Matusekõne

Olime ühel väiksel saarel. Seal oli palju rästikuid. Nägime neid igal pool. Ma ei teadnud, kas mind juba mõni rästik hammustanud ei ole. Igaksjuhuks sõin ussirohtu. Kohalikud elanikud ütlesid, et seda tuleb süia iga päev kolm korda. Arvatavasti mind siiski ei olnud hammustatud, sest ma polnud valu tundnud. Pidime ära sõitma. Laeva väljumise kellaaeg hakkas kätte jõudma, nii et pidime kiirustama. Kui osad meist olid juba laevas ja teised alles ukse ees, kippus laev juba sõitu minema.

Läksin koos Klausiga läbi linna, et minna ühte kindlasse majja. Aga Klaus hakkas tahtma minna natuke kaugemale, et kosmosesse lennata. Ütlesin, et täna ei saa, täna me pidime teise kohta minema. Taevas paistis asteroidide vöö, mis oli tekkinud kahe tehiskaaslase kokkupõrke tagajärjel. Kosmos oli nüüd reostatud nende tükikestega, nii et sealt vahelt oli väga raske läbi lennata, aga ei olnud järgnenud ahelkokkupõrget kõigi tehiskaaslate vahel. Asteroidid vilkusid. See tähendas, et nad saatsid üksteisele päringuid.

Täna pidid toimuma vanaisa matused. Isa ütles, et matusekõne pean pidama mina. Võtsin välja ajaloo ajakirjad, et kõne ettevalmistamiseks vaadata, mida vanaisa neis kirjutanud on. Kõne ettevalmistamist oleks võinud alustada entsüklopeediast, et vaadata, mis olid vanaisa eluaastad ja muud põhiandmed tema kohta. Aga selline kõne poleks olnud nii huvitav, sest entsüklopeediasse vaatasid kindlasti kõik teised matuselised ka. Enne matustele minekut käisin veel teises kohas kodust ära. Koju tagasi tulles oli nii vähe aega järele jäänud, et ajakirju lugeda enam ei jõudnud. Seetõttu pidin rääkima hoopis isiklikke mälestusi vanaisa kohta, kuigi isa ootas ilmselt, et ma räägiks vanaisa ametialasest tegevusest. Oleksin rääkinud, et vanaisa oli ajaloolane ja mängis malet ja mina tegelen nüüd ka nende kahe erialaga. Ma ei läinud ajalugu õppima otseselt sellepärast, et vanaisa oli ajaloolane, aga natuke see siiski mõjutas. Vanaisa küsis alati, kes on minu ajalooõpetajad. See oli signaal, et seda ainet tuleb paremini õppida. Nii oskasin kooli lõpuks ajalugu paremini kui teisi aineid ja sellepärast läksingi seda edasi õppima. Vanaisaga mängisin kõigepealt kabet. Kuigi ma polnud kabet üldse õppinud, vanaisa alati kiitis minu mänguoskust. Esimesest vanaisaga mängitud malepartiist ma ei mäleta, kumb võitis. See ongi kõige parem, sest ise on kahju kaotada ja kui vastane kaotab, siis hakkab temast kahju. Tegelikult oli vanaisa minust tugevam, sest hilisematest partiidest mäletan, et neis sai ta kerge võidu. Aga see ei tähenda, et ühte partiid ei oleks võinud võita mina. Vanaisa lastest läks ajalugu õppima kaks tükki ja lastelastest samuti kaks tükki. Kolmas lapselaps kaalus hiljuti samuti minemist, aga siiski loobus.