Bussijaama poole

Arst oli vennale ette kirjutanud, et ta peab tegema vannis seansi. Puhastasin vanni põhja. Sealt sai palju kilekotitäisi sodi. Need tuli prügikasti viia. Olin Tallinnas. Mul ei olnud Tartusse tagasi sõitmiseks raha. Laenasin ühelt poisilt. Ütlesin, et kui ta mulle oma pangakonto numbri annab, siis Tartusse tagasi jõudes kannan raha tagasi. Vaatasin, et ta on andnud mulle kopikaid. Need enam ei kehtinud, seetõttu tagastasin raha kohe. Tuli laenata kelleltki teiselt. Aga räägiti, et Venemaa on vanad kopikad uuesti paralleelse rahana kasutusele võtnud, seetõttu saaks need valuutavahetuspunktis Eesti raha vastu vahetada. Sõitsin linnaliini bussiga maaliini bussijaama suunas, et seal Tartu bussile istuda. Ütlesin, et raudteejaam või bussijaam tuleb kahe peatuse pärast. Artur kahtles. Buss peatus parajasti telliskivikiriku juures. Ütlesin, et ma mäletan, et Oleviste peatusest on bussijaama kaks peatust. Artur kahtles, kas me oleme Oleviste kiriku juures. Parandasin, et või on see Tehase peatus.

*
Tahtsin istuda kirjutuslaua taha ja päev läbi kõvasti tööd teha. Esimese asjana tahtsin tegeleda tund aega malega. Kirjutasin blogisissekannet. Kirjutatust tuli parandada järjest uusi vigu. Mina allajoonimist ei kasutanud, aga keegi joonis minu kirjutatud sõnu alla. Ma ei teadnud, kas võltsitakse ka vanemaid sissekandeid. Küsisin, mida ma tegema pean, kas parooli vahetama või blogi maha võtma. Ütlesin, et edaspidi saan avaldada vist ainult paberraamatuid. Kõndisin väikse maja teiselt korruselt esimesele ja seal läbi müügisaali välisukse suunas. Ütlesin kassapidajale kaks korda tere. Kassapidaja nõudis, et ma ütleks valjema häälega. Omaette tundus ta pobisevat, et minu haigusega vist tööd ei anta. Väljusin maja välisuksest. Seisin koos kahe klassivennaga Sõpruse puiestee hoovis. Üks neist ütles, et valvuri hääl kostab hästi. Kuulatasime. Maja teises otsas, Sõpruse puiestee ja Kalda tee nurgal, oli valvuriputka, kust kostis karjumist. Osad sõnad kostsid selgelt ära, aga osad moondunult.

Tooma sünnipäev

Eile tähistati Tooma sünnipäeva. Hommikul kahtlustasin, et võin hakata haigeks jääma, seetõttu kaalusin minemata jätmist. Õhtul oli enesetunne parem, seetõttu siiski läksin. Tooma tütar alles õpib rääkimist, aga peo algul näitas näpuga, kes kuhu istuma peab. Hiljem oskas ta näpuga näidata, kes kus istub, kui talt seda nimede järgi küsiti. Sama moodi oskas seda kunagi umbes samas vanuses Hennu poeg. Eilsel peol läks vahepeal vendadega ägedaks vaidluseks poliitika üle, kuigi ma ei tea, millist poliitikat pooldada. Täna hommikul ärkasin liiga vara ja teist päeva peavaluga.

"Kultuuriloolised pildid"

Villem Reiman. "Kultuuriloolised pildid". Koostanud Hando Runnel. Tartu, "Ilmamaa" 2015. 504 lehekülge.

Varem olen kirjutanud Reimani "Eesti ajaloost". Nüüd on avaldatud tema lühematest kirjutistest uus raamat, originaalid on ilmunud erinevates kohtades 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul.

Reiman oli seotud Tõnissoni "Postimehe" ringkondadega ja aitas Tõnissonil selle peatoimetajaks saada. On öeldud, et Reiman oli aju ja Tõnisson käsi, mis Reimani mõtteid ellu viis. Tõnisson ajakirjanikuna kirjutas rohkem kui Reiman, aga uuel ajal on Reimani loomingut avaldatud rohkem. Tõnissoni kohta on teised suurema arvu raamatuid kirjutanud.

Tõnissoni ja Reimani stiil ei ole eriti sarnane. Tõnisson kirjutas jõuliselt, Reiman õrnemalt. Selle poolest sarnaneb ta isegi rohkem "Postimehe" vastasele Grenzsteinile. Kuid Reimani ja Grenzsteini erinevus oli, et Grenzstein keerutas ja tegi sõnamängu, Reimanil on kirjutatu tähendus ühemõttelisem ja sõnamänguliste ilustusteta.

Reiman töötas kirikuõpetajana. Seega oli ta sama moodi ristiusu esindaja nagu eelmise ajalooraamatuna loetud kroonik Henrik. Aga see ristiusk oli vahepeal kõvasti muutunud. Henriku kaaslased surusid oma usku teistele peale relvajõul, kuid Reiman oli ka vastaste suhtes mõistev.

Aega, kui ristiusk ei olnud eestlaste seas veel tugevalt juurdunud, peab Reiman siiski vaimupimeduse ajaks. Asi hakkas tema meelest paranema Rootsi ajal. Väljend "vana hea Rootsi aeg" on tekkinud tagantjärele Vene ajal, kui eestlaste majanduslik ja õiguslik olukord halvenes. Reiman räägib pigem uuest heast Rootsi ajast varasemate aegadega võrreldes, seda mitte majanduslikult, vaid usuliselt seisukohalt. Rootsi ajast peab ta paremaks osaks Karl XI ja Karl XII aega. Viimane on vaieldav, sest Karl XII võis küll olla lihtrahva vastu lahke, aga tema valitsemisaeg oli siiski Põhjasõja aeg.

Kunagi olid katoliiklased ja protestandid pidanud omavahel ususõdu, aga Reiman ei pea protestandina sellepärast katoliiklaste vastu viha. "Eesti ajaloos" arvab ta, et katoliiklikul ajal oleks Eestis võinud olla rohkem kloostreid, uues raamatus ta tunneb kaasa nii Rootsi ajal represseeritud jesuiitidele kui ka samal ajal katoliiklikel maadel represseeritud protestantidele. Vennastekogudused olid protestantlik liikumine, aga neid Reiman kõige kõrgemalt ei hinda, sest vennastekogudused ei suhtunud hästi vanavarasse. Vennastekogudusi võiks mõnes mõttes võrrelda praeguse Islamiriigiga, kuigi Islamiriik on lisaks veel verejanuline. Vanavara küsimuses mõistab Reiman nii selle vastu võitlejate kui ka selle kogujate puhul, et mõlemad tahtsid head. Ka suhtumises Kreutzwaldi "Kalevipoega" pooldab Reiman keskteed, et ei ole vaja välja tuua ainult selle puudusi ega voorusi, vaid mõlemaid. Karskusliikumise pooldajana mõistab Reiman mõningal määral ka joomakommete säilimist pooldanud Rosenthali, kes näinud joomises vennastumist.

Teravamad kirjutised on pandud raamatu lõppu. Reiman vaidleb seal Pätsi "Teatajaga", mis olevat unustanud, millised eesti kõrgharitlaste ringkonnad hakkasid esimesena kodus eesti keelt tarvitama. Varasemas kirjutises oletasin, et võisin leida "Postimehest" Pätsi anonüümse kaastöö, aga nüüd kahtlen selles rohkem, vähemalt ei ole Pätsi nime "Postimehe" kaastööliste nimekirja sisaldavas raamatus ja "Teataja" ilmumahakkamise järel kirjutati üksteisest teravalt. Reiman kritiseerib teravalt ka Jannseni mahategijaid. Jannsen vana mehena ei olevat saanud võidelda noortele omase ägedusega, kuid iga töötegija olevat vajalik ja teised ei olevat palju rohkem saavutanud. "Eesti ajaloo" saatesõnas pidas Andresen praegust teaduslikku stiili Reimani rahvalikust kõrgemaks saavutuseks, aga mina hindasin Reimani stiili. Uues raamatus kiidab Reiman ise rahvaliku stiili eest nii Jannsenit kui ka reformatsioonitegelast Hoffmanni.

Kuigi Reiman oli kristlane, pidas ta "Eesti ajaloos" heaks seda, et lisaks vaimulikele raamatutele oli ilmuma hakanud ka ilmalikke ja uues raamatus vabandab, et ta kirjutab nii palju kirikutegelastest, tema tegelik eesmärk olevat kirjutada eestlastest, nende kohta olevat vanema aja osas kõige rohkem andmeid kirikukirjades. Kroonikad keskenduvat selle asemel sakslastele. Hiljem on eestlastest kirjutamise otstarvet täitnud ka agraarajalugu, aga praeguses linnastunud ühiskonnas ei osata enam sellega tegeleda, mistõttu tähelepanu on läinud uuesti sakslastele.

Halb enesetunne

Meenutati varasemat klassikokkutulekut. See oli toimunud palava ilmaga. Üks tüdruk ütles, et tal oli seal algul erootiline, aga pärast läks skisofreeniaks. Küsiti, kellel. Vastati, et ühel hakkas külm. Külm oli hakanud minul. Üks poiss küsis, kas keegi teab, mis skisofreeniast on saanud. Ta pidas silmas, et kuhu arstiteadus välja on jõudnud. Vastasin, et üks kolmandik paraneb täielikult, ühel kolmandikul läheb seisund pidevalt halvemaks ja üks kolmandik paraneb osaliselt. Osalise paranemise võimalus paistis olevat kuulajatele uudiseks. Mõtlesin, et ma vist ei öelnud täpselt, kui nimetasin, et osadel läheb seisund pidevalt halvemaks. Tegelikult neil läheb aeg-ajalt. Nüüd sain aru, et esimesed rääkijad ei teadnud vist sõna skisofreenia tähendust. Nad arvasid, et see tähendab lõhestatust, ja järeldasid, et siis saab seda kasutada olukorra kohta, kus kantakse suveriideid, aga ikkagi on külm. Hakkasime bussiga kodu poole sõitma. Üks kokkutulekul osalenud poiss juhtis ja teine istus tema kõrval. Olin unustanud oma rahakoti nende selja taha. Läksin seda ära võtma. Küsisin juhilt, kui palju ta raha varastas. Ütlesin, et ma pole küll veel rahakotti vaadanud, aga kui tema juuresolekul on kunagi raha kaduma läinud, siis on ta elu lõpuni kahtlusalune. Juht oli minuga rääkimiseks näoga minu poole. Ütlesin talle, et ta bussi juhiks. Ta vastas, et õige jah. Aga ta ei juhtinud ka hiljem, vaid käis mööda bussi ringi, lastes juhtida autopiloodil. Vaatasin aknast välja ja rääkisin, millal peaks tulema juhtima, et nüüd tuleb teine auto vastu, nüüd tuleb kurv. Juht ei teinud välja. Üks inimene jäi teele ette ja buss tundus tast üle sõitvat. Lõpuks pööras tee täisnurga all, millest autopiloot ei saanud aru, seetõttu tuli juht kohale. Jõudsin koju. Toad olid rahvast täis ja mööbel oli ümber tõstetud. Tahtsin istuda oma toas kirjutuslaua taha, aga ei saanud, sest seal vaadati nüüd televiisorit. Läksin siis suurde tuppa, aga seal vaadati ka televiisorit. Hakkasin asju tõstma, et suure toa kirjutuslaua taha pääseda. Sellega tuli seal televiisorivaatamisele lõpp ja minu tegevuse vastu protesteeriti. Ütlesin, et ühe kirjutuslaua taha ma pean pääsema - kas oma toa või suure toa. Oma toas on veel suuremad pätid. Osatasin teisi: "Me oleme kõik sinu vastu. Me kutsume veel külalised, et rohkem inimesi sinu vastu oleks."

Otstarbe tähtsustamine

Praegused ajalooüliõpilased arvasid, et arhiivisäiliku kirjeldamisel peab esimese asjana nimetama säiliku otstarvet. Viimases "Tuna" numbris ilmus juba mitu kaastööd, mille pealkiri oli võrguaadressi sarnaselt kaldkriipsude vahel ja esimene element oli otstarve. Sellised pealkirjad olid teistest koledamad. Küsisin, kes on hakanud sellist jama õpetama, kas Mertelsmann. Minu selja taga öeldi, et selleks, et otstarvet teada, peaks arhiivitöötaja kõigepealt säilikud läbi lugema. Lisasin, et vahel ei selgu mõte ka raamatu läbi lugemise järel. Kirjutasin "Tunale" arvustust raamatu kohta, milles oli juttu ühest välismaa ajaloolasest. Raamatus oli nimetatud, millised teemad sellele ajaloolasele meeldisid. Kommenteerisin, et Eestis oli selline mahlakas stiil Piirimäel. Mõtlesin, et ma ei ole ju seda välismaa ajaloolast ennast lugenud, ainult kirjeldust tema kohta. Lisasin kirjutatule, et minu ajal pidas kuivas stiilis loenguid Tannberg.

Sünnipäevalapsest ees

Tänase turniiriga tähistati Tätte sünnipäeva. Kui ta oleks viimases voorus võitnud, oleks ta tulnud kolmandaks. Viigi korral oleks ta saanud õiguse kolmanda koha auhinnale sellepärast, et meil oleks olnud võrdselt punkte, omavaheline mäng oli viik, aga tema on umbes aasta vanem. Tema kaotuse korral pidin kolmandaks tulema mina. Viimases voorus oli tal vahepeal ettur rohkem, aga siis jäi lipp vastase tagalasse kinni ja see tuli vankri ja oda vastu ära anda. Võita võisid endiselt mõlemad, sest vastase aeg hakkas otsa saama. Aga viimasel hetkel pani vastane mati, mistõttu kolmandaks tulin mina. Aga auhindadega oli mingi segadus, mistõttu mulle lubati auhind kätte anda alles nädala pärast. Seni söön eelmise nädala oma. Viimasest viiest turniirist on mul neljal läinud väga hästi - kolm auhinnakohta ja üks auhinnast ilmajäämine ainult liidrite tavalisest parema mängu tõttu. Tänase turniiri statistika oli järgmine:

1. Trohhalev 6,5 p.
2. Metsoja 5,5
3. Runnel 4,5

16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Nimi ajalehes

Võtsin tänase "Postimehe" ja lasin silmad üle. Juhtkirja all oli Joeli artikkel, milles nägin oma nime. Kirjade toas nägin ühes kirjas samuti oma nime, kirjutati, et ma rääkisin haridusteemalises telesaates rahuliku häälega. Mul oli hiljuti "Postimehes" artikkel ilmunud, oletasin, et sellepärast jäi kirja autoril kellegi teise nime asemel minu nimi meelde. Läksin ütlesin emale, et kirjutatakse, nagu ma oleks telesaates esinenud, aga ma pole seda teinud, Tõnu küll esines. Või nüüd mul tuli meelde, et üks päev mind tänaval tõesti intervjueeriti, seda intervjuud võidi televisioonis näidata. Hakkasin lugema Joeli artiklit. Nüüd nägin, et minu nime esineb seal rohkemgi kordi. Mõlemas kirjutises oli minu perekonnanimi kirjutatud eesnimest ettepoole, võibolla blogi aadressi tõttu peetigi perekonnanime eesnimeks. Joeli artikkel oli minu jaoks liiga segane, aga nii palju sain aru, et minust kirjutas ta kiitvalt.

Õpin ja unustan

Kõik mis loen ja kõik mis juhtub, õpin ikka pähe.
Mul ei ole pähe jäänud asju mitte vähe.
Siiski on mul kahju, et ka palju läheb meelest.
Juba aasta ei saa jagu ühest võõrast keelest.

Riimitud elulugu

Olulised sündmused
jäädvustan ma luules,
nii saab hetki taastada
luulet meelde tuues.

Et nad meelde jääksid ka,
kasutan ma riime.
Kannan läbi aegade
muresid ja rõõme.

