Ainuke programm

Meie ukse taha tuli öösel kaks vana meest raha kerjama, et selle eest alkoholi osta. Nende elu seisnes joomises. Nii isa kui ka mina pidime nende kätt suruma. Meile ei meeldinud, et pärast seda, kui nad olid juba meilt raha saanud, läksid nad veel ülemiselt korruselt Siiri käest juurde küsima. Köögis küdes kamin. Kaminasse olid sattunud minu margialbum ja postkaardialbumid. Margialbum keeras ise lehti. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et sellised head vanamehed ukse taga käisid. Aga edasi taipasin, et lehtede keeramine tuleb põlemisest. Mul õnnestus veel mõned margid päästa. Postkaardid olid juba täielikult põlenud. Postkaartidest oli mul vähem kahju kui markidest. Pidin marke otsast peale koguma hakkama. Jätsin tulest päästetud margid kamina teise punkti, aga äkki märkasin, et nad on uuesti tuld võtnud. Ülikoolis oli õpetatud, et iga arhiivi ajaloos leiab aset suur tulekahju.

Üks naine oli seotud raamatute võrku riputamisega. Olin vastanud tema kirjale, et raamatuid saavad teised ka üles riputada. Nüüd tuli talt selle peale neli kirja järjest. Ta ütles, et saab riputada üles lingi raamatule, aga mis edasi. Maailmas ei olevat olemas teist programmi, mille abil raamatuid üles riputada. Minu meelest nende meetod oli just ebamugavam, sest nende üles riputatud luulekogudes pidi iga luuletuse lugemiseks eraldi pealkirja klikkima. Ma ei vastanud neile neljale kirjale. Oleks võinud vastata, et naine kirjutaks eesti keeles, sest tema kirjades oli iga teine sõna inglise keeles. Seisin koos Pillega ühe maja ees. Rääkisin, et see naine saatis mulle neli kirja järjest, kuigi ma neile ei vastanud. Ütlesin, milline ajakirjandusõppejõud selles majas elab. Pille muutus kohe tähelepanelikuks, sest õppejõu eesnimi kattus ühe tuttava tüdruku eesnimega. Aga nad olid siiski kaks erinevat isikut. Olime Paides. Eile olin siin juba Taimoga kohtunud, aga oli jäänud talle raamat kinkimata. Täna pidi ta jälle siia majja tulema ja siis oleks saanud veel kinkida. Olime rahvast täis platsil, kust rahvas lahkuma hakkas. Ma pidin teised pereliikmed kätte saama, et nendega koos minna. Läksin hoopis vastassuunas pikka hämarasse koridori. Kõndisin seda mööda ja mõtlesin, et oma raamatus kirjutasin varjunimede all, mida inimesed päriselt öelnud on, aga selle asemel oleks võinud kirjutada, mida need inimesed küll ei ole öelnud, aga minu arvates võivad öelda. Kui jõudsin koridori lõppu välja, keerasin ümber ja hakkasin tagasi minema.