Kas surmanuhtlus on vajalik?

On hea, et Teises maailmasõjas kõik eestlased Läände ei põgenenud, sest maa tühjaks jäämisel poleks seda pärast enam tagasi antud. Samuti on hea, et paljudel õnnestus põgeneda, keda Eestisse jäämisel oleks oodanud Siberisse küüditamine või hukkamine. Kommunistid pidasid enda arvates klassivõitlust ja tapsid ühtede elukutsete esindajaid rohkem kui teiste. 1980. aastate lõpul ilmus "Vikerkaares" artikkel selle kohta, kui suur osa Eesti ohvitseridest Nõukogude võimu saabudes hukati. Kui ajaloolasest vanaisa külla tuli, ütles ta, et seal oli toodud süngeid andmeid. Andsin märku, et ma olen ka seda artiklit lugenud. Vanaisa kiitis ja ütles, et selles vanuses löövad välja huvid, mis pikemaks ajaks püsima jäävad. Vanaema ütles, et tema hakkas selles vanuses kriminaalromaane lugema. Kriminaalromaane lugesin ma nooremana ka, aga nüüd on mind ära väsitanud žanr, kus vähemalt üks laip on kohustuslik. Hiljuti oli lehes uudis, et üks sarimõrvar sai inspiratsiooni kriminaalromaanidest. Ma olen peaaegu surmanuhtluse vastu, aga sarimõrvaritele võiks küll surmanuhtlus kehtida, sest nemad on parandamatud. Sarimõrvareid on olnud ka riigijuhtide hulgas. Ühe sellise ohvrid olid ka need Eesti ohvitserid.