Olin raamatu tegelane

Läksin Kaunase puiesteele. Mõtlesin, et ma olen sunnitud panema oma mälestusteraamatu pealkirjaks "Eesti mehed ja naised", kuigi mulle sellised asjad ei meeldi. Hakkasin minema üle muruplatsi. Äkki vajus jalg sisse. Ma ei tahtnud vajuda päris laukasse, seetõttu läksin kõnniteele. Seal oli kaks kera. Need tuli lahti veeretada, siis sai ühest kass ja teisest koer.

Pille ajas teisi vendi peale minu Peedule. Nad hakkasid minema. Ähvardasin neid, et saadan neile Pille järele.

Tahtsin astuda uude õppeastmesse. Ajaloo osakonnast öeldi mulle, et võiksin anda avalduse ajakirjanduse osakonda, sinna ma saan kindlasti sisse, sinna võetakse 15 inimest. Ajakirjandusse võis astuda küll, siis oleks saanud pärast ajakirjanikuna töötada, mul oli mingit töökohta vaja. Ajakirjanduse lõpetamiseks tuli ilmselt ette näidata üks ilmunud ajaleheartikkel. See mul oli juba olemas.

Lugesin ühe naiskirjaniku raamatut. Ta kirjutas seal, et kõigepealt tuleb hakata koguma 1000 krooni, siis natuke 200 000 kroonist suuremat summat ja seejärel miljonit. Milleks tal seda raha vaja on, seda ta ei öelnud. Seda teadsin omast käest, et raha tuleb märkamatult kogu aeg juurde. Aga mõtlesin, et kas talle makstakse raamatute eest siis tõesti nii palju minust rohkem, et ta selliseid summasid saab. Seletus võis olla selles, et see ei olnudki reaalsuse kirjeldus, vaid ilukirjandus. Aga teoses oli tegelaste nimedena kasutatud pärisinimeste nimesid. Minu nime oli ka palju. Mind oli nimetatud eesnime pidi. Kirjutatud oli, et autorile tuli üks teine inimene külla, ütles, et luges minu raamatut ja et see olevat hea. Ma kirjutavat sama hästi nagu see autor. Raamatu stiil tunduski eeskujuks võtvat minu raamatu stiili. Pärast lugemist ütlesin J. Malinile, et suvilas müiakse tema raamatut. Ta vastas, et tema raamat on väga kallis, sest seda ostetakse palju, aga minu raamatut ostetakse vähe, sest mind ei tunta.