Unenägusid koolist ja toimetamisest

Vaatasin koos Tõnuga tema vana õpilaspäevikut. Selles oli õpetaja kirjutanud märkustelahtrisse: "Mats tõesti. Simo on tõeline mats, ta ei tulnud isegi kuulama, kuidas sa pöördeid loed." Tundus, et Tõnu oli pidanud mõnel aktusel pöörerte lugemisega esinema ja mina oleks pidanud õpetaja arvates minema seda aktust kuulama. Minu arvates õpetaja eksis, sest ma ei pidanud käima igasugu kohtades, kus mulle ei meeldi. See, kelle päevik see oli, oli Toomas. Ta seletas, et õpetaja andis talle sellise vastuse, kui ta oli Toomalt midagi küsinud, mida Toomas ei kuulnud ja millele vastuseks Toomas nalja pärast huupi "mats" oli vastanud. Järelikult võis tegemist olla ka õpetaja irooniaga Tooma üle, et ta valesti pööras.

Olin saanud kätte raamatu käsikirja. Tahtsin minna küsima Venelt, kas ma võin seda toimetama hakata. Vene ei saanud minuga praegu rääkida. Otsustasin, et teist korda ma tema käest küsima ei lähe, vaid hakkan toimetamisega pihta. Kui eelmisel korral olin lugenud lauseid kaks korda, siis nüüd lugesin neid kiiresti üks kord ja tegin vähem parandusi. Lukas tuli ja küsis: "Kas sina parandad seda?" Näitasin talle, et ühes kohas oli näiteks suure L asemel trükitud väike, mis tuli ära parandada. Pärast selle näitamist hakkasin kahtlema, kas seal ei pea olema nimel L asemel hoopis teine alguistäht. Tahtsin kortrollida nimeregistrist, aga siis taipasin, et register on koostatud teksti järgi ja võimalikud vead on sinna lihtsalt kopeeritud. Pidin vaatama mõnest teisest raamatust. Rosenberg küsis mult, kust ma selle nimede raamatu sain. vastasin, et see toodi koju ja hakkasin seda lugema. Rosenberg ütles, et ta ei mõtle seda käsikirja. Küsisin, kas ta mõtleb siis entsüklopeedia täiendusköidet. Sellele oletusele tulin sellepärast, et hiljuti ühe raamatu kohta avaldatud tekstis olin entsüklopeedia täiendusköidet maininud. Rosenberg ütles, et ta mõtleb ühte kolmandat raamatut. Ma ei teadnud, mis raamat see võiks olla. Vene läks ukse taha. Ma kahtlustasin, et selleks, et rääkida, et see töö tuleb minu käest ära võtta.

Vaatasin üle käsikirja, mida Siiri O. oli parandanud. Ta oli pannud ühe peatüki pealkirja sõna, millega ma rahul ei olnud. Ütlesin, et sinna tuleb vist panna sõna "kiirlaskekuulipilduja". Tema oli pannud selle sõna soome keeles. Ta arvas, et kui kindlalt ei tea, ei saa minu pakutud sõna panna. Küsisin, kas oli vaja panna midagi luulelisemat. Ta vastas jah. Pakkusin, et siis võib panna "kiirlaskur", nii et pealkiri jääks rütmiliseks. Ütlesin, et otsin internetist välja, kas minu pakutud vormi kasutatakse. Hakkasin seda otsima, samal ajal läks Siiri ära. Mul läks otsimine väga aeglaselt, sest arvuti oli sellise klaviatuuriga, et igat klahvi tuli tugevalt pressida ja õiges suunas. Minu selja taga ootas hulk noori kannatamatult, millal ma neid arvuti taha lasen. Nad andsid mõista, et siin on bordell, kus mina ei peaks üldse olema. Lõpuks vabastasin neile koha, ilma et mul olekski õnnestunud otsingut lõpule viia. Läksin teise arvuti taha, aga sellel oli nii väike ekraan, et see ei näidanud midagi. Ütlesin, et ma pole pealegi kindel, kas seda arvutit tohib kasutada. Ariel kinnitas, et selle arvuti puhul on see tõesti kahtlane, arvestades selle otstarvet. Kindlasti oleks ma saanud hakkama teises toas oleva arvutiga otsimisega, aga teise toa oma ei tohtinud kindlasti puudutada, sest see oli Jagomäe oma.

