Nõupidamine

Eesti ajal oli üks kirjanik ennast milleski süüdi tundnud ja enesetapu teinud. Sellest oli kirjutatud ajalehes. Ajakirjanik oli väga pealetükkiv ja esitas vastikus stiilis küsimusi. Surnud kirjaniku stiil oli palju parem ja ajakirjanikuga võrreldes ei olnud ta milleski süüdi. Eilses ja tänases "Postimehes" oli esikülje artikli autoriks märgitud isa, kelle nime juurde oli eksikombel kirjutatud, et ta on "Postimehe" reporter. Tegelikult isa neid artikleid kirjutanud ei olnud. Tänasel artiklil oli kaasautoriks märgitud Veljo, kelle nimi oli kirjutatud Vejo. Tuli välja, et see on õigem kirjapilt, kuigi nii ei hääldatud. Ja sain teada, et veel õigem on üks pikem variant, Veljo on ainult hüüdnimi. Isa ütles, et tema andis soovituse sel teemal artikkel kirjutada. Teemaks oli ühe poliitiku matused. Veljo korporatsioon oli palunud luba viia läbi omapoolne lisamatusetseremoonia, sest see poliitik oli kuulunud nende korporatsiooni. Luba oli saadud, aga kui veel üks seltskond oli soovinud pidada tseremooniat ülikooli peahoone ees, siis selleks polnud isa luba andnud. Laual olid kartulid. Ema ütles, et need on kollased. Isa vaidles vastu, et ei ole kollased. Minul kukkus kartuli tükikesi kampsuni peale. Tahtsin öelda, et kuna kampsun on kollane ja kartul on sama värvi, siis on ka kartul kollane.

Filmis näidati, kuidas ühes ruumis toimus nõupidamine. Laua all teiste jalgade vahel hiilis kaks luurajat, kes seda nõupidamist pealt kuulasid. Neid ei märgatud. Aknast vaatas sisse veel luurajaid, aga nõupidajatest ei vaadanud keegi akna poole ja nii ei nähtud ka neid luurajaid. Üks akna taga viibija karjatas erutusest, aga ka karjatust ei pandud tähele. Järgmiseks päevaks olid nõupidajatest järele jäänud ainult kuningas ja tema tütar. Kuningas ulatas tütrele lepingu. Akna taga oli pikk rida loomi, kes vahepeal vaatasid korraga aknast sisse ja vahepeal peitsid kõik korraga pea akna ääre alla. Kuningatütar andis järele ja kirjutas allkirja, et on nõus abielluma sellega, kes lepingule teisena alla kirjutab. Aga kuningatütar seadis tingimuse, et ta on nõus tegema seda alles pooleteist aasta pärast. Võis eeldada, et nüüd järgneb võitlus selle pärast, kes saab teisena allkirja anda. Aga film oli lahendatud hoopis nii, et leping viidi otsejoones selle kandidaadi kätte, kelle huvides luurajad olid tegutsenud. Kandidaatidena olid nõupidamisel kõne all olnud ka muud isikud, aga need oli otsustatud kõrvale jätta. See, kellele leping viidi, kirjutas sellele alla. Lepingu järgi hakkas kuningatütar kandma kindlat riietust. Isa ütles, et halb on see, et teised naised võtavad sellest eeskuju ja talle on juba hulk sellise riietusega naisi vastu tulnud. Need riided jätsid jalad ülevalt liiga paljaks. Televiisoris näidati katkendeid vanadest olümpiamängudest. Prantsusmaal toimunud olümpiamängudel olid jooksus esikohal juba kaks prantslast. Teisel kohal olija söötis palli esikohal olijale. Hakkasin naerma. Liider jäigi liidriks ja jooksis palliga finišisse. Publik huilgas kohutavalt. Ütlesin, et selliste hetkede pärast on mõtet sporti vaadata. Prantsusmaa oli tulnud kaks korda jalgpalli maailmameistriks. Ühel neist kordadest olin öelnud, et see oli sellepärast, et neil oli hea väravavaht. See väravavaht oli pikk neeger, kes käitus väga rahulikult. Talle tundus vist elu igav.

Läksin üle Sõpruse silla. Tahtsin küsida, kas silla kõrval ka kõndida saab. Aga kõrvale astudes nägin ise, et seal on asfalt maas. Silla ülemus seletas siiski, et ka asfaldist vajuvad vahel autod läbi. Läksin koju. Pidin ühe tüdrukuga telefoni teel kokku leppima, kas tema tuleb minu poole malet mängima või lähen mina tema poole. See, kellega ma pidin malet mängima hakkama, oli Vihmand. Kõndisime koos tema kodu suunas. Tänaval olevad inimesed ütlesid, et need on Runneli poeg ja liiklushuligaan Vihmand.