Viimane loeng

Tõstsin malenuppe, aga siis tuli nupud kokku panna, sest algas ajalooloeng. Minust vasakule istus üks tüdruk, minust paremale üks poiss ja minu ette üks teine poiss, kes istus näoga meie poole. Kirjutasin nimelehele, et ma olen magistrant, teised olid bakalaureuseõppes. Õppejõud ütles, et me rääkimise ära lõpetaksime. Mitmuse kasutamisega tahtis ta teha mind kaassüüdlaseks, aga rääkis ainult minu ees istuv poiss. Ma olin paljudest loengutest puudunud. Täna oli viimane loeng enne eksamit, eksam pidi tulema kahe päeva pärast. Algul olin mõelnud osa päevast õppida ja osa päevast muid asju teha, aga kui selgus, et eksam tuleb nii kiiresti, siis pidin õppima kogu päeva. Osadel oli juba varem eksam tehtud. Loeng sai läbi. Eksamiks tuli läbi lugeda mingi materjal, aga ma ei teadnud, milline. Mõtlesin, et ma ei hakka seda kelleltki küsima, vaid loen läbi kõik selle õppejõu kirjutatu.

*
Nägin väikse maja tagant, kuidas mööda Pikka tänavat sõitis jalgrattavõistlus. Paljud sõitjad olid minu tuttavad. Seejärel tulid võõrad näod. Hakkasin ülikooli poole minema. Mõtlesin, et vaatan inimestele otsa, võibolla tunnen veel kedagi ära. Kuulsin, kuidas minu kohta öeldi, et ma olen vanaks jäänud.

Kolm looma

Ühe riigi valitseja oli nastik-jumal. Kui ta avastas, et keegi peale tema pole nastikuusku, hakkas ta vihast märatsema. Põgenesime läbi metsa vanaema suvilasse. Seal võttis Klaus köögis kätte mao, kelle kohta ta ütles, et see on rästik. Ta hoidis rästikut kinni pea juurest, nii et see ei saaks hammustada. Ma poleks tahtnud üldse rästiku puudutamisega riskida. Ütlesin Klausile, et kui ta on nii enesekindel, et rästiku kätte võtab, siis viigu see minema. Klaus pani rästiku karule selga, nii et rästik karu hammustaks. Ütlesin, et seda poleks pidanud Klaus tegema, sest nüüd saab karu valu pärast vihaseks.

Kordamise ilu

Iga päev on samu asju korrutada vaja,
sellega ma jätkan kogu oma eluaja.
Olen leidnud enda jaoks täiusliku raja,
raja otsas ootab jälle minu vana elumaja.

Kõrge enesehinnang

Mulle meeldib mu looming,
aga mitte te jooming.
Õnneks ma pole ainus,
kel peas on tarkus ja kainus.

Või ka looming teeb purju,
kui see just hetkel ei nurju.
Ehitan sõnadest maja.
Arvan, et seda on vaja.

Auto kadumine

Jagomägi tahtis mulle raha taotleda ja selle jaoks oli vaja fotot. Jagomägi ütles, et ma sõidaks pildistamise jaoks autoga tükk maad Tartust põhja poole, siis tuleb foto jaoks sobivam nägu. Võibolla ta arvas, et pärast liikumist on näoilme jõulisem, aga mind autosõit just väsitas. Läksin siiski sõitma. Oli vaja sõita esimese tõkkepuuni, aga peatus tuli juba varem. Olin sõitnud Jürgeni autoga, nüüd ütles Jürgen, et auto on kadunud. Lähedal oli üks koolimaja. Jürgen ütles, et see on paras varaste kool. Hakkasime autot otsima. Pildi pealt nägin, et koolimaja akendest vaatab kaks nägu välja. Minu meelest kui peatus pidi algselt olema tõkkepuu juures, siis võibolla tuli autot otsida sealt. Avastasin, et meie kirjatöödele olid hinded pandud, mis näitas, et asi võib paraneda. Mina olin saanud viie, üks meist nelja ja üks kolme. Algselt olid olnud olemas ainult need kolm täiskasvanute kirjatööd, aga nüüd olid kaks selle kooli õpilast kirjutanud omapoolsed tööd.

*

Olin inglise keele tunnis. Lugesime luuletust. Paberile oli kirjutatud sama luuletus kahte kohta, teised lugesid ühest kohast ja mina teisest. Kirjutasin endale ühte malepartiid ümber. Kirjutasin ümber ainult partii teksti, aga mitte Kerese kommentaare. Keres oli minust võimekam, et suutis analüüsida rohkem kõrvalvariante. Märkasin, et olen ümber kirjutamata jätnud ka partii lõppmängu käigud. Maaja pere otsis midagi Vehendi metsast. Mõtlesin, kas nad ikka oskavad metsast välja tulla. Aga vast oskasid, sest ühele poole jäi tee ja teisele poole järv, ühe neist nad pidid ilmselt üles leidma. Vaatasin ühte maleseisu. Must ratsu tulistas ühte välja, kuhu valge ei saanudki seetõttu käia. Kõiv esitas mulle küsimuse, millest ma aru ei saanud. Ta küsis uuesti, et kas ma nüüd ka üldse lihaseid ei venita. Vastasin, et teen füüsilisi harjutusi iga tunni aja tagant. Kõiv ütles, et see ei tähenda. Räägiti, et üks õudus algab sellest, kui sõrm hakkab värisema. Vaevalt oli seda räägitud, kui kõik hakkaski värisema. Arvati, et see on lihtsalt maavärin. Kõrvaltoast hakkas üks sõjavägi teist välja tõrjuma.

Pühapäev möödas

Eile vaatasin raamatukogus näitust H. Piirimäe kohta. Jäi meelde, et ühel fotol oli ta koos kolme poja ning teisel ühe tütrega. Õhtul tulid külla üks kirjanik ja tema tütar. Tütar ütles minu tuba nähes: "Kui hubane!" Ta ei mäletanud, et oleks meil varem külas käinud, aga täna mulle meenus, et ükskord väikse lapsena on.

Punased välgud

Minu voodi asus nüüd suures toas. Läksin sinna tuppa, kus see oli varem olnud. Praegu oli seal kolm muud voodit. Tõnu ütles oma voodist, et mul pole vaja sinna tuppa minna. Läksin ühe voodi juurde ja hakkasin selle pealt pirukat sööma. Kui kolmveerand oli söödud, tuli meelde, et see on Hennu pirukas, sest enda oma sõin juba varem ära. Läksin ühte poodi, et Hennule uus terve pirukas osta. Võtsin kolme liiki kaupa, sealhulgas kolm marja ja kolm klaaskuuli. Kui läksin kassasse, veeres osa kaupa käest. Müüja püüdis seda maast üles korjata. Samal ajal vaatasin, et leti müüja poolne külg on mingi kleepuva valge asjaga koos. Hakkasin seda puhastama.

*
Nägin blogikataloogist, et Oudekki on endale uue blogi teinud. Vahepeal oli ta kirjutanud 8. mai blogi, aga nüüd 1. mai oma. Nimi oli selline arvatavasti sellepärast, et mul oli 1. mail sünnipäev. Vaatasin viimast sissekannet. Eestikeelses jutus oli igas lauses mõni ingliskeelne sõna. Olin saatnud Helinale ümbrikuga enda kirjutatud käsikirjalise raamatu, pärast seda ma polnud talt enam kirju saanud. Võibolla sellepärast, et raamat oli nii paks, et Helina ei pannud tähele lauset, et ma ootan vastust. Hakkasin joonistama. Joonistasin punaseid välkusid ja töötlesin sama paberiosa seejärel muude värvidega. Seejärel hakkasin teise paberiossa joonistama teist punaste välkude gruppi. Pliiats ei teinud enam nii tugevat joont nagu pilti alustades. Proovisin seetõttu pliiatsi asemel punast vildikat. Pille rääkis, et lapsi viiakse kunstiringidesse, aga need on laste jaoks liiga rasked. Vastasin, et poes räägiti sel teemal ja seal öeldi, et kõigile lastele meeldib joonistada. Praegu oodati lennukit. Panin reisikohvri ühelt laua küljelt teisele. Siis mõtlesin, et endises asukohas oli ta lennukile lähemal, seetõttu tõstsin tagasi.

*
Elasime Kaunase puiesteel ja olime valge lasteaia õuel. Hakkasin tuppa minema. Oma trepikoja uksel kohtasin Ustavit, kes tuli isale külla. Ustav oli habeme maha ajanud, aga tundsin ta sellest hoolimata ära. Läksin tagasi lasteaia õuele isa kutsuma. Isa oli juba lasteaia õuelt meie maja juurde läinud, lasteaia õuel istusid veel venelased. Mõtlesin, et kui isa oleks siia jäänud, siis oleks venelased saanud temaga ühes seltskonnas istuda ja isa juttu kuulata. Läksin tuppa meie Uue tänava korterisse. Tuba oli rahvast täis ja korteriuks oli lahti. Meie vastaskorteris elas Sprivul, kes astus korraks meie korterisse sisse, et vaadata, mis siin toimub. Läksin oma tuppa ja hoiatasin vendi, et varsti tahan kirjutuslaua taha istuda. Ülemine naaber tuli ütlema, et me täna öösel magama ka läheksime. Vastasin, et ei lähe. Naaber kaebas, et me peame öö läbi pidu ja tema ei saa magada.

Raamatute tõlkimine

Koolis oli algamas õppeaasta teine poolaasta. Oli laupäev, aga tahtsin juba esmaspäevaks õppima hakata, et teha seda kaks päeva järjest ja õppida kõiki aineid. Mõtlesin, et õpin kõik ained selgeks või kui selgeks ei saa, siis ühte ainet tund aega. Kõigepealt oli vaja vaadata, mis on õppida antud. Selleks tahtsin võtta ranitsast päevikut, aga neid oli seal kaks tükki ja tuli kindlaks teha, kumb on selle klassi oma. Seda ei olnud nii kerge kindlaks teha, sest ma olin tundide nimed kirja pannud ainult õppeaasta esimesel nädalal, hiljem olin kirjutanud üles ainult õppimist. Mul oli lahti küll jaanuarikuu, aga ma ei leidnud veel õiget nädalat, kust õppimist vaadata. Päeviku vahel oli palju muid pabereid, võtsin neid vähemaks. Seal vahel oli palju raamatuid. Mäletasin uduselt, et koolis vist oli pakutud tasuta raamatuid, et kes tahab, võib endale võtta. Oleks võinud küsida vendadelt, ega need nende omad ei ole, aga kui ma oleks küsinud, siis oleks neil võinud tekkida valemälestus, et nad võtsid ka koolist pakutud raamatuid.

*
Räägiti, et ühel inimesel oli olnud probleem, et tema lapsepõlves oli öeldud ühte asja, aga nüüd, kus ta oli vanem, selgus, et tookord öeldi hoopis teist asja. Räägiti, et M. Lauri vanemad olid õpetaja peale vihased, et Lauril oli ajalugu koolis kolm. Kuna Laur oli ajaloo õppejõud, ajas sellisest hindest kuulmine mind naerma. Ütlesin, et J. Hurdal ka oli kolm. Vastati, et jah, Hurdal ka. Seega olid vastaja teadmised suuremad kui oleks võinud arvata. Mõtlesin, et Lauril ja Hurdal võis ajalugu sellepärast kolm olla, et nad kirjutasid tõtt, mitte õpetaja räägitut, eriti Lauril Nõukogude ajal. Üks poiss rääkis teise ruumi kõndimise ajal, et ta tõlgib ühte raamatut ja leidis ühe tausta kohta olemas oleva raamatu, aga see on taani keeles, mida ta ei oska, seetõttu ta ei hakanud seda tellima. Ta lootis taustateadmiste osas minu isa peale. Minu meelest taani keel oli saksa keele sarnane, mistõttu oli võimalik aru saada. Ja kui mõnda keelt ei osanud, siis sai õppida. Oleks võinud välja tellida ka tundmatus keeles raamatu, sest selles võis olla viidatud tuttavas keeles kirjandusele. Olin koos emaga Anne tänaval. Lähenes minu tõlgitud raamatu ilmumine. Mulle soovitati, et ma tänaks raamatu algul mõnda instututsiooni, pakuti nelja ülikooli osakonda ja nimeliselt mitmeid sealseid õppejõude. Ütlesin, et mina neid ei täna, sest ma pole nende abi kasutanud. Kui toimetajad kasutasid, võisid nad ise tänada. Ärkasin Paides. Täna pidime Tartusse sõitma, aga kell oli juba palju, nii hilja vist enam ühtegi bussi ei läinudki. Komberdasin teistesse ruumidesse. Kippusin pikali kukkuma, mistõttu hoidsin mööblist kinni.

Usundiloo tund

Ott hakkas meile usundiloo tundi andma. Õppimiseks tuli valida üks rada, mida mööda kõndida. Kõik rajad hargnesid kaheks. Valisin selle haru, mis oli mõeldud nendele, kes olid huvitatud käskude täitmisest. Kui olin selle läbi kõndinud, küsiti mult, kas ma teiste harudega ei taha tutvuda. Ma ei tahtnud. Selleks, et osata kõiki radasid õpetada, pidid olema tohutud teadmised.

Philidori avang

1. Trohhalev 7 p.
2. Põdersalu 6
3. Runnel 4,5

14 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel-Kure
1. e4 e5 2. Rf3 d6 3. d4 ed 4. Rd4 Rf6 5. Rc3 Oe7 6. Oc4 h6 7. 0-0 a6 8. a4 0-0 9. Oe3 Rbd7 10. Rf5 Re5 11. Re7+ Le7 12. Ob3 Oe6 13. Oe6 fe 14. b3 Rh7 15. f4 Rc6 15. Lg4 e5 16. Rd5 Ld8 17. f5 Rf6 18. Lg6 Le8 19. Rc7 Lg6 20. fg Vac8 21. Rd5 Re4 22. Vad1 Ra5 23. Re7+ Kh8 24. Rc8 Vc8 25. Vf7 alistus.

Raamat lindudest 1

"Loomade elu" lindude köide leheküljeni 100.

Kõige suurem erinevus lindude ja kalde köite kirjutamisviisis on, et lindude köites on liikide väljasuremisohust rohkem juttu. Kalade köites ei kirjutatud peaaegu üldse, et inimene võib liike hävitada. Aga koolis õppisime, et inimene suudab merest kõik kalad välja püüda. Ja hiljuti kirjutas ajaleht, et inimene on hävitanud 50 protsenti maailma kalade arvust. Küll üksikute kalade, mitte liikide. Lindude köites on sellest palju juttu, et lindude arvukus on langenud, mõnel liigil ka taastunud, mõni liik vajab paremat kaitset. Võibolla on selle kahe köite erinevuse põhjus, et lindude köide ilmus hiljem, kui sõnavabadus oli suurenenud, või siis ilmneski oht lindudele varem, või sõltub jutu erinevus autorite isikutest. Lindude köites on vähem juttu liha maitsest ja püüdmisest, aga natuke siiski.

Kuna osad linnud on rändlinnud, siis oleks võinud arvata, et lind on minu kui põhiliselt kodus elaja vastand, on kasutatud väljendit "vaba kui lind". Aga raamatust selgus, et lindude elu on siiski seotud kindlate geograafiliste punktidega. Nad teevad pesa iga aasta ühte ja samasse kitsasse piirkonda, ka rändlinnud rändavad talvituma tavaliselt ühte ja samasse piirkonda. Võibolla on ka kahe kodumaaga inimestega nii, et nad on sunnitud rändama nende kahe maa vahet ja kolmandatesse riikidesse on selle võrra vähem aega reisida. Linnupoegadest elavad oma pesas mõned kauem ja mõned vähem. Kes viibivad kaua pesas, neid nimetatakse pesahoidjateks, nemad on munast koorudes abitumad. Teised on pesahülgajad, kes on juba koorudes tugevamate jalgadega. Linnud jagatakse põhilise elukeskkonna järgi kolme rühma - veelinnud, maismaalinnud ja puude otsas elavad linnud. Raamatu algusesse on paigutatud suuremad ja lennuvõimetud linnud nagu pingviinid ja jaanalinnud, loetud ossa mahuvad ka kured, haned ja pardid.

