Esimehe kriitika

Läksin maleliidu kongressile. Avasõnavõtuga alustas maleliidu esimees. Ta rääkis, et kongressi kokkukutsumise põhjus on see, et on hakatud mängima halba malet ja esineb isegi partiide päheõppimist. Sellega paistis ta pidavat silmas, et mina avaldan blogis oma partiiprotokolle. Ütlesin enda lähedal istujatele, et ega ma ei õpi partiisid pähe, vaid kui mängu ajal hästi mõelda, jäävad need ise meelde. Krister oli nõus. Võibolla esimees kartis, et niiviisi võidakse teooriat pähe õppima hakata, nii et tugevatel mängijatel läheb raskeks. Või tahtis ta öelda, et kui oma partiid meelde jätta, siis mängin kogu aeg sama varianti ja see on igav. Eesti maletajatel oli neli reitingutabelit. Ühes tabelis olid mehed, teises naised, kolmandas alaealised poisid ja neljandas alaelised tüdrukud. Erik oli ainuke, kes oli endale reitingu raha eest ostnud. Reitingute jaoks olid kohal rästikud ja nastikud. See, keda rästik hammustas, pidi minema kaitsesüsti tegema. Võibolla mind oli hammustanud, aga kuna ma polnud hammustust tähele pannud, ei saanud ma süsti tegema minna.

Tõnu tõstis endale ette tohutu portsu liha. Ütlesin, et ta ei sööks nii palju, muidu saab liha ruttu otsa. Tõnu vist mõtles, et mida suurem ports, seda uhkem. Suures toas olid raamaturiiulid paika pandud. Laste suuremaks saades tuli neid riiuli servale tõsta. Aga paistis, et niiviisi võib riiul ümber minna. Ütlesin, et need riiulid, mida mööda me ükskord vanavanaema pool ronisime, olid kindlad, aga meie riiulid kõiguvad juba sõrmega puutumisest. Riiulid oleks vist pidanud olema vastu seina, aga riiuli ja seina vahele oli jäetud väike pragu, et mitte seina määrida. Tänaval kõndisime koos Helena ja Liviaga. Nemad kõndisid koos Pillega eespool ja meie natuke tagapool.

Tahtsin vaadata internetist Euroopa kaarti, et õppida uusi linnade nimesid, aga lahti tuli hoopis Eesti oma. Tahtsin liikuda edasi Euroopa kaardile, aga pilt jäi samasse mõõtkavasse ja nihkus ainult Läti peale. Hakkasin lugema Läti linnade nimesid. Eesti piirist ainult natuke lõunapool tuli üks suur linn, mida ma varem ei tundnud. Sellest veidi lääne pool oli teine linn, mille nimest ma nägin, et see peaks tulema soome-ugri keelsetest sõnadest "maja on aida taga". Klassiruumi sisenes paralleelklassi õpetaja, kellel pidi seal paralleelklassiga tund algama. Olin arvanud, et tuleb minu klassi tund. Sellele õpetajale ei meeldinud, kui õpilased vahetunnis klassis viibisid, seetõttu läksin välja. Õpetaja kutsus oma klassi sisse, sest vahetund sai läbi.

Olime maal. Üks mees ütles, et talle kukkus silma peale midagi pehmet. Selgus, et see oligi vapsik, keda me kartsime ja kes oli vahepeal vaateväljast kadunud. Üks meist pandi edasi lendavat vapsikut jälgima. Aga ta kaotas selle silmist. Kui uuesti märkasime, kus vapsik on, oli ta ühte mesilast nõelanud, et tema sisse muneda. Selle tagajärjel oli vapsik ise surnud, nii et teda edasi jälgida polnud enam vaja. Tavalised vapsikud mesilase nõelamisest ei sure, vaid viivad ta oma pessa. Aga see tundus olevat sellist liiki vapsik, kellel pesa ei olegi, vaid kes elavad üksikult.