Kohustuslik kirjandus lugemata

Ühes hiljuti ilmunud kirjandusarvustuses öeldi, et õnnelikku lapsepõlve pole olemas, sest kõik lapsed tahavad kiiresti täiskasvanuks saada. Mina küll ei tahtnud. Ma ei tahtnud isegi 7-aastaseks saada. Astrid Lindgreni raamatus on toodud võlusõnad, mida lugeda, et mitte suureks saada. Kuigi paljud Lindgreni raamatud olen läbi lugenud, ei kuulu see nende hulka, vaid neid sõnu kuulsin televiisorist. Jätsin lugemata just need kaks Lindgreni raamatut, mida koolis lugeda kästi. Kolmandat õppisime ka, aga selle olin läbi lugenud aasta varem. See oli "Hulkur Rasmus". Kui me seda koolis õppisime, ei hakanud ma seda teist korda lugema. Siis kästi kirjutada ühe peatüki kohta ümberjutustus, ja selgus, et mul pole see enam hästi meeles. Tegelikult võibolla pidimegi lugema ainult seda ühte peatükki, mitte kogu raamatut. Ühe raamatu toimetamisega seoses küsiti mult, et kui kasutatud kirjanduse nimekirjas on juba raamat tervikuna toodud, kas siis eri autorite kirjutatud üksikud artiklid välja tuua või mitte. Soovitasin mitte tuua. Üksikut artiklit võib mainida siis, kui ta on ilmunud ajakirjas. Joonealuses viites võib artikli tuua ka raamatu puhul. Viimane joonealune märkus, mida lugesin, käis selle kohta, et Taanis tarvitasid maainimesed kunagi palju alkoholi, aga hiljem asi paranes. Selle artikli järgi kaldutakse linnades rohkem alkoholi tarvitama kui maal. Kuidas asi tänapäeval on, ei oska öelda.