Tänavu on rõdul käinud rohkem tuvisid kui varem. Seda seletati ühel päeval sellega, et keegi naaber oli tuvisid toitnud, see oli pannud nad rohkem maja juures viibima. Aga raamatut lugedes selgub, et toitmise ja rõdule tulemise vahel võib olla ka see seos, et rohkem toitu saamise korral on lindudel rohkem mune, munade arv ei pruugi olla igal aastal sama. Mõnel liigil ei ole siiski ühel aastal rohkem kui üks muna ja mõni iga aasta ei pesitse. Siis sõltub järeltulijate arv elu pikkusest, aga selle kohta oli raamatu ilmumise ajal vähe andmeid. Kalade köites kalade puhul oli nagu rohkem.

Lindude kohta kirjutati, et nad vajavad rohkem toitu kui muud loomad. Seda seletati sellega, et lendamisel kulub rohkem energiat. Aga putukad ka lendavad ja lülijalgsete köites oli palju näiteid selle kohta, kuidas nad võivad olla väga pikka aega söömata. Siis on põhiline ilmselt see, et lindudel on kõrgem kehatemperatuur, ka imetajate omast kõrgem. Ilmade jahenedes paljudel loomadel aktiivsus langeb, aga lindudel see hoopis suureneb, nad lendavad kaugele maale või hakkavad ühe maa piirides rohkem ringi lendama.

Ükskord nägin blogisissekannet pealkirjaga "Monogaamiat ei ole olemas", kus oli juttu inimestest. Linnuraamat ütleb, et paljud linnuliigid on monogaamsed. Blogija arvates tähendas inimestel monogaamia puudumine seda, et ei olda kogu elu paaris sama teise inimesega, aga linnuraamatus on monogaamia all mõeldud seda, et ei olda paaris rohkem kui ühe teise linnuga samaaegselt, sest eraldi nimetati, et paarid moodustuvad kogu eluks, millest ma järeldan, et monogaamseteks loetakse ka selliseid liike, kellel paar moodustub üheks hooajaks. Loomadel pidi olema jooksuaeg ainult osa aastast, aga kui paar moodustub kogu eluks, siis järelikult ei minda lahku ka sel perioodil, mis ei ole sigimisperiood. Blogija mõtete kohta väidan, et ta eksis ka inimeste puhul.

Kuigi linnud eelistavad ühte ja sama pesitsemispiirkonda, on nad toidu osas üsna kohanemisvõimelised. Kui mõni putukaliik sööb ainult kindlat looma- või taimeliiki, siis lind võib süia erinevatel hooaegadel erinevat toitu. Vastavalt sellele, mida parajasti saada on. Mõni vanalind sööb ise ühte toitu, aga poegi söödab teisega. Kohanemisvõimet nimetati ka pesitsemise puhul, sest üks liik eelistab pesitseda loomaurgudes, aga nende puudumisel teeb pesa maapinnale.

Õhku kerkimise seletus

Istusime tunnis. Lasti ühte asja ringi käia. Klaus jättis mind vahele ja saatis selle otse Helenale. Võibolla sellepärast, et mul olid silmad kinni. Nüüd tegin lahti. Ütlesin, et lahtiste silmadega näen halvemini kui kinnistega. Vahel küll silmi sulgedes näen algul halvemini kui lahtiste silmadega, mõlemal juhul on vaja harjumisaega.

*
Krister küsis mult, kas minu vanimad paberid on aastast 1984. Vastasin, et veel vanemad. Krister küsis, mida ma nendega teen. Vastasin, et vahel meenutan neid ja vahel vaatan pabereid ennast.

*
Vaatasin koos Kõivuga uuesti avanguvarianti, kus käidi b-etturiga. Mul läks mäng natuke teisiti kui olin kavandanud. Küsisin, kas laetule võib põlema panna. Keegi vastu ei olnud. Lambi süttimise järel ütles üks mees ohoh. Mängitud partii avaldati malelehes. Lootsin, et kui selles on üleskirjutamisvigu, siis lugejad saavad aru. Olime vanaema korteris. Näitasin, et ma oskan maast õhku kerkida. Seejärel arutlesin, et võibolla see on võimalik tänu rohukõrte või juuksekarvade kasvamisele, kasvamise tõttu surub juurtest väljuv reaktiivjõud inimese õhku. Ma ei oska küll seletada, kuidas saab lennata pikali asendis. Üks mees ütles, et ma kõigepealt näitaks, kas ma oskan õhku kerkida. Vastasin, et ma just kaks korda näitasin. Olime Peedul. Oli hommik ja mul olid silmad rähmased. Kõndisin kampsun käes naabrite suvila suunas. Oma suvila aias maja kõrval teistest möödudes ütlesin neile tere. Kui olin neist möödunud, kuulsin, nagu Pille ütleks teistele, et ei ole vaja kaubanduslikule omadefitsiidile nii suurt tähelepanu pöörata. Naabrite tuppa jõudes mõtlesin, et kui naabrid lubasid mul seal ööbida, siis loodetavasti lubavad ka silmi pesta ja riideid vahetada. Naabrid ise olid õues, aga oli oht, et nad võivad aknast sisse näha.

Köited koos

Läksin maleklubisse, aga täna seal turniiri ei olnud. Kohal oli üks kurja joodiku näoga mees. Lõpuks ta maksis Peebole raha ja läks minema. Peebo seletas, et see mees sõitis garaaži katki, Peebo nõudis talt selle eest 100 eurot, mees arvutas makstavat summat tund aega ja lõpuks maksis vähem. See garaaž oli Paide garaaž. See mees oli toonud Paide vanaemale "Eesti ajaloo" kuuenda köite. Nüüd olid vanaemal kõik köited peale esimese olemas. Järgmine päev oli tal riiulis juba ka esimene. Mõtlesin, et loen kõik köited läbi. Aga kuna kuuendat ja viiendat olen juba varem lugenud, siis ei alusta neist, vaid kolmandast ja esimesest. Küsisin isalt, kas esimese köite andis ka sama mees. Isa vastas, et ei, üks teine. Isa oli vaadanud, et üks auto ähvardab talle otsa sõita, seetõttu ta oli ulatanud autojuhile läbi autoakna oma luulekogu ja autojuht oli andnud vastu "Eesti ajaloo" esimese köite.

Lugesin ja vaatasin pilte

Ööbiti suures ruumis. Ütlesin minu lähedal magavale naisele, et olen teda vist varem ka näinud. Ruumi saabus ärataja, kes ütles, et nüüd tuleb üles tõusta, muidu saab päev läbi. Hakati minema duši alla. Ühe koridori uksel langes laest nii kuuma vett, et sealt ei saanud alt läbi minna. Lõhna järgi tundus, et keegi võib olla ära tapetud. Kuum vesi oli nii kuum, et keegi ei saanud seda kinni ka keerata. Siis üks poiss oskas siiski kraani sulgeda. Mina läksin duši alla suurde ruumi, kus olid korraga poisid ja tüdrukud. Ütlesin, et tulen duši alla, sest kohe peab uuesti magama minema. Mult küsiti, kas ma kirja panin posti. Vastasin, et võibolla unustasin margi peale kleepida. Pesemisruumile lähenes riides naine, kellel olid ilusad jalad ja kõnnak.

*
Võtsin oma kotist väikse koogi ja pakkusin järjest kolmele klassikaaslasele, aga ükski ei tahtnud. Mari S-lt küsisin, kas ta eelistab soolast. Istusin laua taha, et kook siis ise ära süia, lisaks võtsin kotist teise sama suurusega koogi, et see ka ära süia. Kahele suurele paberilehele oli kirjutatud Kristeri teoseid. Olin neid juba varem lugenud, aga nüüd lugesin uuesti, et meelde tuletada ja analüüsida. Krister istus ise samal ajal minu selja taga. Ühe koha peal hakkasin lugedes naerma. Krister kirjutas, et ta on ainult üks kord holokausti hukka mõistnud - kui keegi midagi eriti lolli ütles. Edasi kirjutas Krister, et ta mõistab hukka, kui osa inimesi imetleb pedofiile ümbritsevat salapära. Vaatasin ühte raamatut, kus olid toodud kõrvuti pildid, kuidas joonistavad sama asja lapsed ja täiskasvanud. Kommentaariks oli kirjutatud, et need on ühepäevaste laste joonistused ja et seal, kus on must joon, ei ole see täiskasvanu joonistatud, vaid piirjoon. Kahtlesin, kas ühepäevane laps suudab nii hästi joonistada, tegemist võis olla võltsinguga. Üks laps ütles, et ta tahab olla kodus kell kolmveerand kolm. Kaheldi, kas ta kella tunneb. Laps küsiski, mida see kolmveerand kolm tähendab. Nüüd tahtis ta kodus olla kolmveerand neli. Raamatu peategelane otsustas astuda sõjaväkke, et rindele minna. Ta arvas, et saab sõjas surma, aga nii ei pruukinud see minna. Peategelane kõndis mööda Laia tänavat, kui selja tagant tuli auto vaenlase sõduritega. Peategelane põgenes ühte lähedal asuvasse majja ja sõdurid jälitasid teda. Peategelane põgenes pööningule, läks ühest uksest sisse ja keeras selle enda järel lukku. Vaenlased kas ei märganud seda salaust või vähemalt ei murdnud lukku lahti. Neil polnud selleks palju aega ka, sest peategelane kutsus ühe sidevahendi abil omad appi ja need saabusid helikopteriga. Lisaks oli vaenlastel tegemist ka majaelanikega. Esimesel korrusel magas maja peremees, kes vaenlaste majja tungimist nähes võttis seinalt püssi ja tulistas ühe vaenlase pihta. Vaenlased ei teadnud, kui palju seal veel võib tulistajaid olla.

Vana artikli otsimine

Oli vaja informatsiooni Bunge kohta. Mäletasin, et "Kleios" ilmus ükskord artikkel "Bunge sajand ja sajand Bungeta". Hakkasin seda otsima ja lasin pilgu üle kõigi "Kleio" numbrite esikülgedel olevatest pealkirjadest, aga seda ei leidnud. Mõtlesin, et kõiki pealkirju pole kaantele trükitud. Löön selle pealkirja otsingumootorisse, siis saan teada, mis numbris artikkel on ilmunud. Kõik ajakirja eksemplarid ei olnud ka ühes riiulis, vanaisa asjade hulgas oli neid veel. Mulle tuli meelde, et artikkel oli esimeses tellitud "Kleio" numbris ja ajakirja hakkasin tellima esimese kursuse teisest poolaastast, seega oli täpselt teada, et tuli võtta 1996. a. esimene number.

*
Mõtlesin, et ma võin tulla males Tartu meistriks. Aga ma ei tohi enne turniiri lõppu mingeid emotsioone välja näidata, sest esimese mängu võitmise järel võin ka kõik järgmised kaotada. Aga kuidas väljendada rõõmu siis, kui turniirivõit on käes? Üks väike poiss ütles, et ta on inimene, ja ajas lihased pingule. Ütlesin talle, et inimene ei ole nii tugev kui muud loomad. Olime metsas ja seal kasvas mustikaid. Sõin ainult heledamaid, sest tumedamatest ei olnud kindel, kas need pole mingid muud marjad. Läksime ruumi, kus olid reas sokid. Isa õpetas, et meie sokke jalast ei võtaks, sest eelmised siinviibijad on võtnud represseerijate nõudmisel.

*
Läksin isa tuppa. Vaatasin, et raamatud on riiulisse väga tihedalt kiilutud. Panin nad hõredamalt. Üks raamat oli kaane kõrvalt rebenenud. Lõikasin selle koha siis juba päris lahti. Seejärel tuli oma tuppa isa, kes liimis selle koha raamatus uuesti kinni. Nüüd sain aru, et ta oli seda liiminud ka varem ja raamatud olid riiulisse tihedalt kiilutud selleks, et liimitud raamat oleks pressi all.

Ohtlikud rõdud

Pesin nõusid. Millegipärast oli nende hulgas täna tervelt kolm sellist, mida oli liimitud. Ühel taldrikul ligunes pesemise ajal liim lahti ja külgeliimitud tükk tuli küljest. Kõndisin ühe aia värava ette. Mulle oli antud ülesanne aeg-ajalt seal aias käia, sest aias elav koer minu peale kuri ei olnud. Aga täna natuke oli. Ütlesin, et täna on mul teise koera lõhn küljes.

*
Üks vend läks rõdule. Hakkasin järele minema, et vaadata, ega ei pea ronimist keelama. Vend tuli juba enne rõdult tagasi, kui mina kohale jõudsin. Astusin siiski rõdule. Seal olid veel kahe inimese hääled, aga kedagi näha ei olnud. Läksin ka tuppa tagasi. Vend oli võtnud minu kapist välja elektroonilise pilli, mille ma olin unustanud. Küsisin, kas see on minu oma. Vaatasin oma vana klassipilti. Avastasin, et ma ei tunne enam klassipildilt ka kõiki ära. Aga sellel pildil olid inimesed nagu karikatuurid, õigelt pildilt vast oleksin tundnud. Meil olid külalised. Olin väga unine ja istusin keset oma tuba. Läksin ühes saalis toimuvale üritusele. Seal rääkis Kivisildnik, et teadlased arvavad, et kui nad on kirjutamisega harjunud, siis võivad ilukirjandust ka kirjutada, aga nende ilukirjandus tuleb väga kehvas sõnastuses. Üritusele saabusid ka välismaa terroristid, seetõttu põgenesin tahatuppa. Mõtlesin, kas põgeneda korterist ühelt rõdult teisele ronimise abil või peita voodi alla. Teisele rõdule ronides võis alla kukkuda ja voodi alla peites võis sealt hingamist kosta või terroristid võisid voodi alla vaadata. Otsustasin majast lahkuda. Selle tagaõuel kohtasin ka ühte terroristi. Ta ütles mulle võõrkeeles, et on snaiper. Vastasin, et mina võõrkeeles ei räägi, ja läksin edasi. Ühe ühissõiduki peale läks ka välismaalasi, arvatavasti selleks, et see õhku lasta.

Üks suuremaid huvilisi

Lugesin sõnaraamatuga. Olin nii palju sõnu õppinud, et tundsin ära, et olen neid varem ka järele vaadanud, aga tähendust ikka ei mäletanud. Vana-Egiptuse mehed leidsid  naised kummargil võõra jumala poole palvetamas. Mõtlesin, et mehed lõid nad selle eest arvatavasti nuiadega surnuks. Edasi lugedes selgus, et nii juhtuski. Mõtlesin, et kui ma selle ära arvasin, siis see on tüüpmõte. Naised arutasid toimuva rahulikult läbi ja olid nõus ennast ohverdama. Mõtlesin, et ma ka ohverdan ennast. Mõtlesin, et ma parem ei tee seda. Aga kui olla herilastega ühes ruumis, siis ei ole vaja põgeneda. Üks ajalooprofessor kirjutas, et kui ühiskond oleks olnud vabam, siis tema ja üks teine ajalooprofessor tegeleksid hoopis teise asjaga kui ajalugu. Mõtlesin, et see näitab, et mina olen üks suurema ajaloohuviga inimesi aastakümnete jooksul. Aga need, kes sellest aru ei saa, ei võtnud mind magistriõppes tasuta kohale. Tõusin oma voodist ja kõndisin köögi suunas. Kui olin esikus, kõlas uksekell. Põgenesin voodisse tagasi. Mõtlesin, et ma olen nii unine, et ei pea ust lahti tegema minema. Vennad rääkisid poisist nimega MacDonald. Nad esitasid mulle küsimusi, aga ma ei vastanud, sest polnud kindel, kas küsimused pole ainult unenägu. Henn tuli mulle lähemale. Surusin talle küüne vastu kätt, mille peale Henn läks nuttes oma voodi juurde tagasi. Hakkasin läbi une liigutusi tegema. Mõtlesin, et magamine on liikumine. Nimetati, millised on tugevamad opositsiooni keskused. Ühe sellisena nimetati "Eesti Päevalehte". "Eesti Päevaleht" asus Saare poe juures, olin selle lähedal. Ma mäletasin, et Res Publica valitsuse ajal oli "Eesti Päevaleht" opositsiooniline, hiljem ma polnud tähele pannud. Ajakirjandusele oli vaja, et keegi oleks opositsioonis. Kui Isamaa valitsus oli natuke aega võimul olnud, kutsuti Vaba Euroopa saatesse Tarto, kes rääkis, et Isamaa luud on tagurpidi pühkima hakanud.

