Märgid seinal

Meie tapeedi peale oli joonistatud igasuguseid märke. Seal oli isegi haakriste. Nii võisid külas käivad välismaalased arvata, et me oleme fašistid. Ema oli joonistanud märgi, mida nimetati päikeseristiks. See oli haakristi sarnane, aga veidi teistsugune. Viisnurga joonistamist oli välditud, selle asemel oli kuusnurk. Märgid nägid ilusad välja ja ei teinud kellelegi halba. Aga haakristi asemel oleks võinud joonistada midagi muud, näiteks lumehelbe.

Klaus ütles, et ta hakkab käima basseinis ujumistundides ja õpib ujumise selgeks. Tuletasin meelde, et ükskord ta juba oskas ujuda. Klaus ütles, et ta unustas ära. Ta kasutas ühte sõna, mille tähendust ma ei teadnud. See kõlas ühe ropu sõna sarnaselt, võibolla tähendas seda. Aga arvatavasti tähendas rühmakaaslasi. Sel juhul ütles Klaus, et eelmine kord võtsid rühmakaaslaseda tema rühmakoha üle.

Olime isa ja emaga köögis. Meile oli hakatud saatma "Õhtulehte". Isa ütles, et sellest tabloidist me enam lahti ei saa, kuigi me seda ei taha. Mina käratasin, et mina tahan, mida rohkem lehti, seda parem. Kui ma lamasin voodis, tuli tuppa vend ühe "Õhtulehe" numbriga, näidates selle esikülge, et ma vaataks, kui ilus naine. Hüüdsin, et ei vaata, ma loen sellest lehest hoopis teisi asju. Tõmbasin vennal küüntega üle sõrme. Vend läks röökides minema, hüüdes, et ma rebisin tal sõrme küljest. Enda arvates ei olnud ma sõrme küljest rebinud, sest ma ei tõmmanud nii kõvasti. Kuulsin, kuidas ema läks esikusse ja küsis vennalt, mis seal põrandal on. Vend vastas, et see on veerand tema sõrmest.

Mängisime etturilõppmängu. Olin minemas lippu. Vastane ei alistunud, vaid proovis, kas ma unustan mõnel käigul opositsiooni reegli ära. Kui ma tahtsin käiku teha, ütles vastane: "Oot-oot, oota natuke!" Jäingi ootama ja nii kukkuski minu aeg ära.