Kontrolltöö. Võõras arvuti.

Nägin täna unes, et sõitsin käpuli kooli poole. Kiirus oli suur. Mõtlesin, et käpuli sõitmisega võin oma püksid ära kulutada, aga see mõte mind ei peatanud. Tükk maad enne sõidutee ületamist hakkasin igaks juhuks pidurdama, sest viimasel hetkel pidurdades poleks ma enam pidama saanud. Selgus, et tegin õieti, sest nurga tagant tuligi auto. Kuna ma liikusin teistest kiiremini, jõudsin koolimajja enne kui kell tundi käis. Minu taga tulijad jäid juba hiljaks. Riidehoiust väljuva trepi ees seisid direktor ja veel mõned mehed, et hilinejaid noomida. Seetõttu ma riidehoidu ei läinud, sest sealt oleksin väljunud juba hilinejana. Esimene tund oli ajalugu. Mulle hakkas meelde tulema, et täna pidi kontrolltöö olema, aga mul oli õppimata. Eelmine kord oli mul kontrolltööks õpitud ja siis tegin selle hästi. Täna ei saanud sama hästi minna. See oleks õpetaja imestama pannud, sest ma olin ajaloo magister. Mõtlesin, et olen vist siiski ka varem teinud ajaloo kontrolltöö ilma õppimata ära, kui olen mingit udu kokku kirjutanud. Aga ma ei pidanud seda tööd väga tähtsaks, sest olin juba ükskord varem keskkoolis käinud ja teine kord ei olnud enam nii oluline, see oli ainult kordamiseks. Mõtlesin kontrolltööna kirjutada täieliku naljajutu. Jõudsin klassi 208. Minu koht oli viimases pingis ja minu pinginaaber oli Lauri N. Aga täna tahtis seal tema kõrval istuda hoopis Peeter P. Ajasin ta siiski sealt ära, öeldes, et kui ma olen alati selle koha peal istunud, siis istun ka täna. Tuligi kontrolltöö. Ütlesin kellelegi, et mul polnud see meeles. Õpetaja oli suhteliselt tundmatu. Ta jagas välja ingliskeelsed lünkadega laused, kus ta oli veel ise punase pastakaga lüngad ära täitnud. Jäi natuke arusaamatuks, mida õpilased nendega tegema peavad. Tundus, et sellele õpetajale oleks paremini sobinud filoloogiks hakata. Paljud õpilased hakkasid selle töö vastu mässama. Lõpuks ütles Krister, kes seni oli vaikinud, õpetajale, et temaga vaidlevad ainult tavalised õpilased, aga ta mõelgu, mis saab veel siis, kui vaidlema hakkavad ka need, kes ajalugu paremini tunnevad - Krister, Erik, mina ja Sander. Eriku asemel oleks ta pidanud küll Otti nimetama. Imestasin, kas keegi klassi liikmetest ei pea tööl olema, et kõigil on aega iga päev uuesti koolis käia. Mõtlesin, et teist korda lõpueksamitele ma ei lähe. Siis hakkasin kahtlema, et mitteminemise korral tahetakse mult äkki ikkagi magistrikraad ära võtta ja asendada see paberil põhiharidusega. Kas selle unenäo lõpus või hetk peale ärkamist mõtlesin veel, et ma pean unenägudes siiski korralikult õppima, muidu algab minu unenägudes allakäik.

Teises unenäos said neli eelmise iseseisvusaja juhtivat poliitikut peale iseseisvuse lõppu sakslastelt maskeerumiseks mundrid ja läksid nendega Venemaale, et jõuda välja rindele Ida-Siberisse. Nad liikusid jala läbi kogu Venemaa. Kui neile tuli vastu ehtsaid Vene ohvitsere ja küsisid, mis nende väeosa number on, ütlesid nad numbreid 1-10, sest selliseid väeosasid seal tegelikult ei olnud. Suuremates linnades, kus neid võis olla, ütlesid nad numbreid 10-100. Üks eestlane lasi kogemata teise maha. Ida-Siberisse jõudes tuli suurem pahandus, kui seal kohatud vene sõjaväelased hakkasid süüdistama, et me räägime aktsendiga. Tegelikult kohtasime seal eesti punaseid väeosasid ja meelitasime nad just seal enda poole üle tulema. Nägin seal ka Klausi klassi Marekit. Ütlesin talle, et ta on sõjas ka hästi süia saanud, et ta on sama ümmargune kui varem. Ta vastas, et tegelikult on ta seest õõnes.

"Postimees" mängis malepartiid oma lugejate vastu. Skandaalne oli see, et "Postimees" tegi avangus mustadega käigu Oc8-g4 asemel käigu Oc8-h3, pannes oda etturitulle, aga võttis selle kohe peale avaldamist tagasi. Muidu oli "Postimehel" kerge võita, sest lugejad ei selgitanud omavahel välja tugevaimat käiku, vaid arvesse läks nende see käik, mille keegi neist esimesena telefoniga toimetusele teatada jõudis. Vaatasin mängu pealt ja eksisin mitu korda sellega, kus väljal nupp asub.

Kirjutasin oma leheküljele ühe lause ja saatsin selle e-mailiga ka Piretile. Olin saatnud Piretile e-maile täpselt kord kuus, aga ta ei olnud ühelegi vastanud. Vaatasin Oudekki ajaveebi. Ta oli teinud eilse vaatamisega võrreldes muudatusi - lisanud viited mingitele materjalidele ja asendanud senised viited teistele ajaveebidele uutega. Vanadest viidetest oli alles ainult viide minu omale, arvatavasti sellepärast, et mind tundis ta kõige kauem. Mõtlesin korraks, et teisi polnud ta võibolla üldse tundnud, aga siis tuli meelde, et tegelikult olid teised ka Oudekkist kirjutanud, seega pidid nad tuttavad olema. Aga võibolla Oudekki vahetab teatud aja järel välja kogu suhtlusringkonna. Ühe viite oli ta pannud perekonnanime järgi kellelegi, kes võis olla Reeli. See võis tulla sellest, et ühes e-mailis olin Oudekkile Reeli nime maininud. Oudekki oli kodust ära läinud ja selle oma pisikese arvuti maha unustanud. Võtsin selle kaasa ja läksin tänavale kõndima. Seal tõusis ühes kohas sinist suitsu. Läksin sellest mööda ringiga, et seda mitte sisse hingata. Kui Prantsusmaal olid islamiusuliste autode süütamisega rahutused, siis panid selle mõjul ka Eestis venelased mõned autod põlema, aga praegu nad seda enam ei teinud. Nägin siiski ka praegu, kuidas vene poisid painutasid eestlase auto metallplaati. Nad rääkisid, et kui eestlane oma auto juurde tuleb, siis ta vaatab, et ei saa aru, kas seda on painutatud või mitte. Kõndisin mööda ka mõnedest tüdrukutest. Nad olid üksteisele nii sarnased, et ma ei teadnud, kas ma mõnda neist tunnen või mitte. Jõudsin oma majani. Selles majas elas kõrvalkorteris ka Oudekki. Läksin tema arvutiga oma korterisse, mis oli siiski võõra välimusega. Üks mees hakkas mulle seal midagi ütlema. Küsisin, kas ta räägib Kerese raamatust. Ta vastas, et ei, ta räägib oma partei asjadest. Ütlesin: "Aa." Tundus, et ta tahtis öelda, et kui ma täna tema parteiga ühte moodi ei hääleta, siis nende parteist keegi Kerese raamatut ei osta. Uurisin Oudekki arvutit. Ta oli selles kirjutanud, et varem tal jäi aega õppimiseks ka, aga viimasel ajal enam mitte. Aeg kulus tal ajaveebide lugemisele. Nähtavasti sellepärast ta asendaski vanad viited uutega, et uued olid väiksemad kirjutajad. Suurematest kirjutajatest oli viidatud ainult mulle. Ma olin nüüd küsimuse ees, kas vaadata edasi neid lehekülgi, kellele ta varem viitas, või hakata vaatama neid, kellele ta nüüd viitas. Oudekki kirjutas veel, et tajus ka täna öösel oma arvutit leksikonina. Ma ei osanud selle arvutiga hästi ümber käia. Leidsin sealt mingit muusikat. Mulle hakkas tunduma, et järgmisse kohta pääsemiseks tuleb sõrmega ekraanile vajutada. Olin võtnud selle arvuti selleks enda kätte, et see Oudekkile ära viia. Nüüd mõtlesin, et ta võib juba kodus tagasi olla ja just mõtlema hakata, et arvuti on ära varastatud. Tahtsin talle helistada, et see on minu käes ja toon selle kohe ära. Helistamiseks pidin torkama arvuti juhtme ümmargusse auku, aga esialgu ma köögi seinast selliseid auke ei leidnud.