Olin sipelgas

Nägin unes, et mulle tuli mõte, et Kerese intervjuusid võis veel olla nendel võrgulehekülgedel, millele ma Kerese raamatu eessõnas viitasin. Imestasin, kuidas ma selle peale raamatu koostamise ajal ei tulnud. Läksin internetipunkti mõtet kontrollima. Seal istus teenindaja klaasi taga. Ta lasi mul vajutada klaasile, et õige lehekülg avaneks. Pidin ka sisestama nende lehekülgede aadressid. Hakkasin seda tegema, aga siis nägin, et klahvid ei tee neid tähti, mis neile peale on kirjutatud. Seetõttu palusin kirjutada klaasi taga istuval mehel. Kirjutamise viisin lõpule ikkagi ise, sest siis hakkasid klahvid juba õigeid tähti tegema. Aga ma ei saanudki hakata intervjuusid lugema, sest see mees ütles, et ma sain kindlasti proosanaudingu, aga nüüd ta katkestab minu tegevuse.

Oli ilmunud uus "Tuna". Selles oli sees ka minu kirjutatud arvustus. Nägin, et Ago on teinud sellesse muudatusi, sest teksti oli ilmunud arvustatava raamatu autorile suunatud lause: "Mulle meeldib, et sa läti keelt oskad. Sellle õppimine oli väga õige tegu." Ütlesin Agole, et mõned laused on tema kirjutatud. Ago küsis, mis seal vahet on. Vastasin, et nüüd peetakse mind temaga ühevanuseks. Ago vaatas teksti ja küsis, kas "tundura" asemel ei peaks olema kirjutatud "tundra". Vastasin, et need peaksid tähendama sama asja, aga "tundra" on parem. Märkasin, et Ago räägib telefoniga ja küsib selle kaudu nõu Annelt. Ann hakkas teda kritiseerima, nagu oleksid vead Ago tehtud. Peale kõne lõppu leidis Ago veel trükivigu - ühes kohas oli j asemel jj. Ütllesin, et see on mul tavaline, et ma vajutan tähti topelt ja keegi ei märka. Mõtlesin, et nüüd me ju märkasime, kui oli hilja.

Oli sõda. Kostis pauke ja vaenlase kaebeid, et nad ei saa meile pihta. Nende tulistavaid suurtükke ei olnud näha. Nad tulistasid vist majade akendest. Olin olnud vaenlase käes vangis ja sealt põgenenud. Nüüd magasin majas, mis oli langemas vaenlase vägede kätte, aga ma ei saanud aru, kas olen veel omade või juba vaenlase kontrollitavas toas. Ma ei teadnud, kas vaenlased tunnevad minus ära põgenenud vangi. Mõtlesin, et mind oleks olnud raskem ära tunda, kui ma peale põgenemist habeme maha oleksin ajanud. Miskipärast kuulsin ainult omade hääli, aga mitte vaenlaste omi. Sõdivad pooled olid kaks erinevat liiki sipelgaid. Magasin veel, kuigi kell oli juba palju. Mõtlesin ärkamisele. Mind poldud veel äratama hakatud, aga ühe teise meie poole sipelgaga juba pahandati, et ta peab tegema tööd, aga magab nagu vastne. Sipelgas Ferdaga pahandati ka, öeldes, et Ferda on paks, kes mõtleb ainult söömisele. Mõtlesin, et raamatust piltidelt ma ei pannud tähele, et Ferda paks oleks. Tegin silmad lahti. Nägin, et mul on siiski inimese, mitte sipelga keha, aga laman sipelga pesa peal. See oli nagu minu luuletuses, kus olin sipelgas ja inimene korraga. Nüüd oli mulle selge, miks ma polnud kuulnud vaenlaste hääli - sipelgatena ei pidanudki nad hääli tegema, vaid nad imesid vaikselt pesas olevaid suhkrutükke. Mõtlesin, et ma ei peaks eristama sõdivaid pooli omade ja vaenlastena, vaid peaksin hoolitsema nagu selles luuletuses kõigi sipelgate eest, andes kõigile suhkrut. Olin vanaema suvila aias. Oli tekkinud auk, mille kaudu pääses otse naabrite aeda.