edasi. Olime Paides. Isa kõndis läbi toa ja tundus ütlevat, et põrand on must. Küsisin, mida ta ütles. Isa kordas, et põrand on must. Mina ei näinud mingit mustust. Istusime peolauda. Üks pidu oli juba läbi. Räägiti, et kui Piirimäe tollele kohale jõudis, siis paluti tal mitte poliitikast rääkida. Seda meenutati äreva häälega. Mina küsisin rahulikuma häälega, miks Piirimäel poliitikast rääkimine keelati, ta ju pärast ikkagi hakkas sellest rääkima. Lisasin, et erinevad inimesed pooldavad erinevaid parteisid. Siiri ütles, et talle peod eriti ei meeldi. Selle jutu peale hakkasin tast paremini arvama. Ta lisas, et pidudel huvitavad teda inimeste näod. Üks teine naine vastas, et teda huvitavad ka näod.

Mõtted luulevormis

Andres Laiapea. "Ebakronoloogiline elu. Luuletusi aastatest 2003-2017". Loomepunkt 2017. 36 lehekülge.

Andres Laiapea teine luulekogu sisaldab tema eelmisega võrreldes uuemaid luuletusi. Mulle meeldisid need vähemalt ajakirja "Vikerkaar" omadest rohkem, kuigi on veel paremaid luuletajaid. Laiapea ütles ühes blogisissekandes, et ta ei tee kunagi nalja. Eriti seda raamatut lugedes tundub aga, et ka too väide oli nali. Raamatus on väljendatud ka pessimismi ja teadmatust asjade suhtes.

Ühe minu luulekogu toetamise soovitaja kirjutas käsikirja lugemata veendunult, et kogu sisaldab visuaalseid luuletusi. Laiapea kogus on suur osa tekste, mis keskenduvad pigem kõrvale kui silmale - sõnadest, muusikast, vaikusest. Teine kogu on esimesest ühtlasem, ei ole enam esimeses häirinud alkoholi teemasid. Autor on tegelenud blogis poliitika üle vaidlemisega ja kummutab ka luuletustes käibetõdesid, et kas muld on ikka must.

Magistrandi märkmed

Magistriõppe konspektid.

Lugesin läbi ühte kaustikusse kirjutatud magistriõppe esimese aasta kahe seminariga seostuvad konspektid. Ühe seminari jaoks lugesin raamatuid ja teises tegid magistrandid oma uurimistöö teemadel ettekandeid.

Pikemad konspektid on raamatute kohta. Seminarid kestsid sügisest kevadeni. Sügisesed konspektid on refereerivamad ja kevadised kritiseerivamad. Praegu arvan, et raamatutest võiks leida ka midagi positiivset. Seda olin arvanud ka varem. Ma mäletan, et keskkoolis püüdsin vahepeal igast loetud raamatust midagi eeskujulikku leida. Aga magistriõppe esimene aasta oli elu seni ainus depressiooni aasta, kui negatiivseid emotsioone oli nähtavasti rohkem. Kui ühes loetud raamatus autor kirjutas, kui huvitavad kõik teadused on, siis kommenteerisin, et mitte depressiooni ajal.

Olen kirjutanud konspekti oma tolleaegseid õpitud arvamusi, et ajalugu peaks olema erapooletu ja emotsioonidevabas stiilis. Aga ma ei pidanud ülikooli ajal ise sellest põhimõttest alati kinni, sest panin osa konspekte riimidesse ümber, et neid emotsioonide abil meelde jätta. Samuti illustreerisin konspekte ja kirjutasin erinevate käekirjadega ilukirja. Kuigi raamatute kohta olen üles kirjutanud rohkem negatiivseid mõtteid, olen seminarides joonistanud pilte, mis praegu vaadates tunduvad ilusad, kuigi depressiooni ajal mõtlesin, et joonistamisoskus on ära kadunud.

Mõtlesin tol ajal, et pooldan ajaloos erapooletust, aga minu üles kirjutatud mõtted väljendavad siiski rahvuslikku seisukohta, et raamatutes ja uurimistöödes võiks kasutada eestipärasemaid nimekujusid ja eestikeelsemaid sõnu. Umbes nii mõtlen siiamaani. Tol ajal olen teinud kriitilisi märkusi ka selle kohta, et loetud teostes ei ole kõik süsteemne. Hiljem olen mõelnud, et võibolla mõnes kohas ongi vaheldus hea.

Üheks seminariks lugesime raamatut sellest, kuidas tulevikku polevat võimalik ennustada. Selle kohta olen teinud märkmeid, et minu meelest ikka natuke on. Teiseks seminariks lugesime teist teost, kus oli muuhulgas juttu teoreetikust, kes arvas, et unenäoüleskirjutused on ajalooallikas ja et unenägude abil on võimalik ka tulevikku ennustada. Selle kohta olen kirjutanud kommentaariks, et minu tolleaegsed unenäoüleskirjutused olid raamatus toodutest pikemad. Sellest raamatust loetu on mind vast hiljem raamatu "Ajalugu unenägudes" koostamisel natuke mõjutanud. Muidu oli see magistriõppes loetud unenägudest rääkinud raamat ainus, mille arutelu jäi ära, sest peale minu luges selle läbi ainult üks magistrant.

Hiljem on olnud mõttevahetust teemal, kas ajalugu on minevikuteadus või lugu kõigi aegade kohta. Ühest magistriõppes loetud raamatust olen välja kirjutanud mõtte, et vist selle autori arvates on minevikuteadus halb väljend, ajalugu uurivat inimest. Ühest ajalehest olen hiljem lugenud mõtet, et astronoomid peavad ennast ka ajaloolasteks, vist sellepärast, et meile on valgusaastate kaugusel olevatest tähtedest teada ainult nende minevik.

Ettekandeseminarides olen üles kirjutanud vaid üksikuid lauseid. Seda vaadates mõtlesin, et võibolla käisin ülikoolis veel liiga noorelt, et kui eksamit tulemas ei olnud, siis ei pingutanud. Praegu oleks olnud huvitav ettekannete kokkuvõtteid meeldetuletuseks lugeda. Aga võibolla mõtlesin tol ajal, et paberit tuleb looduse kaitsmiseks võimalikult palju kokku hoida, mistõttu olen olemasolevad märkmed teinud ka võimalikult pisikese käekirjaga.

Jäänõeltest pilv

Kasvatasin ühte mustlast. Hoidsin tal kogu aeg käest kinni, et ta ei saaks põgeneda. Lõpuks küsisin talt, kui vana ta on. Selgus, et juba 17-aastane. Seetõttu lasin tal käest lahti, sest seaduse järgi oli juba 16-aastaseks saades tekkinud iseotsustusõigus. Ta tahtis koos teiste mustlastega Venemaale minna. Aga sealt ta poleks arvatavasti enam tagasi tulnud, sest üks teine mustlane juba peksis teda. Algas pidu, kus rääkisime näidendina ettekirjutatud või juurdeimproviseeritud teksti. Peole saabus palju rahvast, teiste hulgas ka Piret. Püüdsin mitte tema poole vaadata. Lahkusin peolt. Läksime koos klassivendadega kodu poole. Bussijaama lähedal rippus õhus suur jäänõeltest konstruktsioon. Klassivennad läksid selle alt läbi, aga mina püüdsin minna kõrvalt, sest mäletasin, et see konstruktsioon variseb maha. Hakkasin teist teed peo suunas tagasi minema. Tänav oli täis peolisi. Kuulsin Pille häält, aga ei näinud teda. Hüüdsin Pillele, et ma kuulen ta häält. Pille vastas, et ma kuulaks Maaja häält. Vastasin, et ma kuulen seda. Pille ütles, et Maaja räägib kõige valjema häälega.

Registreerumisleht

Olin koos ühe naisega ilma riieteta. Läksime vannituppa ja panime ukse lukku. Teised kogunesid ukse taha ja tahtsid sisselaskmist. Me ei lasknud neid sisse, sest ei tahtnud näidata, et oleme ilma riieteta. Kui olin riidesse pannud, läksin suurde tuppa ja rääkisin lapsepõlve asjadest. Kahetsesin, et olin riided seljast võtnud, lapsepõlve asjad olid huvitavamad.

