Kõndisin Tähtvere pargi kandis. Teel seisis Antti, kes näitas mulle enda valmistatud särki, millele ta on niidiga pildi tikkinud. Võtsin särgi endale, sest olid jõulud ja see paistis olevat mulle määratud jõulukink. Pärast sain aru, et Antti oleks tahtnud selle särgi endale jätta. Olin niimoodi varem juba ühelt teiselt klassivennalt särgi ära võtnud. Anttilt saadud särk lagunes mul käes laiali. Praegu oli mõõn ja läksin madalas vees edasi. Aga tuli mõte, et kui jälle tõus algab, siis läheb vesi minu jaoks liiga sügavaks. Tõus ja mõõn kestsid kumbki pool aastat. Aga ma pidin selle kõik läbi elama, sest tegin kaasa kogu aasta.
Läksin koos Klausiga läbi linna. Klaus oleks võinud maleturniirile tulla, siis ta oleks saanud esikoha. See poleks küll meeldiv olnud, et mina kogu aeg mängin ja jään harva mängivast Klausist taha, aga K. Sander oli selle kohta öelnud, et elu on selline. Klaus märkas ühte vanemat naist ja hüüdis, mis selle nimi on. Küsisin, mis inimene see on. Mina teda ei tundnud. Klaus läks selle naise juurde ja teretas teda. Kõrval oli Eesti kaart ja Klaus ütles naisele, et tal on oma järv. Naine arvas ära, millist järve Klaus mõtleb. Asi oli selles, et järve nimi oli naise perekonnanime sarnane, kuigi mitte täpselt samasugune. Lugesin, et see naine oli kunagi üks Eesti tugevamaid naismaletajaid ja edukas ka muudel spordialadel. Üks vana tugev meesmaletaja istus ühes toas ja rääkis, et tugev maletaja võib vahel nõrgale ka kaotada, aga arvutiprogramm näitab kohe ära, et on inimesest tugevam. Vaidlesin vastu, et mõne arvutiprogrammiga on võimalik mängida mõni imelik partii. Mulle tuli meelde näide, kui ma mängisin arvutiga sellise partii, mis läks viiki põhjusel, et seal ühtegi nuppu ei löödudki. Mees nõustus ka, et vahel võib juhtuda, et arvuti võiduseisus alistub, sest ei arvesta varianti nii kaugele, kus võit kätte jõuab. Mõtlesin, et arvutitelt võiks alistumisvõimaluse ära võtta. Aga edasi mõtlesin, et siis ei oleks inimestel nendega huvitav mängida, kui mäng mõttetus seisus veel pikalt jätkub. Üks noor maletaja oli tõstnud reitingut lühikese ajaga 300 punkti. Nüüd oli ta reiting minu omast palju kõrgem, kuigi ta oli minust nõrgem. Ta mängis juba rahvusvahelistel turniiridel. Pille ütles, et selle mängija edu saladus on, et ta rikub reegleid ja vaatab mängu ajal raamatutest avanguteooriat ning küsib seda telefoni teel. Kui teooria järgi võiduseis lauale mängida, oli seda juba lihtne oma peaga realiseerida. Lisaks teooriat maha lugedes kulus vastasest vähem mõtlemisaega, mida oli võimalik mängu hilisemas staadiumis kasutama hakata. Sellel mängijal parajasti üks turniiripartii käis. Äkki küsis ta valju häälega, kas tõesti ei tohi abivahendeid kasutada. Kõik hakkasid naerma. Nüüd pidi järgnema selle mängija tulemuste kohutav kukkumine. Ütlesin, et see mängija hakkas malet mängima, aga ise ei lugenud reegleid läbi. Võis ka olla, et ta oli reegleid lugenud, aga väikse tähelepanuga. Olime kesklinna bussijaamas. Kontsert tuli kaugemast putkast, aga mõned inimesed arvasid, et lähemast.
neljapäev, august 27, 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar