Midagi muud kui masinakiri

Lugesin ühte raamatut. Mõtlesin, et loen viis lehekülge järjest läbi, siis võtan järgmise raamatu. Aga neid raamatuid, mida tahtsin viis lehekülge lugeda, oli palju, kõiki ei olnud ajaliselt võimalik. Raamat, mida ma lugesin, rääkis kuritegevusest. Mõtlesin, et kõik on pätid. Isa ja ema on pätid, Helina on pätt ja kõik teised on ka pätid. Helina kasutab ära seda, et mul on raske talle helistada. Aga ma olen moraalselt kõigest üle ja varsti helistan. See võib viia selleni, et Helina ütleb telefoni midagi kurja, kuigi ta varem pole öelnud. Raamatus kirjutati, et raha peab olema võimalikult paljude kohustustega pingestatud. Minu oma ei olnud, mina sain lihtsalt pensioni ja kogusin raha. Sõitsime autoga mööda poest, millel olid varem olnud lamptähed "Armeeniapood", aga parajasti katusel olevad töömehed olid teinud muudatuse, nüüd oli kirjas "Armaaniepood". Ütlesin, et see on lubamatu, nüüd inimesed hakkavadki riigi nime valesti ütlema. Võimalik ka, et niimoodi kirjutatud oli juba varem, ma lihtsalt tavaliselt ei näinud seda tänavat.

Hommikul ütles ema, et kuskilt tuleb suitsu, aga suitsuandur pole tööle hakanud. Paistis, et mõnes naaberkorteris on tulekahju. Ka naabrite suitsuandurid ei andnud häiresignaali, aga neil polnud võibolla veel andureid üles pandudki. Mina ei tundnud mingit lõhna. Ema haistmine oli peenem kui anduril. Tahtsin minna suure toa aknast vaatama, kas mõnest naabrite aknast ei paista leegid. Aga niimoodi vaadates võis alla kukkuda. Teised läksid trepikotta ja varsti oli kuulda, kuidas üks naaber seal rääkis, et tal on tulekahju vannitoas, need on tal alati vannitoas. Mõtlesin, et see naaber varastab Helina saadetud kirju sellepärast, et ta on ise Helina sarnane ja tahab lugeda, mis teine temasugune inimene kirjutab. Trepikojast tuli tuppa kaks võõrast tüdrukut. Nad rääkisid omavahel, et üks siin trepikojas elav tüdruk oli öelnud, et tema mees on ka kodus. Rääkija lisas, et ta on selle mehega juba üks kord kokku saanud. Edasi ütlesid nad midagi haigete poiste kohta. Läksin oma tuppa ja lõin ukse pauguga kinni. Tulin voodist välja ja hakkasin oma kaustikusse kirjutama. Kirjutasin, et ma lugesin kahe nädala jagu. Järgmises lauses kirjutasin, et see on täielik vale, ma loen iga päev, aga täna pole veel lugenud. Hakkasin kirjutama segaselt ja skemaatiliselt nagu ülikooli konspekte. Ülikooli eksamiteks õppimiseks olin konspektid hiljem selgemalt ümber kirjutanud, aga need selgemad olid igavad. Praegu kirjutasin võibolla juba liiga segaselt, nii et õppimisel võis ajast puudu tulla. Toomas oli vaadanud seiklusfilme. Ütlesin, et seiklusfilmide vaatamine on lubamatu, mina hoopis loen. Toomas läks teise tuppa. Kirjutasin kaustikusse läbisegi erinevatesse kohtadesse vana jutu juurde. Varem oli kogu jutt kuupäevade kaupa, aga nüüd kirjutasin vanade kuupäevade juurde. Oli siiski näha, et erinevatel kordadel kirjutan erineva pastakaga. Kõigel, mis ma kirjutasin, oli varjatud tagamõte. Kirjutasin: "Sina peaksid teadma, et käekiri on midagi muud kui masinakiri." Vahepeal kirjutasin vasakult paremale ja vahepeal servadele ülevalt alla. Mõtlesin, et Helinale saadetud kirjad on olnud liiga kramplikud, nüüd pean talle kirjutama uue kirja sama vabalt nagu praegu kaustikusse kirjutan. Tuppa tuli rahvast juurde. Halb oli see, et mul oli voodi tegemata. Õnneks oli voodi peal tekk, kuigi mitte päris sirgelt. Tutvustasin ennast tuppa sisenenutele lugejana. Mul olid pikad juuksed ja vana inimese nägu. Üks poiss ja tüdruk läksid teise voodisse teki alla. Nad hakkasid kõvasti siputama. Paistis, et nad on paljad. Vähemalt paistis teki alt tüdruku paljast selga. Olin toetanud käsi selle teki peale, nüüd olid nemad oma jalad minu käte alla torganud. Esialgu ma ei hakanud käsi ära võtma. Varsti siiski võtsin, et kirjutamist jätkata. Kui ma uuesti voodi poole vaatasin, olid sealt inimesed läinud. Nad ei suutnud ühegi tegevuse juures pikalt püsida.