*
Olin tõlkinud ära ühe raamatu ja ema oli tõlget toimetanud. Ma ei olnud tõlget kommenteerinud, aga nüüd ema ütles, et ma olin mitukümmend kommentaari lisamata jätnud, ta lisas need minu eest. Mõni ütles just, et mida vähem kommentaare, seda parem.

*
Ülikoolis oli Reeli istunud sageli minust ülejärgmisele toolile ja pannud vahele jäävale toolile oma koti. Siis olin arvanud, et ta paneb koti sinna selleks, et see oleks mulle lähemal, aga nüüd hakkas tunduma, et hoopis selleks, et ma ei saaks talle lähemale istuda. Igal juhul kui tema oli pannud oma koti minust ühele poole jäävale toolile, siis mina olin pannud oma koti endast teisele poole jäävale toolile. Vaatasin Reeli praeguse semestri loengukursustesse registreerumise lehte. Ta polnud sinna kirjutanud loengukursuste nimesid, vaid koodid. Otsisin ühe koodi tähenduse välja. Selgus, et see on ühe lähiajaloo keskastme loengukursuse kood. Mina olin seda kursust kuulanud juba mitu aastat tagasi. Aga Reeli oli teinud lähiajaloo ülemastme enne kui keskastme.

*
Ühe asutuse valvelauast öeldi, et hallutsinatsioonide kuulmisest paraneb kuu ajaga, teiste sümptomitega läheb küll rohkem aega. Mõtlesin, et ma ei oska nii hästi paraneda kui teised. Täna läksime esimesse tundi ainult mina ja veel üks õpilane.

*
Ühe võrgukeskkonna kaudu sai teha endale kodulehekülje ja teiste omi külastada. Selgus, et kodulehekülgi külastati rohkem kui blogisid. Algul ma polnud endale kodulehekülge teinud, vaid olin teiste omadele sisse murdnud ja neid muutnud. Hiljem olin seal muudatused tagasi parandanud ja teinud endale oma kodulehekülje. Algul oli teiste omadele sissemurdmine vajalik olnud lihtsalt sellepärast, et ma ei osanud veel ise kodulehekülge teha ja pidin teiste omade pealt õppima, kuidas tegemine käib.

Šveitsi raha

Mul oli üks paber, kuhu oli kirjutatud nimesid. Vend tahtis seda näha. Ma ei tahtnud näidata, sest üks nimi oli ühe tüdruku nime moonutus. Hakkasime magama minema. Kui olin voodisse pikali heitnud, anti mulle mänguauto mootor. Viskasin selle üle õla. Keegi arvatavasti ette ei jäänud, aga kui oleks jäänud, siis oleks see halb olnud, sest mootoril oli üks terav ots. Hakkasin mootorit uuesti otsima. Räägiti, et Euroopa riigid võiksid siduda oma rahad euro asemel Šveitsi frangiga. Osad riigid olid nõus seda tegema, teistel olid teised plaanid. Üks naine rääkis inglise keeles. Naersin ta jutu üle, sest ta tegi keelevigu. Ta kasutas asesõna tegusõnana. Mõtlesin, et Šveits ei ole ju Euroopa Liidus, nüüd hinnatakse Liitu mitte kuuluva riigi raha rohkem. Aga Euroopa Liitu mitte kuuluva riigiga oma riigi raha kursi sidumine võis olla problemaatiline, sest puudusid omavahelised lepingud. Kui üks riik oleks kehtestanud Šveitsi frangi suhtes ühe rahakursi, oleks Šveits ise võinud vahetada neid rahasid teise kursiga.

Kerese käsikiri

Olime maal. Seal kippus kõik vaikselt põlema minema. Toppisin pragudesse niisket täidist, et asjad ei süttiks. Üks mees oli kirjutanud, et eriti masendav on minu looming. Seni olin arvanud, et saan selle mehega hästi läbi.

