Suvaline muster

Meil olid külas välismaa poisid, kellega rääkisime inglise keeles. Nad parandasid meie hääldust. Vennad andsid välismaalastele minu iseloomustuse. Hakkasin koos Erikuga kodust linna poole minema. Siis märkasin, et olen küll kampsuni selga pannud, aga mitte joppi. Läksin seda võtma. Erik läks üksi edasi. Tahtsin hakata lugema vanu ajalehe malenurkasid. Osadest malenurkadest olin üksikud partiid eraldi välja lõiganud, et neid avangute järgi sorteerida, teised malenurgad olid tervikuna koos fotodega säilinud, ainult ajalehest välja lõigatud. Maleklubis ütles Seljodkin, et ühel aastal aastakümneid tagasi tuli ta Tartu meistriks ja selle turniiri tabel ripub stendil. Ta püüdis käega selja tagant tabelit kobada. Seda tabelit seal ei olnud. Ütlesin, mis aastast kõige vanem tabel stendile on jäänud. See oli natuke uuem. Tegelikult stendil ainult üks tabel oligi. Pidid algama uued Tartu meistrivõistlused. Üks naine ütles, et kõik selleks enda valitud seisu peale paneksid. Küsisin, mis põhimõttel see seis panna tuleb. Naine ei vastanud. Lõin käega ja panin peale suvalise mustri. Varsti pidi esimene voor juba käima. Kaks meest, kes pidid omavahel mängima, protesteerisid, et naine ütles ainult, et pange seis peale, aga ei öelnud, kuidas mängida tuleb. Protestiks hakkasid need mehed omavahel kaklema. Üks alaealine poiss nägi, et nüüd saab kakelda, ja hakkas täiesti sihitult peksma. Võtsin enda peaeesmärgiks selle poisi kasvatamise. Pidasin talle loengu, et ta peab käituma hoopis teisiti. Viive pidas ka talle loengut. Artur sosistas kommentaariks roppusi.

Ma olin erinevates kohtades öelnud endal olevat erinevaid elukutseid. Üks elukutse, mida ma olin nimetanud, oli poliitik. Võidi vaielda, et mis poliitik ma ikka olen. Aga ma kirjutasin internetis poliitikast ja ka minu raamatu üks kahest peateemast oli poliitika. Mõtlesin, et selleks, et ma saaksin ennast poliitikuks nimetada, panen blogis poliitikateemalised sissekanded aukohale. Blogi avalehe jagasin kolemks veeruks. Vasakpoolses veerus oli viimane sissekanne sildiga "arvamus", parempoolses sildiga "kommentaar" ning keskmises ja laiemas sildiga "unenäod". Blogi külastaja sai valida ise taustavärvi - sinise, punase või halli. Proovisin erinevaid värve. Tõnu ütles, et ühes käsiraamatus on kirjas, et korralik töötaja tööajal taustavärvide vahetamist ei proovi. Hüüdsin vihaselt, et mina käsiraamatuid ei loe, sest tean ilma nendetagi, kuidas käituda. Blogi oli kõrge liivasammas keset tuba. Klaus seisis samba kõrval. Hoiatasin teda, et ta kaugemale läheks, muidu võib variseva liiva alla jääda. Võibolla tuli sammas ohutuse nimel madalamaks teha. Aga kõrge samba eelis oli, et sellel oli suurem pindala ja niiviisi sai blogisse rohkem asju panna. Toomas ajas äri nime all Juhan Vannituba. Öeldi, et see on väga suur äri. Aga ühel hetkel Toomas põgenes. Isa ütles, et kui ühed ütlevad, et äri on väga suur, aga teised pole sellest kuulnud, siis seda äri pole olemas. Mõtlesin, et kuidas Toomas sai põgeneda, kas ta ei taha siis meiega enam kunagi rääkida. Võibolla ta pidi millalgi jälle välja ilmuma. Isa kutsus mind õue kaasa, et Toomast otsida. Mina arvasin, et otsimist tuleks alustada toast. Tuleks ema käest küsida, ega Toomas ei öelnud, kuhu ta läheb. Ja tuleks vaadata, ega ta toas peidus ei ole.