Tsentrietturi edasitung

Eelmine nädal:

Trohhalev 6 p.
Põdersalu 5
Ojaste jt. 4,5
16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Täna:

Trohhalev 8
Kõiv 7,5
Metsoja 7
Šukys, Runnel 6
10 osavõtjat, 9 vooru, 13 minutit

Viimasel kahel kuul olen olnud neljal korral miinuses, aga kolm sellist korda järgnesid õpingukaaslaste kokkutulekutele ja üks võistkonna moodustamisega tegelemisele, mis võisid olla vormilanguse põhjused. Kolmel nädalal, kui selliseid väsitavaid asju pole olnud, on läinud paremini, ühel nädalal jätsin turniiri vahele.

Runnel-Marksoo
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 g6 4. 0-0 Og7 5. c3 e6 6. d4 cd 7. cd Rge7 8. Rc3 0-0 9. Og5 a6 10. Oa4 b5 11. Ob3 Ob7 12. d5 Ra5 13. d6 f6 14. de jne. valge võiduga.

Fotod esiküljel

Laar näitas rahatähtede kavandeid, mille hulgast tuli valida, milliseid trükkida. Need kavandid olid malelehe numbrid. Igaühel oli esiküljel mingi pilt. Mulle meeldis kõige rohkem see pilt, millel olid lilled. Üks naine ütles, et naistele meeldib kõige rohkem see pilt, millel on lilled, meestele pilt, millel on Kati P. Ma polnud ise ära tundnud, et see on Kati. Ta oli moodustanud ansambli ja pildil esines sellega. Panin oma kotti vanapaberit, et see prügikasti viia. Kontrollisin, ega vajalikke pabereid hulka ei sattunud. Kõndisin koos Sandriga kooli õuele. Sander hakkas mulle seljasolevale särgile nööpi ette õmblema, aga tal ei tulnud see välja. Sander lubas mind viia mehe juurde, kelle ametinimetus on kääp, et see on hea rätsep. See mees hakkas mulle ise nööpi ette õmblema, aga varsti tundus, et tal ka ei tule see välja. Õmblemine kestis kaua ja mulle ei meeldinud, et nõel tungis minu ninna. Läksin kooli fuajeesse, et vaadata stendilt, kus ruumis järgmine tund tuleb. See tund pidi olema inglise keel. Küsisin, kas meil on uus tunniplaan või sama, mis eelmine õppeaasta. Vastati, et ühe kalendriaasta sees on üks ja sama tunniplaan. Küsisin, miks stendil nii vähe tunde kirjas on. Aga vist olid esialgu pandud välja ainult tänased tunnid. Rohkem polnud jõutud, sest oli õppeaasta esimene päev. Mul ei olnud aega kohe tundi minna. Kui ma oleks juba õppeaasta esimesse tundi hiljaks jäänud, oleks õpetajal võinud jääda minust kogu aastaks halb mulje. Stendil oli ka kuulutus Kati P. ansambli kontserdi kohta. Üks tüdruk võttis käärid ja lõikas endal juuksed laubalt tükk maad lühemaks. Teised tüdrukud ütlesid, et väga väljendusrikas. Tal oli laubal mingi pruun plekk ka, mis võis tähendada mingit haigust.

*
Särgava tõstis malenuppe, millega ta pidi kindlaks kellaajaks lõpule jõudma. Raido küsis mult, mitmes järk mu vanematel on. Vastasin, et neljas. Lisasin, et tegelikult nad ei mängigi malet. Isa lapsena mängis ja sai koolidevahelisel võistlusel auhinna. Täna ta tõstis ka nuppe. Tahtsin minna wc-sse. Kristjan K. lubas mulle näidata reklaamvideot selle kohta, kus asub üks uus wc. Kui video oli vaadatud, lülitasin televiisori nupust kinni. Aga sellega lülitus välja ka videomakk, mida tuli sulgeda teisiti. Kristjan kontrollis, kas pärast seda makk veel töötab. Töötas küll, aga erinevalt senisest kirjutas nüüd ühte võrguaadressi lõputu arv kordi ja pärast video lõppu jõudmist hakkas sellega otsast peale. Rahvas pidi minema edasi kaubamajja ühele üritusele. Kõndisin mööda tänavat pargi kõrval. Üks tüdruk kõndis keset autoteed. Tundus, et ta peab autoteed kõnniteeks. Aga kui esimene auto lähenes, keeras tüdruk kõnniteele. Läksin ajaloo õppehoone juurde. Selle välisseinal oli nüüd avatud raamatulaenutus, kus sai laenutada ühte raamatut Mussolini kohta. Algul mõtlesin, et laenutan selle, aga siis vaatasin, et tagastamise tähtaeg on kolme-nelja päeva pärast. Selle ajaga ma poleks raamatut läbi jõudnud. Võibolla ainult siis, kui ma oleksin päev läbi lugenud, aga siis ei oleks põhitöö jaoks aega jäänud.

Kahing ja hajameelsus

Artur rääkis, et inimesed peavad Kristerit ja Jürgen I-d orjapidajateks ja vabaduse saabumise vastasteks, aga Krister ja vabaduse saabumise vastane. Olin koos Kristeriga ühes toas, kui sinna tungis võõras mees, kes ütles, et ta ei ole vormis. Mina ütlesin talle, et raha ei saa. Ta sai raha asemel ajalehe. Mees väljus toast tuldud teed, seejärel väljusime samast uksest ka mina ja Krister. Krister võttis selle mehe autost ajalehe tagasi.

*
Mängisin Tulvaga malet. Tulva pani viguri etturitulle. Mulle meenus varasem mäng, kus olin selles variandis viguri etturi vastu võtnud ja kaotanud. Aga mõtlesin, et võibolla seekord läheb teisiti, seetõttu lõin uuesti. Tulval oli nüüd üks ettur a-liinil ja kaks c-liinil ning ta lootis lippu minna, mida mina püüdsin vankritega takistada. Mõtlesin, et võibolla peaks käima h6, et 8. realt ei oleks matiähvardust. Mängisin malet ühe poliitilise vastasega. Näitasin, et kui vastane teeb kuningatiival vale käigu, siis saab ta muidu paremast seisust hoolimata ühekäigulise mati. Vastane hakkas hajameelsusest ikkagi seda käiku tegema, aga pani nupu kahe ruudu piirile. Nõudsin, et ta nuppu kohendaks, et oleks selge, mis käigu ta tegi.

Metsa eksinud

Üks kursusekaaslane tuli külla. Ta rääkis, et ükskord ta otsis midagi ja leidis "Tunast", et olen kirjutanud mitmeleheküljelisi lauseid. Vastasin, et see oli Pätsi arvustus, "Tunas" on üks lehekülg sama palju kui raamatus kaks lehekülge. Minu esimesest luulekogust oli ilmunud hiljuti teine täiendatud trükk. Olin saanud kaks tasuta eksemplari. Pakkusin üleliigset eksemplari kohe kursusekaaslasele, et rutem lahti saada. Võibolla oleks küll pidanud kinkima mõnele minu jaoks tähtsamale inimesele. Seletasin, et teises trükis on lisatud järelsõna ja kolm eessõna. Pillele ütlesin, et üks tema luuletus on ka sees.

*
Ühe tähtsa reformierakondlase selg puutus vastu nuga. Pärast seda tuli mulle telefonikõne. Võtsin vastu ja ütlesin, et ma pole reformierakonna valija. Helistaja ütles, et ta on J. Reiljan Rahvaliidust. Vastasin, et Rahvaliitu suhtun isegi paremini, aga vist pole seda ka valinud, ma ei mäleta, mida ma olen teinud. Olen valimist kaalunud. Helistaja küsis, millega ma tegelen. Vastasin, et olen vabakutseline ajaloolane. Helistaja küsis, kas see ennast ise tootma ei hakka, kas selliste inimeste arv liiga suureks ei lähe. Vastasin, et ei, ma töötan kodus. Helistaja küsis, millest mul puudus on. Vastasin, et mitte millestki, ainult tulevikutagatistest. Iga minu vastuse peale toru teises otsas rohkem kui üks inimene naeris. Hääle järgi järeldasin, et helistaja valetas, kui ütles, et on Reiljan, ta on keegi noorem. Helistaja küsis, mida ma siis saada tahan. Vastasin, et kõik tuleb pisikeste tükikeste kaupa. Toru teises otsas naerdi.

*
Raamatus kirjutati, et inimene ei pääse kohutava tõsiasja käest. Üks perekond elas metsas, sest nad ei osanud metsast välja minna. Ühel päeval nad nägid, et kalda all mängib üks teine perekond jalgpalli. Teine pere kutsus neid enda juurde. Ülemise pere pereema küsis, et kuidas nad kaldast alla saavad. Mõtlesin, et mõni lahkuks metsast ujuma õppimise teel. Kaua metsas elanud pere liikmed hakkasidki teisel perel külas käima. Metsa eksinute pere ühel pojal oli üks päev käes pallipump. Pereema küsis, kas teine pere kinkis juba pallipumba. Tegelikult oli see metsaeksinutel algusest peale endal kaasas olnud. Metsa eksinud olid nad pärast seda, kui lahkusid ükskord suitsusaunast. Pere vanemad lapsed mäletasid veel, et kunagi elasid nad Tartus, aga nooremad olid juba metsas sündinud.

*
Ühes heas koolis läks üks poiss saali ette vastama, aga ei osanud. Ta mõtles vastust tükk aega. Lõpuks teine poiss viis talle abivahendi, et vastaja selle järgi vastuse ütleks. Vastaja luges vastuse direktori nähes maha. Järgmisel päeval küsis direktor väiksemas klassiruumis toimunud tunnis, kas etteütleja tunnistab etteütlemise üles. Etteütleja visati koolist välja. Olin riputanud uuele koduleheküljele mitmeid selliseid materjale ja mõned fotod. Koduleheküljel olid ka mõned jälgijad. Olin teinud viimasel korral kogemata juurde teise täpselt samasuguse kodulehekülje, ainult erineva aadressiga. Kustutasin hiljem tehtu nüüd jälle ära. Järgi jäid veel vana ja üks uuem kodulehekülg. Vana lehekülge sai lugeda vanade ja uut uute arvutitega. Uuele leheküljele olin erinevalt vanast pannud peale käsu, et see ei oleks otsingumootoriga leitav. Nüüd mõtlesin selle käsu maha võtta.

Toimetaja ja kaastöölised

Leidsin raamatust Tõnissoni kohta peatüki Grenzsteini kohta. Olin seda raamatut varem lugenud, nüüd lugesin peatükki Grenzsteini kohta uuesti. Kui esimest korda lugesin, ei jõudnud see mulle veel väga hästi kohale, sest ma polnud veel Grenzsteini raamatut koostama hakanud. Nüüd lugedes tegin märkmeid. Peatükis oli nimetatud hästi palju inimesi, kes olid teinud "Olevikule" kaastööd. Mõtlesin, et ei tea, kuidas need inimesed kindlaks on tehtud, kui ajalehes autorite nimesid ei avaldatud. Ilmselt arhiivimaterjalide põhjal. Ma polnud enam kindel, kas ma "Olevikust" kirjutades ei olnud pidanud kellegi teise kirjutisi Grenzsteini omadeks. Aga ilmselt oli Grenzsteinil kõigist teistest selgelt eristuv stiil. Mõtlesin, et doktoritöö kirjutan teemal ""Oleviku" mõttesüsteem". Esimene peatükk oleks ""Olevik" enne venestamist", teine "Kes kirjutasid". Kolmanda teemat peab veel mõtlema, et see varemkirjutatut ei kordaks.

*
Mängisime kolmekesi malet. Minu vastased olid Kristin ja Trohhalev. Minul ja Kristinil hakkasid nupud otsa lõppema, aga Trohhalevi laud oli veel salatit täis. Lõpus tuli võistelda selles, kes kauem sööb. Mõtlesin, et selleks, et mul Trohhalevist varem toit otsa ei lõppeks, pean vist hakkama sööma igal käigul järjest väiksemaid tükikesi. Olime poistega duširuumis. Räägiti, milliseid tüdrukuid B-klassis on. Üks neist on arvepidaja. Mõtlesin, et kui tüdrukuid parajasti näha ei ole, siis poisid räägivad neist ikkagi.

Prantsuse-Sitsiilia segu

1. e4 e6 2. d4 c5 3. d5 ed 4. ed d6 5. c4 Rf6 6. Og5 Oe7 7. Of4 0-0 8. Rf3 Of5 9. Oe2 Rbd7 10. 0-0 Ve8 11. Rc3 a6 12. Ve1 Rh5 13. Od2 Of6 14. h3 Oc3 15. Oc3 Rf4 16. Od2 Rd3 17. Od3 Od3 18. Og5 Ve1+ 19. Re1 Lg5 20. Ld3

Napoleon ja Brežnev

Näitasin ühele mehele võrgulehekülge, kus olid toodud Tartu näituste nimekiri ja fotod näitustel olevatest piltidest. Üks näitus oli täna viimast päeva üleval. Lugesin raamatut. Napoleon järeldas sellest, et tema käsi pole lahingutes eriti haavata saanud, et saatus on tema poolt. Olin lugenud raamatust läbi juba üle 1000 lehekülje ja palju lehekülgi oli veel ees. Kirjutati, et Brežnev ütles Nõukogude Liidu juhtkonnas ametit vahetades teisele selle riigi juhile, et Kaukaasias lähenevad paratamatud kokkupõrked. Tõnu rääkis. Hakkasin kahtlustama, et viimaseid lehekülgi lugedes ei ole ma lugenud raamatu teksti, vaid pidanud raamatu tekstiks Tõnu juttu. Tõnu rääkis, et Eestis on võimatu elada, aga kui teise riiki kolida, siis peab varsti järgmisse kolima. Hea variant olevat elada Gruusia kodanikuna Venemaal. Segasin vahele, et Venemaal on toimunud tšetšeenide vastu pogrommid. Tõnu vastas, et see on väljamõeldis. Küsisin, kas siis Saksamaal pikkade nugade ööd ka ei olnud.

Üks teine mees

Oli moodustatud kaks malemeeskonda ja nüüd ühed inimesed moodustasid omal algatusel veel kolmanda juurde. Kolmas ei olnud vist eriti tugev. Kolmanda meeskonna liikmed avaldasid kartust, et kui me nende juures maad ostame, siis hakkame naftat puurima. Nad pidasid vist malekella naftapuurimisseadmeks.

*
Sõitsin bussiga kanali kõrval. Kanali ääres kõndisid mees ja kaks poissi, kes jutu järgi otsustades olid Jürgen ja tema pojad. Seejärel ma nende juttu enam ei kuulnud. Mõtlesin, et kanali äärest ei saa ju hääled bussi kosta, ma kujutasin neid järelikult endale ette. Aga hääled hakkasid uuesti kostma. Sõpruse silla otsa juures tulin bussist välja ja läksin kanali äärde. Ütlesin sellele mehele tere. Poisid narrisid teda edasi. Mulle sai nüüd selgeks, et mees ei ole Jürgen. Jõudsin järeldusele, et poisid narrisid meest sellepärast, et oli vastuolus, kui mees üldse ei rääkinud, aga tema riiete peale oli midagi kirjutatud. Kõndisin kodu poole. Linn oli täis väikseid poisse, kes mingeid sõnu hüüdsid. Kõige rohkem oli neid, kes hüüdsid: "NATO, NATO!" Mõni hüüdis ka: "Eesti, Eesti!"

