Jutuka vanema lapsed

Istusin arvuti taga. Võrgu teisest otsast hakkas keegi mulle küsimusi esitama. Kuigi ma neile ei vastanud, tuli küsimusi kogu aeg juurde. Viimane küsimus oli, kas ma ei tahaks küsimuste esitajaga kokku saada. Üks minu vendadest oli väike. Olime tema ja teistega köögis. Väike vend sai juba vaidlemise selgeks. Ta küsis, kas mina mängisin lapsena nukkudega. Vastasin, et nukkudega eriti mitte, ma mängisin mänguasjade, mänguautode ja malenuppudega. Väike vend ütles, et aga nukkusid mul ju oli. Vastasin, et nukud olid Pille omad. Väike vend küsis ühe mänguasja kohta, kas see on nukk või mänguasi. Vastasin, et see on rohkem mänguasi. Laps tahtis tark välja näha ja pani selleks kellegi teise prillid ette. Seda ei saanud talle lubada, sest nii ta kahjustas nägemist. Lapsi oli kaks tükki ja nad olid Tooma lapsed. Paistis, et nad saavad varsti rääkimise selgeks. See oli varem kui teiste laste puhul. Ütlesin, et neil on jutukas isa ka. Üks laps õppis rääkimist siiski aeglasemalt kui teine. Tuli teade, et öösel oli üks professor autoõnnetuses surma saanud. Oletasin, et seda tegi ta sihilikult seoses sellega, et eile oli isa sünnipäev, sest isa ja see professor olid tülitsenud. Professor oligi jätnud maha hüvastijätukirja. Selles ta ütles, et ema on talle rääkinud küll oma pojanaistest ja näidanud, et on järelkasvu eest hoolitsenud, aga nüüd on aeg rääkida tütrest. Pillel olevat ka mees olnud, ilma et ema seda oleks teadnud. Selle mehe esimene naine oli surnud.