*
T. Teder oli andnud isale Kerese käsikirja, mida taheti trükis avaldada. Lugesin seda käsikirja. Keres oli kirjutanud malekäikude vahele igasugu huvitavaid kommentaare maailma asjade kohta. Igal pool ta polnud nii teinud, "Malekooli" algõpetuse osas olid tal ainult malelised kommentaarid. Praegu lugesin, et Keres oli kirjutanud, et oleks selliseid inimesi vähem, keda huvitavad ainult tee ja küpsised. Mind luges ta vist selliste vähem meeldivate inimeste hulka, sest mulle ei meeldinud rääkida. Mõtlesin, et kui mulle mängitakse kaheratsu avangut, siis ei pea ma käima Rf6, vaid võin teha ka käigu f6, siis ei saa vastane käia Rg5. Või võin ka käia f5. Ma ei teadnud, kas nende käikude kohta on kuskil teooriat. Ma ei tahtnud ka järgi uurida, vaid oma peaga mängida. Aga võis juhtuda, et vastane mängib teooria järgi ja saab kiire võidu.

*
Olime Paides. Söömine toimus toas. Olin endale suure koogi ette tõstnud. Nüüd hakkas vanaema minu taldrikust koogitükke teistele jagama, et kook rutem otsa saaks, sest ta tahtis meid Tartusse saata. Isa pahandas minuga ühe asja eest väsinud häälega. Enda arvates ma polnud midagi valesti teinud. Läksin enne majast lahkumist käimlasse. Lõpuks sain aru, et see on suur ruum. Algul mulle oli tundunud, et väike. Läksime ühte muuseumi. Istusin laua taga Klausi kõrval. Ringi käis piletimüüja. Klaus ostis ühe tunni pileti. Mina ostsin kahe tunni, aga mulle tundus, et teised tahavad, et me siin veel kauem oleksime. Hakkasin internetist raamatuid tellima. Maksta sai kas elektrooniliste raamatute eest või pabervariandi eest, mis oli kallim. Tellisin pabervariandi. Aga kahtlesin, kas raamatud toimetatakse nii kiiresti kätte nagu mul vaja on.

Putukapurk

Pidasin vannitoas veepurgis kahte putukat. Purgil oli kaas peal, kord päevas võtsin selle pealt, et vette uus õhk pääseks. Mõtlesin, et putukad hingavad vähe, üks kord päevas õhutamine peaks piisav olema. Aga võibolla oleks pidanud siiski kogu aeg kaas pealt ära olema. Panin purgi käest puuplaadile. Purk sai seejuures võibolla liiga kõva kopsu. Üks putukas hakkas justkui ähvardavalt teisele lähenema. Siis lagunesid mõlemad kaheksa jalaga putukad kaheksaks tükiks. Aga võibolla see polnudki selle kopsu pärast, vaid putukate paljunemisviis, sest ühe ja teise putuka kõik jalad jagunesid omavahel paaridesse. Siis läks vesi purgis justkui keema ja hakkas üle ääre ajama. Kui mullitamine lõppes, oli purki jäänud üle kahe korra vähem vett kui enne mullitamise algust. Putukaid enam vees ei olnud, nad olid torust alla voolanud. Mõtlesin, et mis siis ikka.

Särkide proovimine

Läksin naaberhoovi ja peitsin ennast maja taha, et mind otsima tuleja mind ei näeks. Mõtlesin, et pean minema maja nurgale lähemale, sest otsija vaatab maja poole, kui ta on juba natuke maad nurgast edasi kõndinud. Läksin oma trepikoja ette tagasi. Ema tuli majast välja ning tõi mulle särke, et ma valiks, millise ma selga panen. Lähedal olid ühed noored, ma ei tahtnud hästi nende nähes riideid proovida. Aga tegin seda siiski. Esimesena proovitud särk ei kõlvanud sellepärast, et sellel oli üks nööp puudu, teistel olid muud vead. Viimasena proovisin neoonvärvi särki. See ei meeldinud mulle juba värvi poolest. Ma ei olnud kindel, kas see on neoonvärv või ainult sarnane.

Väiksem variant

Tänasel kiirmaleturniiril said Peebo ja Trohhalev 6,5 punnkti, järgnesid Ojaste, Kure, Pavlov, Tätte ja Runnel kõik 4 punktiga. Veel 7 mängijat kogusid punkte vähem. Voore oli 7 ja mõtlemisaeg 15 minutit kummalegi. Täna sain teada, et nädalavahetusel toimub AVRO turniir. Mul ilmselt oli see uudis Maleliidu koduleheküljele vaadates kahe silma vahele jäänud. Aga kahte turniiri nädalas ma ei mängi.

