Kaks korda jõge

Roomasin unenäos mööda pikka maa-alust käiku. See käik oli see, et Pille lasi inimestel raamatuid läbi lugeda. Toomemäe kandis mõtlesin maa peal käies, et näen sellepärast enda lähedal väikseid tuumaplahvatusi, et mulle on räägitud filmist, kus näidati tuumaplahvatust. Jõudsin Peedu jõe äärde. Et teada, kas minna edasi, küsisin seal elavalt poisilt, ega tema kurja koera alles ei ole. Poiss vastas, et koer on hakanud ringi hulkuma, aga vahel käib kodus. Kui hakkasin edasi minema, hakkas üks pull mulle teele ette keerama, et mind rünnata. Hakkasin seepärast tagasi minema. Nüüd tahtis mind rünnata ka pull, kellest olin eelnevalt juba rahulikult mööduda saanud. Läksin tema eest juures olevasse majja. Öeldi, et lehm ei ole parem kui pull, väljaarvatud see, et pulli tõttu ei purusta lehma praegu antav hoop seda maja, kuhu ma läksin. Maja teiselt küljelt väljusin uuesti ja lahkusin sellest kohast.

Lamasin oma voodis ja teadsin, et näen und. Hakkasin mõtlema välja, kuidas võiks unenägu edasi minna ja nii ta läkski. Vahepeal ärkasin enda arvates üles, aga ma ei teinud silmi lahti ja nii õnnestus mul kohe uuesti uinuda. Läksin välja liivakasti. Järgnevalt olin Peedu jõe ääres ja kõndisin sellest läbi. Teise kalda pool muutus jõgi nii sügavaks, et ma sain veel vaevu hingata. Kui ma oleksin hakanud tagasi minema kogemata mõni samm teist teed, oleks võinud jõgi juba üle pea olla. Ühte asja mul selles unenäos korralikult juhtida ei õnnestunud - proovisin korduvalt riideid seljast võtta, aga iga kord märkasin kohe, et midagi on ikkagi seljas.

Loengut pidav mees rääkis, mida on räägitud ühe teise kohal olnud mehe kohta. Pärast tuli see teine mees mulle kaebama, et loengupidaja oli teda solvanud, kui oli teda inimestele vastandanud. Vaidlesin vastu, et loengus oli räägitud, et tema inimestele vastandamine, mida on tehtud, on halb, aga loengupidaja teda omalt poolt ei solvanud. See mees siiski kaebas edasi, et tema portree võidakse riputada üles kõrvuti sündsusetute piltidega. Mõtlesin, et see võib olla vihje sellele, et ma panen internetti unenägusid, kus võib olla juttu nii temast kui teistest asjadest. Mõtlesin, kas ma peaksin ütlema, et mina pole ühtegi sündsusetut unenägu üles riputanud. Kui ma sellest mehest jälle eraldunud olin, mõtlesin, et nii võib Hitler ka tulla mulle rääkima, kuidas temasse halvasti suhtutakse ja mina võin ennast sellest mõjutada lasta. Üks mees kirjutas luuletuse, millest tundus, et ta peab mind minu luuletuste põhjal Hitleri pooldajaks. See näitas, et ta pole kõiki minu luuletusi lugenud. Kui ta asjast aru hakkas saama, siis ta tühistas oma luuletuse. Olin jõudnud koju. Klaus ütles midagi naljakat, mina vastasin samas toonis ja hakkasime seejärel mõlemad valju häälega naerma. Ema ütles, et nii teeme me alati. Nali käis vist selle kohta, et jaanuaris 1991 ehitati Tallinnas venelaste linnaosast tulevale teele tõke, sest venelasi peeti vaenulikult meelestatuteks.

Läksin ülikooli raamatupoe ukseni, aga seal mõtlesin ümber, et ei lähegi sinna sisse, muidu töötajad näevad, et käin seal iga päev. Läksin hoopis õppehoonesse. Mõtlesin, et seal ma ju pean iga päev käima, kuigi ka sealsed töötajad võivad seda näha. Uku Masingu kohta räägiti, et ta ei saanud ülikooli sisse, sest teda hakkas üks sisseastumiseksamitest niivõrd huvitama, et ta õppis ainult selleks, jättes kõigiks teisteks õppimata.

Mulle saadeti viide ühele poliitilise sisuga võrguleheküljele. Ma ei teadnud, kas vana lehekülg on ümber nimetatud, sest on leitud parem nimi või on tegemist alternatiivse leheküljega. Ma ei hakanud ka kontrollima, kas vana lehekülg on veel eraldi alles. Mulle teatati ka, et nad olid saatnud isale kirja. Nad ilmselt arvasid eksikombel, et kui mina nende kirjadele vastan, siis pakuvad nende kirjad ka isale huvi. Isale saadetud kirjast kirjutati juba ka ajalehes, aga isa ise ei teadnud kirjast veel arvatavasti midagi.