Kõnelev koer

Üks inimene oli tomat. Teda oli hammustatud, nii et seemned paistsid. Ta hoiatas, et hakkab naerma. Kuna teda oli hammustatud, siis läks ta naerdes lõhki. Lõhki läinud tomat visati minema. Ütlesin, et kuna ta oli osalt siiski inimene, siis oleks vilja äraviskamise korral võinud taime alles jätta, tomat on vist kaheaastane taim. Vaatasime, et peenral mingi tomatitaim kasvabki, kas see või mõni teine. Aga nüüd üks mees tõmbas selle mullast välja. Ütlesin, et kas saab midagi kurvemat olla.

*
Üks mees oli infarkti surnud. Mõtlesin, et kõik minu tuttavad surevad infarkti, see tähendab, et nad on elu viimase päevani terved. Kuulutati välja konkurss, kus lubati maksta luuletuste kirjutamise eest raha, aga ainult ühele inimesele korraga. Mõtlesin, et mina sellel ei osale, sest mina enam luuletusi ei kirjuta. Läksin jalgrattaga sõitma. Ühel tänaval nägin suurt koera. Mulle tuli meelde, et koerad on jalgratturite peale kurjemad kui muude inimeste. Seni olin seda kõrvalt näinud, aga nüüd olin ise ohus. Üks luuletaja võttis mobiiltelefoniga kõne ja palus koera vastu abi. Talle vastati, et abi saab anda konkursil eraldatavast summast. Luuletaja kahtlustas, et siis talle endale raha ei makstagi, seetõttu ta loobus abist. Mul oli nüüd oma koer, ratsutasin tema seljas. Algul oli läinud kõik hästi, aga nüüd hakkas koer pahandama, et ma istun tema seljas vales asendis. Kui ennast kohendasin, ei olnud koer ikka rahul. Lõpuks läks ta kaduma. Kohtusin emaga ja ütlesin talle, et minu koer oskas rääkida. Ema võttis endale kõnnitee äärekivi koeraks. Kodus kõditasime poistega üksteist. Räägiti, et Raekoja platsil oli olnud üks inimene, kes oli kogu aeg korrutanud sõnu: "Armastus on jälle uus." Teised olid talle öelnud, et see on õige, aga sellest ei ole vaja nii palju rääkida.

*
Pikka tänavat mööda ei saanud autoga sõita, sest seal olid jalgrattad ees, seetõttu keerasime Uuele tänavale. Oli toimunud jalgrattavõistlus, pärast selle lõppu olid jalgrattad pandud Pikale tänavale ritta puhkama. Neid oli hästi palju. Ma ei teadnud, kuidas omanikud pärast ära tunnevad, milline on nende ratas.

*
Ema oli tõstnud minu vihikud kasti kõrgesse virna. Algul arvasin, et see on mõeldud ajutisena, siis hakkas tunduma, et ema tahabki vihikud kasti jätta. Ütlesin, et mul läheb neid vihikuid vahepeal vaja ja kõrgest virnast on neid raske kätte saada.

Henriku Liivimaa kroonika

"Henriku Liivimaa kroonika". Tõlkinud Richard Kleis. Toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn "Eesti Raamat" 1982. 292 lehekülge.

Ülikooli ajal lugesin Henriku ja Renneri kroonika alguseid, aga mõlemad jäid pooleli. Mult on küsitud, kuidas ma saan ajaloolane olla, kui ma pole kroonikaid lugenud. Olen seletanud, et mul oli peaaine lähiajalugu. Tegelikult arvan, et ajaloolane võiks lugeda vahel kõigi ajalooperioodide kohta, Henrikut läks nüüd ka otseselt töös vaja.

Kroonika selles trükis on toodud ära nii eestikeelne kui ka ladinakeelne variant, lugesin mõlemad läbi. Kõigepealt lugesin ühe eestikeelse lause ja seejärel sama lause ladina keeles. Mõnel üksikul juhul on küll ladinakeelne lause tõlkimisel kaheks jagatud. On tähelepanuväärne, et erinevates keeltes on olemas umbes ühe ja sama tähendusega sõnad, mis teeb tõlkimise võimalikuks, lisaks veel üksteisest nii kaugete sajandite omades. Teiste maailmajagude keeltest on ilmselt küll raskem tõlkida. Tähelepanuväärne on ka see, et kahes keeles lausete tähemärkide arv tuleb peaaegu sama, mis teeb tekstide kõrvuti lehekülgedele paigutamise võimalikuks. Täpselt sama see küll ei tule, seda on reguleeritud erineva kõrgusega lõiguvahedega.

Ladinakeelses tekstis on huvitavad näiteks rahvaste nimed. Sakslaste kohta on kasutatud sõna, mis sarnaneb eestikeelsele sõnale teutoon; venelaste kohta sõna, mille võiks eesti keelde eksikombel ruteeniks tõlkida. Enne raamatu lugemist arvasin eksikombel, et sõna lätlane on hilisema päritoluga. Aga Henrikul on olemas ka juba sõna lätlane, mis paistab küll olevat latgali sünonüüm, ta kasutab mõlemat ja ei tundu muid läti hõime lätlase alla mahutavat. Eestlaste kohta arvas üks Jaan Kaplinski poeg kunagi, et eestlased on koos sakslastega väiksed rahvad nagu ugalased ära hävitanud. Henrik kasutab vahepeal maakondade järgi nimetusi ugalased, sakalased ja saarlased, aga vahepeal mahutab nad laiema mõiste eestlased alla.

Selarti arvates ei olnud tolleaegsed Eesti maakonnad eriti kokkukuuluvad, Lauri Vahtre vaidles sellele vastu. Kroonikat lugedes tundub, et õigus on pigem Vahtrel. Eesti territoriaalsete üksuste kohta kasutab Henrik või autor, keda Henrikuks peetakse, sõna, mille otsetõlge võiks olla provints. See sõna peaks viitama, nagu loeks Henrik neid suurema terviku osadeks. Provints on tõlgitud eesti keelde osades lausetes maakond ja osades kihelkond. Tagapool Henrik enam kihelkondi provintsideks ei nimeta, vaid eestipärasemalt kiligundadeks, mis on samuti tõlgitud kihelkonnaks.

Raamat "Ristisõdijad Hommikumaal" ütles, et ristisõja mõiste tekkis alles tagantjärele aastal 1675. Henriku tõlkes on siiski ristisõdija sõna kasutatud. Aga kui tegija asemel on juttu sündmusest, siis on tõlgitud palveränd, kuigi ladina keeles on see ristisõdijaga sama tüvega.

Danielou "India ajalugu" ütles islamist kirjutades, et monoteism on sallimatu. Ristiusku on peetud islamist natuke vähem monoteistlikuks, aga siiski monoteismiks. Kroonikat lugedes jääb mulje, et ka sakslaste toodud ristiusk oli sallimatum kui eestlaste enda paganausk. Sakslased surusid vallutatutele peale enda usku, aga kuskil pole öeldud, et paganad oleks nõudnud kristlastelt usu vahetamist. Kristlased lubasid paganatele ristiusu vastuvõtmise korral vendlust. Ajalugu näitas, et seda ei tulnud. Vallutajad jäid valitsevaks kihiks ja kehtestasid kohe kümnise. Röövsaaki võtsid nad kaasa ka nendelt sõjaretkedelt, kus ristimine läbi viidi. Nendel kohalikel rahvastel, kes võtsid ristiusu vastu eestlastest vabatahtlikumalt, ei läinud hilisemas ajaloos eestlastest paremini.

Tänapäeval leidub neid, kes vallutust õigustavad, kuna vallutus olevat toonud Eestisse Euroopa kultuuri. Henrik kirjutab, et eestlased pidasid nõu kärajateks nimetatud koosolekutel, mis kommenteerija Tarveli arvates oli rahvakoosolek. Kui see tõele vastab, siis oli eestlaste ühiskond vallutajate feodaalsest demokraatlikum, vallutus tähendas demokraatia vähenemist. Kas me tänapäeval hindame rohkem demokraatiat või ristiusku?

Vallutatud nõustusid ristiusku vastu võtma põhjendusega, et lahingus allajäämine näitas, et vaenlase jumal on vägevam. Kuid varsti võisid nad mõelda ka vastupidi, et oma jumalate ajal oldi vabad, aga ristiusu jumalaga vabadus kadus. Nii nad tõenäoliselt neil hetkedel mõtlesidki, kui nad mässu tõstsid ja ristimise maha pesid.

Raamatule on lisatud ka pilte, nii uuemaid kui ka vanemaid. Vanemad tuleb liigitada vist gooti stiili alla. Ühte sellist vaadates mõtlesin, et sellel on kujutatud inimest küüruga, selle poolest sarnaneb ta rohkem realismile kui klassitsismile või antiikkunstile. Kuid inimestel on tolleaegsetel piltidel vagad näoilmed, mis sarnanevad mõnes mõttes romantismi unistavatele nägudele. Vagasid ilmeid on veel ka vararenessansis.

Mustvalge aeg

Isa pidi hakkama võrgu teel mängima Kasparoviga MM-matši. Aga meil võis kodus keset mängu internetiühendus ära katkeda, siis oleks öeldud, et isa ei tähtsusta mängu piisavalt. Teoreetiliselt oleks saanud võrgu teel mängides sohki teha, selle ärahoidmiseks oleks pidanud kutsuma kohale ka kohtunikud. Läksin lifti. Peaaegu oleks üks jäse ukse vahele jäänud. Vist oleksin siis võinud sõidu ajal jäseme kaotada. Olin kutsunud Eestisse mõned välismaa malesuurmeistrid. Läksin ühega neist turniiri toimumise majja. Nad vist eeldasid, et turniir on paremini korraldatud. Jõudsin ruumi, kus toimus kokkutulek. Üks ukse lähedal istuv tüdruk küsis mult, kas ma nüüd saan millestki aru. See tähendas, et kas ma vaatan kellelegi otsa. Kuna tema minuga rääkis, siis talle vaatasin. Läksin teise ruumi. Nägin seal aega, mil tehti mustvalgeid fotosid, seetõttu olid kõik teised asjad ka mustvalged. Mõnel asjal oli siiski kergelt värve küljes. Ruum oli koridori moodi kujuga. Ühes seinas oli raamaturiiul, teise seina ääres istusid inimesed, kes ootasid ühe vene režissööri saabumist. Siis see režissöör saabus ja oli väga aukartust sisendava näoga. Aga see inimene ei jäänud seisma, vaid kõndis ruumist läbi. Seega ta ei olnud režissöör, vaid tavaline raamatukogukasutaja.

*
Olime kooli koridoris. Pille rääkis kosmosest ja et inimene ei koosne eriti paljudest osakestest. Kerese arvates koosnevat inimene vihmast. Läksime klassi sisse. Mina rääkisin, et unustatakse ära, et lõpmatusse ei ulatu mitte ainult arvujada kaks otsa, vaid ka kahe naturaalarvu vahele mahub lõpmatult arve. Tunnis istusid teised pinkides ja mina Eriku pingi kõrval põrandal. Igas pingis istus kaks inimest, väljaarvatud Eriku omas. Erik kutsus mind oma pinki. Istusin sinna. Erikul oli laual minu ees vihik. Kui Erik oli parajasti pingist välja kõndinud, märkasin, et tema vihik on kortsus. Ma ei teadnud, kas mina olin selle küünarnukiga kortsu vajutanud või oli see juba varem. Kui Erik tagasi tuli, hakkas ta minuga millegi eest pahandama. Otsustasin koju minna.

*
Lahkusin kodust, et minna maletrenni. Fortuuna tänaval jäin blogisid lugema. Otsustasin lugeda läbi kõik ühel lehel olevad blogisissekanded. Üks blogi võis lauseehituse järgi otsustades olla Helina oma uue varjunime all. Selle blogi omanik kirjutas, et käis Londonis ja mida ta seal sõi. Mõtlesin, et seda on kritiseeritud, et miks blogides söömisest kirjutatakse. Blogi kirjutajale endale on see teema huvitav, aga kui keegi loeb paljusid blogisid ja kõigis kirjutatakse söömisest, siis läheb see lugejale tüütuks. Blogis kirjutati, et kirjutajal on põhimõte, et kui ta mingis linnas naerma hakkab, siis lahkub ta sealt kohe. Kui ta tunneb õudustunnet, teeb ta vastupidi midagi teoks, sest see on üks teraapia vorm. Hakkas juba pimedaks minema ja lugemine läks raskemaks. Ema võis kodus mõelda, kuhu ma nii kauaks jään. Kell oli juba kümme õhtul. Seetõttu otsustasin, et ma ei lähegi maletrenni, sest mul tuli meelde, et trenni algusaeg on kell neli päeval.

Kits õuel

Koostasin ülikooli malemeeskonda. Viiendal laual mängijat ei olnud veel valitud. Saabusid isa, ema ja Alviine. Mõtlesin, et panen ema ja Alviine omavahel mängima, et nad selgitaksid välja, kumb neist pääseb viiendale lauale. Isat mitte, sest ta on neist kõige vanem. Siis tuli meelde, et isa on neist kõige tugevam, seetõttu panin mängima isa ja ema. Isa küsis, kas Alviine oskab malet mängida. Vastasin, et kabet olen temaga mänginud, Alviine võitis. Olin viinud meeskonna liikmete hulgas läbi küsitluse, et hinnata meeskonna liikmete tugevust. Üks küsimus oli, kes on kõige ohtlikum mängija. Kõige rohkem hääli olin saanud mina. See sõltus küsimuse sõnastusest. Kui oleksin küsinud, kes on kõige stabiilsem mängija, siis ma poleks kõige rohkem hääli saanud. Panin ühes ülikooli ruumis asju kotti. Olin teises ruumis inglise keele tunnis. Õpetasin õpetajat palju. Ta küsis minu kohta ühe tüdruku arvamust, mis oli negatiivne. Ütlesin õpetajale, et ta küsib muidugi selle tüdruku arvamust, kes on minu vastu üks vaenulikumaid. Õpetaja ütles, et kui ma inglise keele tunnis nii palju eesti keeles räägin, siis tuleb kaaluda minu tunnist minema saatmist. Vastasin, et räägime siis inglise keeles.

*
Üks väike laps taheti üksi maale saata. Kahtlesin, kas ta saab hakkama. Küsisin, kas see laps on varem ukselukku keeranud. Läksin maale. Tõmbasin kultuurpõõsa kõrvalt umbrohu välja. Oli karta, et nii said põõsa juured ka kannatada. Ütlesin natukese aja eest põõsa istutanud lapsele, et paneme põõsa juurtele mulda juurde ja kastame seda, võibolla siis asi paraneb. Paberit rebisime ajalehest, kust oli juba varem rebitud. See ajaleht oli "Sirp", mille aastakäik oli kokku köidetud. Ütlesin, et köidetud ja rebitud korraga. Ütlesin, et edaspidi peaksime hakkama paberit selle asemel mõnest päevalehest rebima. Olime Peedu kirjanike suvilas. Rääkisin lapsega suitsetama hakkamise põhjustest. Ütlesin, et rääkisin Tulvistega, et mõni hakkab suitsetama sellepärast, et on närviline ja suitsetamine natuke rahustab. Mõni hakkab sellepärast, et teised suitsetavad ja ta ei taha, et temaga pahandataks. Isa ütles vahele, et eluolukorra pärast. Siin toas olid ükskord käinud tuttavad pätid, aga nüüd nad vast enam poleks sisse tulnud, sest neid polnud ammu kutsutud ja seetõttu nad ei teadnud, mis olukord praegu suvilas valitseb. Nägime aknast, et väljas kõnnib inimeste lähedal kits kahe tallega. Öeldi, et vene kits. Kordasin, et vene kits. Siis parandasin, et kodukits öeldakse, mitte vene kits. Öeldi, et see kits on siin nii kaua. Vastasin, et loomad kaitsevad poegi ägedalt. Kitse lähedal seisid üks väike ja üks väga väike laps, kes vaatasid loomi õnnelike nägudega. Tegin akna lahti ja hüüdsin neile, et nad tuleksid kohe ära, loomad kaitsevad poegi ägedalt. Väga väike laps kukkus pikali. Oli oodata, et nüüd hakkab kits tal otsas tallama.

