Klaus küsis, kas ma Haapsallu malevõistlusele lähen. Vastasin, et seekord tahaks minna. Läksime Paide bussijaama. Seal seisid juba Kass ja teised maletajad. Nad suitsetasid. Kass rääkis, et üks koolipoiss hakkas kohvikus mängimas käima, hingas vanemate meeste tubakasuitsu sisse ja selle tagajärjel tekkisid tal foobiad. Enne bussi sõitma hakkamist pidid kõik sigaretid ära kustutama, et säde süütevõtme juures bensiiniga kokku ei puutuks. Üks mees pani siiski sõidu ajal ka sigareti põlema. Bussijuht hakkas karjuma. Kõigepealt karjus ta sõnadeta, mille peale sigaret kustutati juba ära. Bussijuht ütles veel, et ta on vana jalakäija ja jalgrattur ning on näinud, kuidas suitsetamise tagajärjel auto õhku lendab. Läksime bussijaamast Paide vanaema maja suunas tagasi. Vastu tuli suur peremeheta buldog. Temast kiiremaks lahtisaamiseks jooksin talle vastu ja soovitasin ka Klausil joosta. Olin kuulnud, et koerad saavad jooksjate peale just kurjaks, aga seekord ei saanud.
Maleturniiridel sain kogu aeg natuke alla poole võimalike punktide. Lõpuks taipasin, et see tuleb sellest, et mängin võistkonna esimesel laual. Kui oleksin mänginud tagapool, oleks ka punkte rohkem tulnud. Pidi algama teine voor ja esimeses voorus olin kaotanud. Paare vaadates küsisin, kas ma mängin tõesti ikka veel esimesel laual. Siis sain aru, et seal ei ole enam mina, vaid üks minuga nimelt sarnane välismaalane. Mul oli raskusi oma mängukoha leidmisega. Peebo hüüdis mängu ajal, et talle üks konkreetne raamat toodaks. Üks poiss hakkas seda otsima, aga ei leidnud teiste raamatute hulgast üles. Ütlesin, et valgete kaantega raamat. See raamat oli avatud, aga servast oli ikkagi näha, millisel valged kaaned on. Toomas ronis hästi kõrgele aknalauale, mis oli all seisjate peadest tükk maad kõrgemal. Üks tüdruk küsis talt, kas ta ei tahaks sealt alla tulla. Toomas ütles, et ta otsib sobivat kohta, kuhu hüpata. Mõtlesin, et seda ta ei leiagi. Ta saab kas hüpates mööbli vastu viga või lükkab hüpet lõputult edasi, kuni ta redeliga alla tuuakse. Aga siis Toomas hüppas ja viga ei saanud.
Mõtlesin, et mul pole küll tervislikel põhjustel relvakandmisõigust, aga sõja ajal rindele võidakse mind ikkagi kutsuda. Sel ajal, kui teised kaevikus tulistavad, teen mina köögis süia. Seda nimetatakse tagalateenistuseks. Läksime Tartu raekotta. Krister kaebas, et varem püüti vaateid tähtsamatele majadele avatuna hoida, aga nüüd ei peeta sellest enam kinni. Kõrvale oli ehitatud kõrgem maja. Mõtlesin, et kui Tartusse ei tohiks ehitada ühtegi raekojast kõrgemat maja, siis ei saakski kõrgeid maju ehitada, sest raekoda eriti kõrge ei ole. Aga vaade raekojale oli avatud vähemalt Raekoja platsi teisest otsast. Raekojas paiknes muuhulgas prillipood, mis asus teisel korrusel ja kus ma olin üks päev käinud. Varem olid raekojas tähtsamad asutused.
pühapäev, august 30, 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar