Raskesti kirjeldatavad unenäod

Üks tüdruk kirjutas kõnniteele oma unenägusid. Ta kirjutas roheliselt. Hakkasin neile kommentaare lisama. Selle peale hakkas ta neid sagedamini kirjutama, kuigi ta kirjutas nüüd lühidalt. Ma ei jõudnud enam kõiki kommenteerida. See kõnnitee oli kooli juures pargis. Pargi tagumisse otsa kogunes minu klass, aga ma ei läinud teiste juurde. Läksin madalasse majja. Ühe selle toa keskel oli allveelaev. Lauri K. ja Tristan sõitsid liftiga sellesse allveelaeva ja läksid allveellaevaga lendama.

Jagomägi soovitas mul kontrollida, kas poed ei ole müünud minu raamatut rohkem kui nad on teatanud. Läksin raamatupoodi. Seal oli luuleriiul hakanud tühjaks jääma, nagu oleks luulekogud ära ostetud ja uusi poleks müüki võetud, aga minu omad olid riiulis alles. Vaatasin selles riiulis olevate raamatute selgi tükk aega. Siis küsisin müüjalt, kas pood enam luulekogusid müüki ei võta. Ta kinnitas, et ei võta. Ta arvas, et kaubamajja tehtud raammatupood võtab. Poest väljumisel küsis uksel olev vana naine mult minu nime. Kui olin selle öelnud ja panin ranitsat selga, tuli teine vana naine ja küsis esimeselt, kes ma olen. See vastas: "Sa ei tunne oma linna inimesi. See on Simo Runnel." Läksin alla Lossi tänava mäest. Õppehoones tulid mulle vastu kaks inimest, kes võisid olla õpetajad Kirsis ja Einpalu. Ma ei teretanud neid, sest polnud selles päris kindel. Võimalik Einpalu oli pealegi näoga maja poole ja minu poole kuklaga. Mulle tundus, et Kirsis ütleb talle, et ma olen sellest kirjutanud, et ma pole kindel, kas vastutulevad inimesed on tuttavad.

Lugesin hästi kiiresti järjest läbi mitu "Varamu" sarja raamatut. Tegin seda jooksu pealt, joostes mööda suurtest kandilistest aukudest, mis kujutasid enndast neid raamatuid. Igasse auku kukkus keegi sisse. Mul oli võimalik minna tagasi alguspunkti ja elada elu sealt alates uuesti, aga ma ei teadnud, kas elada see sama moodi nagu eelmisel korral või teisiti. Ütlesin, et raamatud võiksid ise ka seest õõnsad olla. Siis seisime ümber sellise augu, mis oli tegelikult tuba. Keegi naine teatas, et igaüks võib saada aastas 1000 krooni eest raamatuid. Pättmaletajad kahtlesid, kas nad tahavadki neid. Siis jagati raha ja seletati avalikult, kuidas neid rahatähti võltsitud on. See tegi mulle nalja. Mõtlesin, et kui ma avastaksin, et minu kätte on sattunud valeraha, siis ema ei usuks ja ütleks, et need on lihtsalt need rahtähed, mis trükiti kogemata ilma turvaelementideta. Toa ümber olid raamaturiiulid. Raamaturiiuli otsas olid sellega võrreldes tillukesed inimesed, kes tõstsid riiulite vahel olevasse tühja ruumi teelusikaga moosi. Nad lootsid, et kunagi saavad niimoodi augu täidetud.

Mulle tehti trahvi. Kirjutasin sellega seoses Oudekkile, kui palju mul raha on. Kuna jäin trahvi maksmisega kaks päeva hiljaks, pidin maksma ka viivist. Viivis oli 5 protsenti trahvi summast päevas, seega kokku 10 protsenti. Mõtlesin korraks, et see tähendab, et trahvisummale tuleb üks null juurde, aga siis taipasin, et juurde tuleb ainult üks kümnendik. Selle üle naerdi, et ma Oudekkile kirjutanud olin, sest Oudekki oli selle riigi valitseja, millega mul oli algamas sõda. Need andmed võisid talle sõjas kasuks tulla, sest ta teadis nüüd, kui palju ta peab pingutama, et mind välja kurnata. Ma vähemalt ei olnud talle teatanud oma sõjaväe suurust. Kuulsin, et minu riigis sõidab ringi auto, mis värbab tööle näitlejaid. Oli olemas kahtlus, et tegelikult on tegemist pettusega ja värvatud viiakse neile endile teadmatult vaenlase poolel sõdima. Minu riigi ühe linna nimi, kus see auto käis, oli Kingpoolondon. Kõndisin tänavanurgani ja vaatasin kahele poole, mis on nurga taga. Kummalgi pool oli väike raamaturiiul, kust igaüks võis raamatuid laenuks võtta. Inimesed olid ausad ja tõid raamatud alati ka tagasi, kuigi seal ei olnud valvet. Lehitsesin ühte raamatut. Olin oodanud sellest pikka teksti, aga sees oli hoopis kataloog. Kõndisin mööda koridore edasi. Minul kui valitsejal oli kodus hoopis rohkem raamatuid. Läksin ühe tuttava korterisse, kellel oli ka palju raamatuid. Tema korteris olid toad väga kõrged ja tubades olid kõigi nelja seina ääres raamaturiiulid. Osad neist ulatusid laeni, teised olid madalamad. Riiulitel olid väga soliidse välimusega köited. Mõned neist menutasid tegelikult köidetud ajalehti, aga ma mõtlesin, et need on raamatud. Riiulite ääres oli ka hulk voodeid. Need olid kitsad üheinimesevoodid. Kui olin kõndinud läbi kahe toa, keerasin kolmandasse. Seal olid laiemad voodid ja vähem raamatuid. Need raamatud olid ka vähem soliidsed. Võtsin kätte raamatu, millel oli võõrkleelne pealkiri "Creame". Arvasin, et raamatus sees on pildid kreemitatud nahaga inimestest, aga seal olid hoopis fotod ujujatest.