Koomiksi jäljendamine

Vaatasin, et olin ühte kohta joonistanud fotode järgi mitme poliitiku pildid. Põhiliselt olin sinna vihikusse joonistanud koomiksit. Koomiksis olin jäljendanud soomekeelse trükitud koomiksi pilte ja kirjutanud neile teistsuguse eestikeelse teksti, mis oli originaalist naljakam. Fotosid olingi hästi jäljendada osanud sellepärast, et tänu koomiksi jäljendamisele olin heas vormis. Vahel olin mõelnud, et ma ei oska enam foto järgi joonistada, aga tegelikult oli võimalik seda rahulikult mõõtes teha. Ma polnud soomekeelset koomiksi teksti enda jaoks ära tõlkinudki, kuigi natuke olin seda lugenud ja selle ideedega arvestanud. Isa vaatas, millise koomiksi ma olin joonistanud ja talle need pildid väga ei meeldinud. Pidin ütlema, et asi on selles, et piltide ideed ei ole minu omad. Klaus ütles, et originaalis oli ka selline tegelane nagu Obelix. Tahtsin vastata, et ega ma oma koomiksi tegelastele originaali nimesid ei jätnud. Obelixile vastav tegelane ühel pildil esineb ja minu koomiksis on tema nimi Peeter Punapea. Koomiks algas sellega, et üks kosmonaut lendas kolmandat korda elus Kuule, minnes sinna lendava taldrikuga. Ma ei teadnud, kas päriselt inimese organism kannataks nii palju kordi Kuul käia. Henn lakkus raudteerööbast. Hakkasin karjuma ja nõudsin, et ta suu ära loputaks, mida ta ei teinud. Koomiksis oli ka üks raudteerööpa lakkumise pilt ja seda vaadates hakkasin ma juba naerma. Koomiksis nimetati rööpa lakkujat jälkuriks. Televiisoris näidati ilmateates, kuidas pikk nool liikus üle põhjapoolkera, mis tähendas ülemaailmset külmalainet. Külma pidi tulema 38 kraadi. Ütlesin, et kõige halvem oleks, kui toru lõhki läheks. Päev hiljem lubati külma vähem - ainult 13 kraadi. Öeldi, et see on möödunuga võrreldes väike asi. Ma polnud päris kindel, võibolla peeti hoopis silmas, et läheb 13 kraadi veel külmemaks.

Kustutasin ühelt võrgulehelt ennast tutvustavad laused ära. Siis mõtlesin, et vähemalt viited minu blogile ja koduleheküljele võiksid seal olla. Panin need tagasi. Algul panin viite blogile ettepoole, aga siis mõtlesin, et eespool peab olema kodulehekülg. Ema oli saanud ühelt vanemalt naiselt kirja ühe organisatsiooni tegevuse kohta ja selle võrku üles pannud. Naine oli selle peale öelnud, et eriti suur jultumus on, et ema pani selle üles veel nii palju hiljem. Naine tahtis, et ei oleks üldse pandud. Tema nõudmisel tuli asja pehmendamiseks lisada kaks manust. Need käisid talla all. Ema kirjutas siiski manused muu teksti hulka lahti, et oleks parem lugeda. Kuna teksti levitaja pidin olema mina, siis protesteerisin, et kirjas on kasutatud meie vormi, nii võidakse arvata, et olen selle ise kirjutanud. Aga siis vaatasin, et all on siiski organisatsiooni nimi ka toodud. Naine oli kirjutanud, et kirjanike organisatsioonis on liikmeteks sinna kunagi parteilisel alusel saanud isikud, aga õigeid kirjanikke, kes rohkem raamatuid avaldavad, liikmeks ei võetagi. Roomasin riidehoiu põrandale toetuva nagi alt läbi. Isa ütles mulle, et ma nii palju ei kirjutaks. Vastasin, et ärgu ta siis ise ka kirjutagu, ta on minust veel rohkem raamatuid avaldanud. Ma kirjutan juba ammu isast paremini. Kui ma väike olin, kirjutas isa paremini, hiljem ma ei olnud lihtsalt kõiki kohti viimistlenud.