*
Etturite ülekaal.
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Rc3 f5 4. d4 fe 5. Re5 Rf6 6. Oc4 d5 7. Rd5 Rd5 8. Lh5+ g6 9. Rg6 hg 10. Lg6+ Kd7 11. Od5 (Siiani "Malekoolist".) Le8 12. Oc6 bc 13. Lf5+ Kd6 14. Of4+ Ke7 15. Le5+ Kf7 16. Lc7+ Oe7 17. 0-0-0 Oa6 18. La5 Ob7 19. Lf5+ Kd6 14. Of4+ Ke7 15. Le5+ Kf7 16. Lc7+ Oe7 17. 0-0-0 Oa6 18. La5 Ob7 19. Lf5+ Kg8 20. Le4 Ld7 21. Lg6+ Kf8 22. Oh6+ Vh6 23. Lh6+ Ke8 24. Vhe1 Kd8 25. Lh8+ Kc7 26. Le5+ Kd8 27. Vd3 Vc8 28. Vde3 Od6 29. La5+ Vc7 30. La7 Oc8 31. Ve8+ Le8 32. Ve8+ Ke8 33. La5 Oh2 34. g3 Og1 35. Le5+ Kd8 36. Le1 1:0.

Bioloogia vastamine

Oli bioloogia tund. Ma olin sel õppeaastal selle õppeaine tundidest puudunud ja mul ei olnud veel ühtegi hinnet. Nüüd õpetaja kutsus mind vastama. Erinevalt teistest õpilastest kutsus ta mind klassi ette, et oleks kindel, et ei ole sohitegemist. Võtsin vastama minnes kaasa osaliselt täidetud töövihiku. Oskasin bioloogiat hästi, ainult et oli oht, et võidakse küsida ka neid harjutusi, mis on jäänud täitmata.

*
Istusime vendadega väikse köögi laua taga. Püüdsin saada laua äärde rohkem ruumi. Istuti lauanurkadesse.

*
Vaatasin oma blogi loendurit. Nägin seal ühtesid sõnu, siis need asendusid siiski teiste sõnadega. Loendur oli nüüd hakanud näitama andmeid ka selle kohta, kes on blogi lugenud. Mõtlesin, et vaatan just neid andmeid, muu on vähem huvitav. Loendur ütles, et P. Simson on teinud 7 külastust vähem kui päev varem. Need, kellest ma kirjutasin, vähendasid üksteise järel lugemist, nähtavasti oli enda kohta lugeda raskem.

*
Vaatasin maleseisu. Vastane, kellega ma olin mänginud, oli pärast mängu lõppu arvanud, et ta oleks saanud teha ühe parema käigu. Vaatasin, et selle käigu järel tuleks tõesti matt. Siis vaatasin, et mul oleks võimalus põgeneda kuningaga lagedalt kuningatiivalt nuppe täis teise tiiva suunas.

Katkestusseis

Mängisin pikal maleturniiril. Kogusin 3 punkti 5 võimalikust. Mul läksid kõik turniirid hästi. Oli võimatu, et minu mängutugevuse juures halvasti läheks. Sellele turniirile pidi varsti järgnema teine pikk turniir. Mõtlesin, et sinna ma ei lähe. Siis mõtlesin, et võiks siiski minna. Kuigi kui ma mängin aastas 3 pikka  turniiri, kulub sellele 9 päeva ja jääb vähem aega tööd teha. Praegune turniir ei olnud veel lõppenud. Mul oli üks partii katkestatud. Ma ei hakanud katkestusseisu kodus analüüsima. Mõtlesin, et lähen mängima kohale ja siis vaatan, kas jätkan või alistun. Ainult et kui vastane tuleb ka mängu jätkama ja see kohe lõppeb, siis ei ole tal tegevust. Rei ütles, et ma kaotan järgmisel käigul viguri. Ma polnud kindel, kas tal on õigus. Võibolla pidin tõesti lipuga kahvli saama, aga võibolla ei saanudki kuningale tuld anda.