Kutse saatmine

Saatsin Reelile feisbuki sõbrakutse, aga kahtlesin, kas ta selle vastu võtab. Kui koju tagasi tulin, soovitas süsteem inglise keeles, et ma kutsuks Reeli kokkusaamisele. Reeli ei olnud kutset vastu võtnud, vaid tema konto kohta oli kirjas eestikeelne lause, et ta muutis konto nähtamatuks, väljaarvatud võibolla bakalaureuseõppe üliõpilastele. See lause oli tõenäoliselt Reeli enda kirjutatud. Bakalaureuseõppe üliõpilaste all võis ta mõelda neid meie kursusekaaslasi, kes bakalaureuseõppest kaugemale ei jõudnud.

*
Õpetaja Nõmm oli käskinud kirjutada ükskord loo mõne pargi kohta. Olin kirjutanud karupargist. Karupargi üks ots oli kõigile klassikaaslastele tuttav, aga mina olin Pille soovitusel kõndinud enne kirjutamist pargile ringi peale, mistõttu Nõmm oli pannud mulle viie. Mõtlesin nüüd samale pargile uuesti ringi peale kõndida. Seal, kus enam vanalinna ei olnud, paistis veel üks vanalinna stiilis maja, aga see oli vist ka viimane.

Bussiga metsas

Peebo rääkis, et matemaatikud teevad paremaid fotosid kui teised, matemaatikud oskavad paremini kaugust hinnata. Nad võtavad kõikidel teemadel sõna. Peebo oli ise ka matemaatiku haridusega. Ta ütles, et ajalugu ta ka tunneb.

*
Olime metsa ära eksinud. Lõpuks nägime ühe nurga all vaadates taevas pilvede vahel valgust. Enne oli taevas üleni pilves olnud. Arvasime, et valguse juures pääseb metsast välja. Hakkasime bussiga selles suunas sõitma. Bussijuht hakkas kihutama ja mina olin toolil pikali. Lõpuks jõudsime tuttavasse kohta, milleks oli Tallinn. Bussijuht viis kõigepealt tallinlased kodu uste ette ja seejärel pidi tulema tartlaste kord.

*
Hakkasin hommikul enne kooli minekut koduseid ülesandeid lahendama. Tahtsin nüüdsest kõik kodused tööd ära teha, aga neid anti nii palju, et ainus võimalus need tehtud saada oli kooli hilineda. Selle oleksin hilinedes ka vabanduseks toonud. Rohkem anti koduseid töid nüüd sellepärast, et lähenesid lõpueksamid. Tegelikult õpetajad vist ei mõelnudki, et kõik kodused tööd tuleks ära teha, vaid eelkõige selles aines, mida taheti edasi õppima minna.

Ebaseaduslik lehekülg

Ühe Venemaa partei esindaja meenutas, et selles telesaates, kus otsustati, et Putin saab kolmandat korda Venemaa presidendiks, ei saanud ta kandidaatidest kõige rohkem hääli. Selle partei enda kandidaat sai kõige vähem hääli, Putin sai kellegagi täpselt võrdse arvu, aga üks kandidaat rohkem. Praegu püüdis Vene politsei mult ühte asja käest kiskuda, aga ma ei lasknud lahti. Elasin Putiniga samas toas, aga ta vist ei osanud eesti keelt ja mina vist läbi une ei rääkinud.

*
Olin teinud ühte keskkonda lisakodulehekülje. Selle võrgukeskkonna esindaja oli ühel päeval minu poole pöördunud, et ma ei tohi nende süsteemi tungida, aga lehekülg oli alles jäänud. Seda, et ma olin sinna kodulehekülje teinud, ei olnud vist märgatud. Nüüd tegi Henn minu kodulehekülje lahti, vaadates vist brauseri mälust, mis aadressidel oli käidud. Keskkonna esindaja nägi seda Hennu selja tagant. Henn hüüdis, et see on ebaseaduslik lehekülg. Ta ütles, et nii tühi ja kurjusest vaba lehekülg saab selles keskkonnas olla ainult ebaseaduslik. See oli vist satanistide keskkond, nagu üks märk näitas. Mul oli tekk ümber pea mässitud ja ma ei öelnud midagi. Minu näo põhjal võidi teha järeldus, et mind saab keelama hakata. Oleksin saanud rääkida, et arvasin, et kui see keskkond on vendade jaoks seaduslik, siis ka minu jaoks. Kui ma mingi mõistatusega kokku puutun, siis proovin seda lahendada, antud juhul proovisin, kas kodulehekülje tegemine õnnestub. Olin sinna riputanud lemmikmuusikat. Mõtlesin, et võiks küsida, milleks siis töövihiku harjutused koostati, kui neis esitatud küsimustele ei tohtinud vastata. Sisenesin ühe maja välisuksest trepikotta.

Erinevad päevad

Istusin kõnniteel ja kirjutasin kaustikusse. Minu juurde tuli Tõnu, kes tahtis lugeda, mida ma kirjutanud olen. Olin talle hiljuti oma kasutikut lugeda andnud, seetõttu ta arvas, et võib nüüd ka lugeda. Aga täna ma talle seda näidata ei tahtnud ja panin kaustiku kinni.

Hispaania avang

1. Trohhalev 6
2.-3. Hinrikus, Šukys 5
...
10.-12. Runnel 2,5

14 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Trohhalevi vastu sain teist nädalat järjest võiduseisu, aga seekord kaotasin ajaga. Lõppseis oli mulle võidetud, sest järgmisel käigul oleksin võtnud vastaselt vankri, lisaks ähvardasin juba enne seda lippu minna. Etturi võitsin juba hulk käike varem, vastane otsustas ära anda ka lipu viguri ja vankri vastu, aga vahepeal tema seis paranes. Meeles on umbes sellised käigud:

Trohhalev-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oa4 Rf6 5. 0-0 Oe7 6. d3 b5 7. Ob3 0-0 8. Rc3 Ob7 9. a4 Ra5 10. Oa2 b4 11. Re2 d6 12. Od2 c5 13. Rg3 h6 14. Rf5 Kh7 15. R3h4 Oc8 16. Le2 Rc6 17. c3 a5 18. Rf3 Of5 19. ef Ld7 20. Rh4 g5 21. fg fg 22. Rf3 Vae8 23. Vfe1 Od8 24. Oe3 e4 25. de Re4 26. Rd2 Rf2 27. Lf2 Vf2 28. Of2 Ve1+ 29. Ve1 bc 30. bc Re5 31. Ob3 Rd3 32. Vf1 Rf2 33. Vf2 Le8 34. Vf7+ Kh8 35. Rf1 Le5 Sinna ma poleks käinud, kui poleks lippu enne veel halvemat käiku mõeldes puudutanud. 36. Vf8+ Edasi ei mäleta. Valge sai kätte oda, aga must a-liinil vabaetturi. Võibolla sain oda tagasi, aga kindlalt ei mäleta. Mõlemad olid ajapuuduses, pakkusin ühel käigul viiki, aga vastane ei võtnud vastu. Tänane turniir läks kokkuvõttes paremini kui ma ennustasin, sest ma polnud nii heas vormis kui nädal tagasi. Saatsin malevõistkonna moodustamiseks hästi palju kirju ja see ilmselt oli põhiväsitaja.

Parim partii

Oli hommik ja vennad hakkasid kooli minema. Tulin voodist välja ja näitasin neile, kui palju ma eelmisel päeval ühte raamatut jõudsin lugeda - peaaegu 200 lehekülge. Seejuures ma tegin päeva jooksul ka muid asju. Aga loen seda raamatut juba teist korda ja leheküljed on tal väiksed. Olin nüüd toa teises otsas. Üks vana naine tuli teisest toast ja näitas, millise artikli ta ühest ajalehest välja lõikas. Mõtlesin, et artikli pöördel on vist malenurk, kahju, kui see kannatada sai. Vana naine näitas ühe umbes 50-aastase mehe malepartiid ja ütles, et see on tema parim partii pärast seda 2012. aastat, kui ta mängimas käima hakkas. Mõtlesin, et nii vanad mängijad mängivad uuesti lapse tasemel. Ma ei teadnud, kas see mees noorena ka malet mängis. Mõtlesin, et kõik ei oska käikude headust hinnata, võibolla see naine liigitab partii parimaks ainult selle järgi, keda võideti. Kui ajalehes malepartiisid avaldatakse, siis on mitmeid asju, mis seda iseloomustavad - reitingud, mängijate nimed. Üks mees ütles ruumis olevatele maletajatele, et see mees, kelle partiist räägitakse, on täna ära surnud, teeme leinaseisaku. Küsisin, kas nimekaimuga ei ole tegemist. Aga lisasin, et nimekaimu auks võib ka leinaseisaku teha. Seisime mõnda aega vaikides. Seejärel mindi esikusse, kus tutvustati, millises nurgas on mis liiki kirjandust. Mina tahtsin minna vannituppa ja selleks võimalust oodates kükitasin maha. Kui vannituppa pääsesin, oli ukse taga kaks poissi. Mulle meenus, et ka ukse riivi panemise korral võib selle vahele pragu jääda. Lisaks püüdsid poisid vannituppa sisse pääseda. Mul õnnestus nad eemale ajada, aga seejuures läks uks katki, nii et seda ei saanud enam riivi panna. Kolmas laps jäi minuga koos vannituppa. Ütlesin, et ta võib seal niikaua olla, kuni ma hambaid pesen. Laps vastas, et kauem ka. Mina ütlesin, et ta võib pärast minu vannitoast lahkumist tagasi tulla, kui ta vanemad lubavad. Laps ütles, et ta võib vannituppa jääda laagri lõpuni. Ta arvas, et laagri lõpp on veel kaugel, aga mina teadsin, et see on juba esmaspäeval, see tähendab järgmisel päeval.

Kõik eksamid tehtud

Ruumis oli palju magajaid, oli kitsas ja võideldi kohtade pärast. Paljud vahetasid öö jooksul kohta, kuni kõik leidsid endale sobiva. Järgmisel päeval oli meil parlamendi teine tööpäev. Laar alustas kõnet ja lubas rääkida, mis eelmisel päeval valesti tehti, alustades minust. Segasin vahele, et seni ma hindasin Laari, aga selle jutu peale enam mitte. Läksin barjääri taha ja kindlustusin seal.

*
Mõtlesin, et mul on magistriõppes tehtud kõik asjad peale magistritöö. Magistritöö oli bakalaureusetööga sarnasel teemal, ainult  mitte 1920., vaid 1930. aastate kohta, seetõttu ma polnud välja mõelnud, mida uut kirjutada. Aga nüüd arvasin, et kui ma mõtlema hakkan, siis mõtlen välja. Kontrollisin paberi pealt, et mul on kõik muud ainepunktid tehtud. Ühte õppekavas olnud eksamit polnud ma teinud sellepärast, et see oli juba bakalaureuseõppes tehtud, selle olin asendanud nüüd valikkursusega. Referaati ma polnud ka teinud, sest juhendaja oli öelnud, et referaatide kirjutamist olen juba bakalaureuseõppes nii palju harjutanud, et seda pole enam vaja, selles ei ole midagi juurde õppida. Selle olin ka asendanud muude punktidega. Nüüd, kus eksameid polnud enam vaja teha, võisin niisama loenguid kuulata. Läksin ühte loengusse, kus minu ette istus Lauri N. Algul lamasin laua peal, siis otsustasin toolile istuda.

*
Läksin kirjandusmuuseumi. See asus ühes majas, kus ruumid olid üksteise taga sirges reas. Esimeses lugemissaalis olid kohad nummerdatud, teises oli ainult üks laud. Läksin kolmandasse ruumi. Tellisin välja ajalehe "Virulane". Kui olin seda natuke aega lugenud, tellisin teise lehe. Käisin vahepeal eespool ruumides. Kui tagasi pöördusin, oli töötaja minu tellitud köite tagasi viinud. Tahtsin seda veel kasutada ja pidin uuesti välja tellima. Siis avastasin, et seda polnudki tagasi viidud, vaid ainult teise kohta tõstetud. Märkasin, et üks raamatuvirn ähvardab varsti ümber kukkuda. Püüdsin seda kohendada.

Eluaeg ühes toas

Kuna minusse suhtuti halvasti, siis hakkasin kalu püüdma jõe teisest osast kui seni, aga seal ei pruukinud kalad söödavad olla. Istusime lageda taeva all söögilauda, mina istusin laua otsa. Mina ja üks väike poiss andsime kumbki Pillele lihavõttemuna. Pille tänas, aga viis need kohe minema.

*
"Loomingu Raamatukogus" ilmus raamat, mille peategelane otsustas, et ei lahku ühest toast enam kunagi, sest tema ema nõudis, et tema eest hoolitsetaks. Peategelase ema lamas kogu aeg põrandal, vaatas mõnda lihtsat ja inetut eset nagu sõel või siis lage ja kuulas kogu aeg klassikalist muusikat. Peategelane püüdis teda vahepeal voodisse tõsta, aga ema ei olnud nõus, sest voodis oli põhi pehme, mitte kõva. Peategelase ema nõudis, et peategelane kogu aeg klassitsistlikku kunsti vaataks. Ma teadsin, et kõik ühesugune muusika ei ole ühe nimetusega, vaid jaguneb klassikaliseks ja barokkmuusikaks. Nägin viirastust ja ühe muusikastiili nimetusega nimetatavat asja, öeldes selle asja nimetuse häälikhaaval.

*
Klassikaaslased rääkisid, et astuvad uuesti ülikooli. Kairi tahtis hakata õppima keeli. Ütlesin, et ülikoolis õpitakse õppima, teist korda ülikooli astumine ei ole vajalik. Pealegi kui keegi astub teist korda ülikooli, siis noorem inimene ei saa sisse, sest noored otsustavad ainult üks nädal ette, mis erialale eksamid teha, lootes, et saavad selle ajaga veel eksamiteks õpitud. Võibolla ülikoolis õppis siiski kiiremini kui iseõppimisega, sest ma olin viimasel ajal õppinud iseseisvalt kõigepealt aasta inglise keelt ja seejärel aasta saksa keelt, aga polnud kumbagi selgeks saanud.

Müürid ja lukud

Kõndisin kodu poole. Mõtlesin, et ma loen järjest kõigi aastate vanu ajalehti. Kui olen lugenud natuke "Teatajat", hakkan lugema "Uudiseid". "Teatajat" loen 1901. ja 1902. aastast, aga pärast sellest kirjutades panen pealkirja ainult 1901, kuigi sellest aastast olen juba muid lehti lugenud. Kui jõuan Nõukogude aega, siis loen väliseesti lehti, mida vaatan 10 aastaste ilmumisaja vahedega. Sel aastal, kui toimus Praha kevad, juhtus midagi ka Eestis. Öeldi: "Müür on ees." Mõnede majade alumised korrused olid kinni müüritud. Võibolla oli seda teinud Jürgen. Jõudsin koju. Meil oli kaks korteriust. Mul oli ainult ühe korteriukse võti, aga nüüd oli üks korter teise sisse keeratud, nii et minu võtmega uks jäi sissepoole. Läksin välja tagasi. Maas oli raha. Kõndisin sellest üle ja üles ei korjanud, sest mul oli endal raha küllalt. Pealegi osa maas vedelevast rahast enam ei kehtinud.

Taksoga loengusse

Läksime emaga taksopeatusesse ja istusime ühte mikrobussi. Kui sõit oli lõppenud, ütles isa, et ta ei teadnud, et arve tuleb 30 000. Ütlesin, et 30 000 senti, ei, eurot, ei, krooni. Mul olid erinevate aegade rahaühikud sassis. Läksin ühte loengusse. Loengupidaja hakkas rääkima, et ta näitab, millised harjutused aitavad puugiallergia vastu. Istusin viimases pingis ja erinevalt teistest hoidsin pead kätel. Mõtlesin, et ma lähen siit minema, ma olen Lääne kultuuri esindaja. Rahvas hakkas nõudma, et sõna antaks Kristerile. Vaatasin, et Krister on püsti tõusnud ja teeb kummardusi. Osad naersid.

Koostööleping Pihkvaga

Tänases ajalehes olid kõigil lehekülgedel ristsõnad. Pakkusin, et need on arvutiga koostatud ja avaldati ruumitäiteks. Olin rääkinud, nagu sõlmitaks Tartu ja Pihkva koostööleping. Ajalehes kirjutati, nagu oleks selline leping tõesti sõlmitud. Nüüd tuli vist vastastikku saatkonnad avada. Ühe ennustuse kohaselt sõlmis Pihkva lepingu selleks, et lepingu täitmist nõudes väed sisse tuua. Kunagi olin lugenud venelaste kirjutatud raamatut, kus pahandati, et miks Tšetšeenia sõjas uuemaid relvi ei kasutatud. Võibolla oli põhjus selles, et Venemaa tahtis vanad relvad ära tarvitada, et uusi juurde toota. Hulk inimesi läksid aluspesu väel dušikabiinidesse. Küsisin, miks nad riietega duši alla lähevad ja ütlesin, et nad pritsivad mind ka märjaks. Et mitte märjaks saada, läksin selle maja esikusse. Aga üks inimene tuli just välisuksest sisse, seetõttu põgenesin kaugemasse tuppa.

Talongid ja põhikiri

Sõin koos isaga ühes söögiasutuses. Ütlesin, et nüüd ma saan aru, miks mulle ülikooli ajal anti kellaaeg, millal üliõpilased söömas võivad käia. Sest üliõpilastele antakse talongi eest tasuta sööki. Käisin siis sellel kellaajal, aga ilma talongita, raha eest. Vaatasin, et see mees, kellega ma räägin, on nii noor, et ei olegi vist isa. Olin klubi koosolekul. Klubi tegutses suurema maja ühes ruumis. Põrand oli porine ja koristaja nõudis, et põhikirja lisataks punkt, et klubis vahetusjalanõude kandmine on kohustuslik. Üks teine vana naine oli sellega nõus, sest ta oli ka elus põrandat pühkima pidanud. Mõtlesin, et võiks lisada punkti, et vihmase ilmaga on vahetusjalanõud kohustuslikud ja muu ilmaga soovituslikud.

Läbi une vastamine

Magasin oma voodis. Voodi juures seisid inimesed, kes esitasid mulle küsimusi. Vastasin neile läbi une. Nad ütlesid, et see, et ma neile vastan, on reetmine, sest ma ei tea, kas nad on voodi juures päriselt või on nad ainult unenägu.

Uus elu parim turniir

1. Runnel 6,5
2. Trohhalev 6
3. Tätte 5

14 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel-Kõiv 1:0
Trohhalev-Runnel 0:1
Runnel-Šukys 1:0
Tätte-Runnel 0,5:0,5
Metsoja-Runnel 0:1
Runnel-Kure 1:0
Runnel-Seljodkin 1:0

Koos tänase turniiriga olen saanud males kaks puhast esikohta ja kolm punktidega esikoha jagamist. Võiduprotsent ei ole varem nii suur olnud. Probleeme oli ainult mängudes Tätte ja Seljodkiniga. Tättele pakkusin võrdsena tunduvas seisus viiki, aga ta ei võtnud vastu. Edasi mängides kaotasin etturi, aga lõpuks tuli lauale ikkagi viigiseis. Pärast viiki leppimist märkasin, et mul oli aeg kukkunud. Seljodkini vastu arvasin, et sain avangus võiduseisu ja pakkusin viiki, kuna see oleks kindlustanud mulle turniirivõidu. Seljodkin mängis edasi, sai võiduseisu, aga jäi ajapuudusesse. Lõpus leidsin väiksemast materjalist hoolimata matikombinatsiooni ja samal hetkel kukkus ka vastase aeg. Voorude järjekorras ma pole päris kindel.

Trohhalevi vastu sain elu teise võidu ja esimese kiirmales, lisaks üksikutele viikidele.

Trohhalev-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. Rc3 Re4 5. Of7+ Kf7 6. Re4 Oe7 7. d3 Vf8 8. Rfg5+ Kg8 9. Lh5 h6 10. h4 d5 11. Lg6 Og5 12. Rg5 Of5 13. Lh5 hg 14. hg Le8 15. Lh4 e4 16. Kf1 ed 17. cd Od3+ 18. Kg1 Le1+ 19. Kh2 Lf2 20. Lh3 Of5 21. Lh5 Vae8 22. g6 Og6 23. Lg6 Lh4+ 24. alistus.

Kullaprovintsid

Vaatasin, et olen matemaatika vihikusse kirjutanud üsna õigeid asju, kuigi vahepeal olin selles kahelnud. Oli õppeaasta esimene vene keele tund. Osad õpilased oskasid vene keelt hästi ja osad halvasti. Kõigepealt rääkis Helen, kes oskas hästi. Seejärel rääkis Ariel, kes oskas samuti hästi, sest tal tarvitati vene keelt kodus. Kolmandana sain sõna mina. Rääkisin vene keeles, et vene keelt ma hästi ei oska. Mulle meeldib lugeda venekeelseid luuletusi, aga mitte muid selles keeles raamatuid. Kui lõpetasin, siis Ariel ütles mulle, et ma räägin ju vene keelt vabalt. Vastasin, et viimasel ajal olen juurde õppinud. Tuli minna klassi ette vastama ja leida kaardilt, millistes provintsides on kulda. Küsisin, kas kulda on nendes provintsides, milles on täpp. Kullaga provintsid tuli ekraanil teist värvi värvida. Ema värvis hoopis provintsid, kus kulda ei olnud. Sellega saavutas samuti, et kullaga provintsid olid ülejäänutest erinevat värvi. Kulda oli rannikuribadel.

Kreutzwaldi kirjavahetus

Ema ütles ühe taskuarvuti kohta, et ta hästi ei tunne seda. Vastasin, et sellel on ju vähe nuppe. Tegelikult oli tal teistest kõrgemal ka selline nuppude rida, mille tähendust ma ei teadnud. Neid ma ei kasutanud, aga nendega sai vist reguleerida ekraani heledust ja helisignaalide kõla.

*
Kreutzwald olevat vahetanud kirju algul ainult Koidulaga ja hiljem olevat tal tekkinud ka teine kirjasõber. Ma olin Kreutzwaldi kogutud kirjavahetuse köiteid näinud ja nende paksuse järgi oleks arvanud, et tal oli veel rohkem kirjasõpru. Kui ta sai teise kirjasõbra, siis ta pidi kaks korda rohkem kirjutama ja tekkisid probleemid ajakasutusega. Aja parajaks tegemiseks kuulas ta õhtuti raadiot. Arstina ta teadis, et raadio kuulamine kahjustab kuulmist. Et seda tasakaalustada, tegi ta hommikuti visuaalseid tähelepanekuid. Sellest oli tema kirjades jälgi, kui ta kirjutas, et nägi punast taime, samuti oli juttu muude asjade värvist.

*
Kõndisime läbi Annelinna. Üks kohalik elanik ütles, et ta ei tea, millisesse kooli last panna. Vastasin, et siinkandis on kõige parem kool Miina Härma. Seal võib küll õppimine raskeks minna, aga kooli lõpetab vast ära. Kohalik elanik ütles, et õppimine läheb jah raskeks. Jõudsime Miina Härma õuele. Koolile oli tehtud palju juurdeehitusi, see oli nüüd hiidkool tohutu õpilaste arvuga. Õue kaugemas otsas oli näha ka koolimaja vanemat osa. Vaatasime näitust. Luuletused olid näitusele pandud kategooriate kaupa. Ühe kategooria nimi oli "ENSV vastu". Nõukogude ajal ei oleks sellist saanud olla. Näitusel oli marju, mis võibolla ei kõlvanud enam süia. Tõnu ütles, et üks tema klassivend on vaimustatud fašismist. Vastasin, et selles vanuses on see tavaline, hiljem läheb see tavaliselt üle. Mõni on vaimustatud satanismist. Siis tuli mulle meelde, et Tõnu klass ei olegi enam kooliealine. Ütlesin, et praegu. Öeldi, et aga Krister. Küsisin, kas teised olid näinud Kristeri eelmise päeva ajaleheartiklit. Selle lõpetas ta lausega: "Minus peituv väike batka tunneks selle üle uhkust."

Baptistide majanduspoliitika

Kirjutasin ühelauselise blogisissekande, et Eesti raha on nüüd euroga seotud. Kirjutasin tavalisest halvema käekirjaga ja lause algustäht ei tulnud eriti suur. Inimesed hakkasid sissekannet lugema. Leidsin lausest järjest mitu trükiviga, millest ma polnud kindel, kas need on mu enda tehtud. Lamasin silmad kinni voodis. Minu ette kogunes kolm meest, kes arutasid, miks ma sellise sissekande avaldasin. Andsin näoilmete ja noogutustega märku, et ma mingil moel jälgin nende juttu. Raadios räägiti, et kõik baptistid on geeniused, kes hoiavad oma seisukohtadest jäigalt kinni, aga kui saavad teada, et need on valed, siis muudavad neid kohe. Baptiste on ka Egiptuses. Kui varem oli Egiptuse majanduspoliitika vanameelne, siis nüüd on baptistid võtnud uue suuna. Egiptus on Maailmapanga juhatuse liige. Balkani lääneosas asus riik nimega Moldaavia. Toomas ütles, et ta loodab, et seal ei ole islamit. Mina teadsin, et Balkanil on islamit olnud küll. Raadios räägiti veel, et Kulbok on korraldanud mitu euroskeptilist konverentsi. Mind oli ta kutsunud ainult esimesele neist. Võibolla ta arvas, et mitu korda kutsudes kordaksin sama juttu. Läksin Pille tuppa, kus olid Klaus ja veel üks inimene. Rääkisin neile, mis olin raadiost baptistide kohta kuulnud. Võibolla toas viibijad olid seda ise ka kuulnud, sest neil ka raadio mängis. Aga see tundus olevat siiski teisel jaamal. Olin ühes kohas ja tahtsin hakata põrgatama sulgpalli. Pall oli selline, millel oli toru kujuline võrk. Kui palli kätte võtsin, siis üks tüdruk vaatas mind pilukil silmadega. Hakkasin võrku kokku mässima, et pall oleks rohkem sulgpalli palli kujuline. Märkasin, et see tüdruk jälgib mind eemalt ikka veel. Tal olid silmad sirged kriipsud.

Oskused kahtluse all

Kui sain maleturniiril vähe punkte, õigemini ühe punkti ainsuses, siis hakkab tunduma, et ei oska muid asju ka. Siis on kasu sellest, kui mäletada, et vahel on nii males kui ka muudes asjades paremini läinud. Aga ei ole kindel, kas edaspidi veel läheb. Turniiri halva tulemuse üks põhjus on arvatavasti, et võistluste ajal magasin järjekordselt tavalisest halvemini. Aga kui minul ei oleks halvasti läinud, siis oleks keegi teine selle võrra vähem punkte saanud. Osad on sellega võibolla harjunud, et nad saavad tavaliselt vähe, aga mina saan vahel palju ja vahel vähe. Üks aasta taheti kooli võistkonda panna minu asemel minu venda, põhjendusega, et ta on vähemalt stabiilne, kuigi tema maksimaalset tugevust ei peetud nii suureks. Aga võibolla potentsiaalne tugevus oligi tal suurem, sest IQ testis on ta minust rohkem punkte saanud. Minu eelis oli see, et tegin rohkem trenni. Vend on ise öelnud, et töövõime on ka võime, kuigi tol korral polnud juttu vist malest, vaid ülikoolist. Põhimõte, et hakata töövõime kaotuse asemel mõõtma olemasolevat töövõimet, on võibolla õige, kuigi see võib mulle kokkuvõttes rahaliselt ka kahjulikuks osutuda. Praegu tuleb mul osa sissetulekust osalise töövõime kaotuse pensionist, aga ise pean oma töövõimet mõnel alal suureks. Praegu on mulle küll antud tööülesanne, milles ma ei ole kõige tugevam - tõlkida raamatut. Aga kui ma parajasti tõlkida ei jaksa, siis ajalugu uurida ja blogi kirjutada jaksan ikkagi. Ajaloo rubriigis jõuaks ma kirjutada ka rohkem kui olen kirjutanud, arvestan lihtsalt lugejatega, kes ei jaksa nii palju lugeda nagu mina kirjutada. Kui palju kirjutada, aga lugejale ei meeldi, siis öeldakse selle kohta grafomaania. Lohutuseks on, et vähemalt endale meeldib. Oskus endale meeldida ja oskus teistele meeldida ei pea kattuma. Teisi on küll mitmesuguseid ja kui vastab enda maitsele, siis tõenäoliselt veel kellegi omale. Ma olen sellest kõigest vist juba kunagi kirjutanud. Aga kordamine olevat tarkuse ema. Vahel nimetatakse tarkuse emaks ka ettevaatust. Ettevaatus võib seisneda ka kordamata jätmises.

Küsimus õpetajale

Magasin hommikul oma voodis. Ema tuli minu tuppa ja ütles, et ta nimetas mulle juba enne kõik asjaolud. See tähendas, et ma pidin kooli minema ja olin ülestõusmisega viivitanud. Mõtlesin, et kui ma esimest korda keskkooli lõpetasin, uskusin, et on võimalik kõik asjad väga kiiresti selgeks õppida. Nüüd käisin keskkoolis teist korda ja teadsin, et kiiresti õppimine võimalik ei ole. Eksamiteks oleks pidanud olema õpitud juba juunis, nüüd oli september, aga mul ei olnud asjad ikka veel selged. Kui õpetaja oleks mult midagi küsinud, siis oleksin öelnud, et mul on parem küsimus, kust tuldi üldse mõttele, et me peame kaks korda keskkoolis käima? Mõtlesin, et kui me käime praegu ka koolis, miks siis peetakse klassikokkutulekuid? Kas ei peaks pidama eraldi esimese ja teise kooliskäimise klassikokkutulekuid? Kõndisin köögi ukseni. Seal mõtlesin, et pilt on ärkveloleku kohta ikka liiga udune. Tegin koledat häält. Mõtlesin, et tuleb meelde jätta, et alati, kui ma käin teist korda keskkoolis, on see unenägu.

*
Läksin ühte majja, kus olid erinevate arstide kabinetid. Ma ei teadnud, millise arsti juurde minna. Täna oli treppidel palju pesu. Lugesin siltidelt, et sel nädalapäeval arstide vastuvõtte ei olegi, sest on pesupäev. Ma olin neid silte varem ka lugenud, aga polnud meelde jäänud, et kõik päevad ei ole vastuvõtupäevad. Pesupäeval puhastati nähtavasti maja. See ei olnud nüüd hea, et ma poriste kingadega pestud riiete peal olin tallanud. Mõtlesin, et ma alles hiljuti käisin arsti juures, ma ei tule lähemal ajal uuesti ka vastuvõtupäeval.

*
Läksin ühele tänavale ja püüdsin kätega bussi paigast lükata. Püüdsin lükata nii, et buss sõidaks kaarega. Läksin loengusse. Ülikooli töötaja kirjutas tahvlile asju, mis tuli oma konspektidesse üles märkida. Ma polnud jõudnud eelmisi asju veel üles märkida, aga need olid juba tahvlilt kustutatud. Ülikooli töötaja ütles midagi selle kohta, et ma joonistan konspekti. Taldrikul olid koogid. Teisest ruumist tuli üks tüdruk, kes ei olnud meie rühmast, ja sõi ühte liiki koogi ära. Mina polnud seda saanud. Ütlesin, et oma rühma inimestele ei jäänudki.

