Sõprade nimekiri

Sain ühelt mehelt elektronkirja. Kuigi see laekus rämpsu kataloogi, vastasin talle. Sain temalt omakorda vastuse. Varem oli ta mulle alati kirjutanud eesti keeles, aga nüüd tuli kiri inglise keeles. Varem oli ta mulle sageli kirjutanud, aga pärast seda oli saabunud vaikus, kui ma leidsin teda Helina sõprade nimekirjast ja mind samuti sinna nimekirja lisati. Nüüd tulnud ingliskeelsest kirjast ei saanud ma täpselt aru, aga seal ta vist küsis, milliselt võrgulehelt ma tema aadressi leidsin, tal on 60 võrgulehte. Mõtlesin vastata, et vastasin tema enda kirjale, aga see võis olla kellegi teise võltsing. Enne vastamist otsustasin siiski kõik tundmatud sõnad sõnaraamatust järele vaadata. Kirjutasin uued sõnad ruudulisele paberile, kus varem juba muud sõnad ees ootasid. Varem sõnu paberile kirjutades olin voltinud selle kolmeks, et kirjutada ühte tulpa ingliskeelne sõna, teise hääldus ja kolmandasse eestikeelne vaste. Aga murdejooned olid vahepeal nõrgaks jäänud ja esialgu hakkasin kirjutama sõnu ja hääldusi samasse tulpa. Allpool ma siiski jätkasin algsel viisil. Sõnaraamatu kasutamine muutis hoopis kirja veel arusaamatumaks. Helina sõprade leheküljel oli 12 sõpra, kellest mina olin 10. kohal. Kümme esimest olid avalehel, järgmisel lehel oli veel kaks sõpra. Seni esikohal olnud sõber oli langenud ühe päevaga üheksandaks. Järjestus sõltus arvatavasti sellest, mitu klikki Helina kellegi pildil oli teinud, ja sellel pildil oli ta siis vähem klikke tegema hakanud. Nii võisin varsti ise esimeseks tõusta. Aga kui ma vaatasin Helina tehtud klikkide arvu, siis oli paaril minust eespool olijal minust väiksem klikkide arv. Seega oli tegemist ilmselt hoopis liitumisjärjekorraga. Aga kui ühe sõbra koht järjestuses oli muutunud, pidi ikkagi olema tegemist teadlikult valitud järjekorraga.

Lähenes Euroopa Liitu astumise rahvahääletus. Käis kampaania. Kulbok ja Steinfeldt olid saanud õiguse riputada oma reklaam elektrialajaama seinale. Steinfeldt tõi selleks kohale enda valmistatud eesli. Mõtlesin, et sellisest reklaamist ei saa keegi aru, sest midagi pole juurde kirjutatud. Aga siis nägin, et Kulbok oli toonud omalt poolt ühe looma ja üks minu sugulane tõi hobuse. Ilmselt pidid veel muud inimesed muid asju tooma, nii et kõigest sellest valmib kokku suur kompositsioon, mis muutub arusaadavaks. Hobune oli riidega kaetud nagu muudki loomad. Vanasti ratsutati riidega kaetud hobustel. Sugulase naine ütles, et sugulane oli mesilaselt nõelata saanud ja pärast seda kaks nädalat haige olnud. Mina teadsin, et sugulane oli ühest raamatust lugenud, et üks mees pärast mesilaselt nõelata saamist suri. Ilmselt oli sugulasel sellest tekkinud hirm, et tema sureb sama moodi, ja just hirmu pärast ta oligi nõelata saanud ja ka haigus oli tulnud hirmust. Öeldi, et mesilasemürk üksi ei oleks haigust põhjustanud, aga kohe nõelas samasse punkti ka herilane, nii et tekkis kahe mürgi koostoime. Sugulasel olid endiselt põlved haiged. Arst küsis talt, ega ta noorena ratsutamisega ei ole tegelenud. Sugulane kinnitas, et noorena oli ta ratsutaja. Arst küsis, miks ta kohe ei öelnud. Põlvehaigus oli ratsutajate kutsehaigus. Arst kiitis, et sugulasel on ilusad eesti talupoja jalad.

Oli matemaatika tund ruumis 301. Lähenesid lõpueksamid. Kui seni olin mõelnud, et mina lõpueksamitele ei lähe, siis nüüd otsustasin, et just lähen. Ma polnud seni matemaatika tundides kaasa töötanud, aga nüüd hakkasin hoolega töötama. Õpetaja korjas vihikud tunni lõpus ära ja andis järgmisel päeval tagasi. Minu vihiku kohta ütles ta, et see on mõttetu. Nähtavasti oli ta seda vaadanud eestpoolt, kuhu olin kirjutanud ainult katkendeid tahvlil kirjutatavast, mitte terviklikke ülesandeid. Ta oleks võinud vaadata viimase tunni osa, kus olin kolm lehekülge korralikku teksti täis kirjutanud. Ütlesin õpetajale midagi solvavat. Ta ütles, et ma läheks õpetajate tuppa ühe mehega rääkima, see mees on direktor. Vastasin, et ei lähe ja et õpetaja ei saa oma tööga hakkama. Seepeale õpetaja lahkus klassist, arvatavasti direktorit kutsuma. Minu pinginaaber oli Sander. Ta küsis näha minu vihikut, et vaadata, kuidas arvutatakse ühe kõvera küljega kolmnurga pindala. Seda ma just ei osanud. Seda tehti kuidagi tuletise abil. Sander sai minu vihikust midagi aru, kuigi ma ise ei saanud. Ütlesin, et seda pindala saab lihtsama meetodiga ka arvutada - jagades kujundi kaheks kujundiks ja arvutades välja sirgete külgedega kolmnurga ja ringi pindala. Sander ütles, et see ongi vaidlusküsimus, kas kõik kõverjooned on osa ringjoonest. Mina ütlesin, et kui tegemist on ellipsiga, siis muidugi ei tea, mitme ringjoone lõikudest ta koosneb. Sander ütles, et keskkooli matemaatikatundides ta üldse matemaatikaga ei tegelenud, sest ta vahetas juba ühe ukse taga seisva mehega kirju. See mees oli sama, kelle olin leidnud Helina sõprade nimekirjast. Küsisin Sandrilt, kas ta siis ülikoolis matemaatikat ei õppinud. Sander vastas, et ei õppinud. Ütlesin, et ma ajasin Klausiga segi. Klaus õppis algul matemaatikat ja siis läks informaatikasse üle. Proovisin nüüd oma vihikule keskenduda, aga mul oli raske millestki aru saada. Õpetaja tuli tagasi. Ta küsis, miks ma ei tööta. Vastasin, et ma tahan töötada, aga ei saa, sest olen täna väga unine. Õpetaja soovitas, et ma läheks ja heidaks siis voodi peale pikali. Seda ma ei tahtnud teha, sest lamades oleks tekkinud selline närvipinge, et poleks unisust tähelegi pannud. Minu taga pingis istusid Peep ja Kristjan K. Õpetaja ütles ühe kohta neist, et ta ei saa matemaatikast midagi aru, aga tal on vihikus väga ilusad pildid. Mina ütlesin, et mul on ka väga ilusaid pilte, aga ma ei hakka neid näitama, sest keegi ei mõista neid. Ma ei olnud kirjutanud matemaatikat ainult ühte vihikusse, vaid ühes tunnis ühte ja teises tunnis teise. Tahtsin hakata nüüdsest kirjutama igas tunnis iga ainet õigesse vihikusse. Aga mulle tuli meelde, et nüüd on juba hilja, sest mul on kool lõpetatud.