Käisin keskkoolis ja oli algamas ajaloo tund. Aga see keskkool meenutas väga ülikooli, sest tund toimus suures auditooriumis, kuhu kogunes palju rahvast ja tundi pidi andma ülikooli õppejõud Jaanson. Nägin, et Eriku kõrval on tühi koht, aga istusin igaksjuhuks rida ettepoole, sest mõtlesin, et võibolla hoiab Erik seda kohta Kristerile. Erik tuli kohe ise minu kõrvale istuma. Kui tund algas, tegi Erik nalja, et nüüd kutsutakse kedagi vastama. Vastasin, et tahtsin just sedasama öelda. Vastama ei saanud kedagi kutsuda, sest rahvast oli nii palju. Jaanson hakkas rääkima, et kolme nädala pärast peame kõik esitama aruanded õppetöö kohta. Ütlesin Erikule, et ma ei mõtlegi seda teha. Jaansoni kõrval hakkas keegi midagi sellist rääkima, et kõik pidid natukeseks ajaks püsti tõusma. Mõned, kes vaatasid lauda, ei märganud seda teha. Teised juhtisid nende tähelepanu sellele, et on vaja. Toodi sisse lipud. Sain aru, et tegemist on unenäoga. Ütlesin, et see peab olema keemiahoone auditoorium, aga tegelikult on see teistsugune.

Olime klassis 208. Õpetajat ei olnud tulnud. Ott hakkas ära minema. Ta teadis, et kuna enamust ei ole kohal, ei saa talle ka äramineku eest midagi teha. Ta oli natuke oodanud, et tunni algusest aega edasi läheks, et talle koridoris ükski õpetaja vastu ei tuleks. Tal oli kaval nägu, sest ta arvas, et on väga leidlik. Teised vaatasid aknast, ega kooliõuel mõnda õpetajat ei ole ja läksid ka ära. Jäin üksi klassi. Lõpuks tuli sinna õpetaja Holts. Olin tema aines maha jäänud ja mõtlesin, et võiksin talt praegu küsida eraviisilist tundi. Tahvlile olid kirjutatud mõned matemaatikaülesanded. Mõtlesin, kuidas neid lahendada võiks, aga ei osanud. Holts küsis mult: "Kas sa tead, miks sa loll oled?" - "Sest ma teen vähe tööd," vastasin. "Õige," ütles Holts. Mõtesin, et ülesannetes võib olla kasutatud iksi selleks, et asendada temaga lõpmatult suuri arve. Klass täitus uuesti õpilastega. Mõtlesin, et nad tulid kas järgmiseks tunniks tagasi või said nad tänaval Holtsiga kokku ja tulid sellepärast tagasi. Lõpuks taipasin, et see pole enam sama klass. Olen läinud üle c-klassi, mis siin varem oli, aga nüüd olen jäänud a-klassi tundi. Seejärel oli selle klassi asemel tegemist väiksemate tubadega. Mõtlesin seal, et kui kuulsin c-klassi kokkutulekul pealt, et Krister ütles, et Helen ütles, et ta tuleb väga hea meelega, siis ei pruukinud jutt olla tegelikult a-klassi kokkutulekust, nagu ma seni arvasin, vaid Helen võis tahta, et teda ka c klassi kokkutulekule kutsutaks, mida ei tehtud. Kui ta oleks tulnud, siis ta oleks näinud, mis klassis tal välismaale mineku tõttu käimata jäi. Teda sai veel edaspidi kutsuda.