*
Analüüsisin koos K. Sandriga ühte malepartiid. Ühe asja kohta ütlesin, et seda tahtsin panna kamba programmi. Sander laitis selle mõtte maha, öeldes, et ta on ka tahtnud. Olin kirja pannud, mis liiki ajalehti ma olen kambale asutanud. Nüüd mõtlesin, et kas seda oli vaja kirja panna, kui need ajalehed on väga pisikesed. Mööda kõndis Okas ja näitas kõndimise pealt ühte käiku, mille tema meelest saaks teha. Sander näitas vastuseks nuppu, mille tõttu see käik ei olnud hea. Mulle oli ta juba varem näidanud.

Veel partiisid

Skladtsikov-Runnel

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d3 Oe7 5. 0-0 d6 6. h3 Oe6 7. Ob3 Ld7 8. c3 h6 9. Ve1 g5 10. Rh2 0-0-0 11. Oe6 fe 12. b4 Vdf8 13. a4 Vhg8 14. Rg4 Rg4 15. hg Le8 16. Oe3 Lf7 17. a5 d5 18. b5 d4 19. bc de 20. f3 h5 21. d4 hg 22. Ve3 gf 23. Vf3 Lh7 24. Lb3 bc 25. Le6+ Kd8 26. Rd2 ed 27. Vb1 alistusin. Jäänud mõtlemisajad 32 minutit ja 51 minutit.

Giambrone-Runnel

1. d4 Rf6 2. Rf3 d5 3. c4 c6 4. e3 e6 5. Od3 dc 6. Oc4 Rbd7 7. 0-0 b5 8. Od3 a6 9. a4 ba 10. Rc3 a3 11. e4 ab 12. Ob2 c5 13. d5 e5 14. La4 Vb8 15. Vfb1 Od6 16. Oa6 0-0 17. Oe2 Vb4 18. Lc2 Rb6 19. Oa3 Vb1 20. Vb1 Og4 21. Rb5 Oe7 22. d6 Od6 23. Vd1 Rc8 24. Oc5 Of3 25. Of3 Re8 26. Ld3 f5 27. Rd6 Red6 28. Od6 fe 29. Oe4 Vf2 30. Kf2 Lh4+ 31. Kg1 Rd6 32. Ld6 Le4 33. Le6+ alistusin. Alles jäi valgel 33 ja mustal 39 minutit.

Runnel-Kuldmaa

1. e4 d5 2. ed Ld5 3. Rc3 La5 4. d4 Rf6 5. Oc4 Of5 6. Od2 c6 7. Rf3 Lc7 8. 0-0 Rd7 9. Ve1 e6 10. Og5 Od6 11. Le2 0-0 12. Vad1 Og4 13. h3 Oh5 14. Re4 Re4 15. Le4 h6 16. Oh4 g5 17. Og3 Og3 18. fg Lg3 19. Vf1 Og6 20. Le2 Lc7 21. Rh2 Rb6 22. Od3 Od3 23. Vd3 Rd5 24. Lh5 Kg7 25. Lf3 Lf4 26. Le2 Lc7 27. Vdf3 c5 28. dc Lc5 29. Kh1 Rf4 30. Le4 Ld5 31. La4 Lc6 32. Ld4+ Kg6 33. g3 Ld5 34. Lb4 Re2 35. c4 Lc6 36. Kg2 Rd4 37. Lc3 Rf3 38. Vf3 Vac8 39. Lf6 Kh7 40. Rg4 e5 41. Lf5+ Lg6 42. Rf6+ Kg7 43. Le5 Vfd8 44. Re8+ Kh7 45. Rd6 Vd6 46. Vf7+ Lf7 47. Ld6 Lc4 48. Le7+ Kg8 49. Ld7 Le2+ 50. alistusin. Jäi 26 minutit ja 35 minutit.

H. Pedmanson-Runnel

1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. g4 Og6 5. h4 h5 6. Od3 Od3 7. Ld3 hg 8. e6 fe 9. Lg6+ Kd7 10. Lg4 Rf6 11. Lg6 Le8 12. Rf3 Lg6 13. Re5+ Ke8 14. Rg6 Vh5 15. Og5 Kf7 16. Re5+ Ke8 17. Rd2 Rbd7 18. f3 Re5 19. de Rh7 20. f4 Rg5 21. fg g6 22. 0-0-0 Og7 23. Rf3 Kd7 24. Vde1 Vf8 25. Vhf1 Vf5 26. Kd2 Vh8 27. Ve2 Vhf8 28. Vef2 Kc7 29. Ke3 Oe5 30. Re5 Ve5 31. Kd2 Vf2 32. Vf2 Vf5 33. Vf5 ef 34. h5 gh 35. g6 alistusin. Jäi 1 tund 24 minutit ja 1 tund 21 minutit.

Suurvesi kaardil

Tõnu tõi koju pangasüsteemi. Ta ütles, et välismaal on palju keerulisemad pangasüsteemid. Helmi nägi katkist keed ja ütles, et see ongi see teemantkee, mis ükskord kaduma läks. Seejärel tulid röövlid ja viisid kee minema. Nad oli keed enne röövimist jälginud pangasüsteemi külge kinnitatud kaamera abil. Pangasüsteem oli klaver. Klaveri sisse läksid üks luterlane ja üks õigeusklik. Kummalgi neist pidi seal olema oma vaimulik, kes neid iga päev ootaksid.

*
Tahtsime osta uut taskuarvutit. Valisime kaupa. Ühel taskuarvutil ei olnud klahvi 2. Näidati, et numbri 2 saab kirjutada kolme klahvi kombinatsiooni abil. Sellist taskuarvutit ma ei tahtnud. Vaatasime kaarti. Oli näidatud, kui suureks läheb Emajõgi suurvee ajal. Tema ümber moodustus siis mitu järvedevööndit, ainult Tartu koha peal oli võimalik lõunast põhja liikuda, sellele kitsale ribale olid pandud nii maantee kui ka raudtee. Seda maanteed mööda sõites olin autoaknast näinud, et suurvee ajal on üleujutatud ala nii suur, et ulatub silmapiirini. Ma ei teadnud, mis hakkab juhtuma siis, kui tulevad lumevabad talved. Aga vist oli ka sel juhul kevadel vesi natuke kõrgem.

Võit avangus

Reedest pühapäevani mängisin Uusi mälestusturniiril. Voore oli viis, mõtlemisaeg algul 1 tund ja 30 sekundit kummalegi ning iga käigu eest tuli 30 sekundit juurde. Sain ühe võidu ja neli kaotust. Ainus võidupartii oli selline:

Runnel-Sepandi
1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rd2 de 4. Re4 Rd7 5. Rf3 Rf6 6. Od3 Re4 7. Oe4 Rf6 8. Og5 h6 9. Of6 gf 1. Le2 Og7 11. 0-0-0 f5 12. Of5 0-0 13. Od3 b6 14. Le4 alistus. Valgel jäi aega järele 1 tund ja 23 minutit, mustal 1 tund ja 19 minutit.

Rahakoti fotod

Vaatasin, et minu rahakotis olevad fotod on kulunud. Ütlesin emale, et kui fotosid rahakotis kanda, siis lagunevad nad ära, aga kui välja võtta, siis on raske laipa tuvastada. Jõudsime järeldusele, et fotod tuleb arvutisse skänneerida, et neist midagi säiliks. Neid oli varem ka skänneeritud, aga kui võtta kasutusele uus arvuti, siis läksid vana paroolid meelest. Ja võibolla oligi õige skänneerida sama fotot korduvalt, et jäädvustada selle muutumise protsess. Hennul oli skänner ja ta andis seda mulle kasutada. Kui ma olin natuke kasutanud ja Henn skänneri taha tagasi tuli, siis selle nupud ei olnud enam korras. Henn vajutas nuppe nuttes. Ma ei teadnud, kas nuppe kahjustasin mina või läksid need juhuslikult samal ajal katki. Varsti hakkasid nupud jälle vajutustele õigesti reageerima. Vaatasin, et mul on skänneri juures rohkem pabereid kui oli olnud rahakotis, osad olin võtnud ilmselt sahtlist. Peale fotode oli seal ka vanu kontrolltöösid. Mõnel kontrolltööl olid kaasõpilased hinnet teisteks numbriteks üle sodinud, nii et polnud aru saada, millise hinnetest õpetaja on pannud. Nii tegid õpilased sageli.

Macura

Vladimír Macura. "Bonne". Loomingu Raamatukogu 2015 / 24-27. Tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver.

Ükskord üks raamatuarvustaja kirjutas, et tal ei tule meelde ühtegi raamatut, millel meesautori minategelane oleks naine, kuigi ta arvas, et kindlasti selliseid on. Mul ei tule siiamaani meelde ühtegi, kus oleks ainus minategelane. Aga oskan nimetada raamatuid, kus eri peatükkides on erinevad minategelased ja eri soost. Üks selline on ka nüüd loetu.

Raamatu tegevus toimub romantismiajal, aga raamat ise on pigem naturalistlik, sest selles esinevad üksikasjalised haiguste, higi voolamise ja seksuaalvahekordade kirjeldused. Meestegelane mõtleb, et kõige rohkem tahaks ta ennast vastu naistegelast suruda. Inimesed on erinevad, ma pole isegi siis kedagi kallistanud, kui keegi on selleks soovi avaldanud. Osadele meeldib kahekesi ühes voodis magada, aga ma ei kujuta ette, kuidas mul niimoodi uni tuleks, kui isegi on sageli uinumisega raskusi. Seegi on seganud, kui keegi on maganud samas toas teistes voodites. Haiglas olles kartsin, et võin öösel väljas käimisega palatikaaslasi äratada või läbi une rääkima hakata.

Kubistlikud pildid

Rääkisin ühest kunagisest kooli mahakirjutamisjuhtumist. Rääkimiseks kasutasin sõnaraamatuid ja oma luuletuste kladet. Isa soovitas, et ma vaataks oma luuletusi ka roosade kaantega kladest. Ta lisas, et need on küll väga ebasiirad. Mõtlesin, milliseid koolis õpitud aineid kõiki täna vaja on läinud - võõrkeeli, matemaatikat, kaardi vaatamiseks geograafiat. Mõtlesin psühhiaatrile rääkida, et ükskord lugesin ühte psühholoogi, kes kirjutas, et inimese populaarsust mõõdab sotsiaalsus, mida iseloomustab siirus. Või peaks ütlema ausus ja siirus, sest need on natuke erinevad asjad. Mõtlesin siis, et see peaks käima minu kohta. Aga nüüd isa ütles, et minu luuletused on ebasiirad. Ise ei tule üldse selle peale. Tegelikult kui ükskord küsisin emalt, et ta ütleks minu kohta midagi head, siis ta ütles, et ma olen aus. Erinevad inimesed võivad tuua välja erinevaid asju. Isa ütles ka ainult luuletuste kohta, et need on ebasiirad. Kes veel avaldaks oma unenäokirjeldusi ja maletulemusi? Oli peojärgne hommik ja läksin ühest suurest majast selle ette jalanõusid puhastama. Mul oli seljas juba päevakampsun, aga jalas veel pidžaamapüksid. Öeldi, et peo tagajärjed löövad hiljem välja. Maja ees ajasid tüdrukud juttu. Merje ütles kellegi, vist oma lapse kohta, et ta leiutas iseseisvalt kubismi. Kui ta kuulis sõna kubism, siis hakkas tegema kubistlikke pilte. Sekkusin, et kubistlikke pilte on siin-seal näha, ta võis mõnda näinud olla. Küsisin, kas ta teab, mis on kuubik. Merje vastas, et teab. Küsisin, kas kõnealusel isikul on kuubik. Merje vastas, et on. Ütlesin, et siis võis see inimene hakata kubistlikke pilte tegema kuubiku järgi. Merje ja Helen hakkasid naerma. Läksin majja tagasi. Selles oli keeruline koridoride süsteem ja ma ei mäletanud teed oma tuppa. Jäin hetkeks seisma, siis otsisin toa üles, läksin õiget teed. Tuppa jõudes rääkisin teistele pereliikmetele, et ma seletasin ära, kuidas kuubiku järgi kubism leiutati.

Kanali nafta

Kanalis ei saanud enam ujuda, sest sealt oli hakatud naftat puurima. Siis oli võimalik veel hakata kanali tagumises pooles ujumas käima. Aga arvatavasti oleks varsti sealt ka naftat puurima hakatud. Kaevasin Sõpruse silla kõrvale liiva sisse tunnelit, millesse inimene sisse mahtus. Halb oli see, et ta oli nii silla lähedal, seal hingas heitgaase sisse. Läksin ja hakkasin kaevama natuke kaugemal.

Pildistamise keelamine

Üks mees oli hästi vana, üleloomulike võimetega ja hästi tugev. Ta oli koos ühe noore naisega saunas. Mees rääkis, mida see naine tunneb, aga et ta ei pane seejuures üldse tähele, et mehel ei ole riideid seljas. Ulatasin Kristerile üksteise järel raamatuid, kus oli avatud mõni pilt või katkend, mille Krister ette luges. Ta ütles, et kui tema asemel töötaksin mina, siis läheks töö kaks korda aeglasemalt. Vastasin, et ma ju töötan.

*
Meie ukse taha tulid vene mehed, kes küsisid teed ühte kohta, mille nimetuses oli Soome. Neile ulatati Tartu kaart, et nad otsiks sellelt. Mehed ei tulnud enne selle peale, et kaardil on ka register, kui neile näidati. Mehed ütlesid, et nad laenavad kaarti, ja lahkusid koos sellega. Kui nad olid trepikotta läinud, siis ütlesin, et nad ei too kaarti kunagi tagasi. Leidsin riiuli otsast taskulambi üles. Meil olid külalised ja tuba oli rahvast täis, aga ma polnud veel päevariideid selga pannud, vaid heitsin uuesti põrandale pikali. Olin ühes maamajas, kus läks elekter ära. Olin spordikooli koridoris. Mulle tuli elektronkiri. Sellesse olid kokku kopeeritud kolm varasemat kirja. See, mis neist mulle olevat saadetud (kuigi ma saatmist ei mäletanud), algas sõnaga: "Häbi!" Edasi kirjutati, et oli vastu võetud seadus, et ametiasutustes ilma loata pildistamine on keelatud. Seda oli mulle kirjutatud nähtavasti sellepärast, et olin spordikoolis pildistanud. Mina tõlgendasin asja nii, et luba on olemas, kui asutus pole keeldu sõnastanud. Teisi, kellele kirjad olid läinud, ei olnud häbistatud, vaid neile oli kirjutatud muudest asjadest. Koridoris seisjad rääkisid, et nüüd keelati pildistamine ära. Minu meelest ei keelatud pildistamist, vaid loata pildistamine. Üks pildistamise keelaja tuli minu suunas. Üks inimene, kes oli minust tugevam, ütles, et ma seisaks eemal, ta võitleb keelajaga ise. Olin ühes toas. Seal üks kirjanik rääkis, mis sõnast ta oma raamatu pealkirja tuletas.

Teise nimed

Asutasin endale lisablogi ja saatsin lingi esimesele postitusele feisbukki. Olin võtnud selle blogi autorinimeks varjunime. Siis avastasin, et tegemist on reaalse inimese nimega ja blogi nimi on selle inimese väljaantava valimispropaganda ajalehe nimi. Ma polnud võõraid nimesid võtnud meelega. Pidin selle blogi nüüd kustutama. Olin kirjutanud, et blogisissekanne on neljas number. Valimislehte oli ka ilmunud neli numbrit. Võibolla ma olin kolmandat numbrit näinud ja teinud alateadlikult järelduse, et järgmine number on neljas.