Loomad ja putukad

Nägin unes, et metsloomad istusid või seisid ringis. Igalühel neist oli inimese nimi, näiteks karu nimetati karuotiks. See muutis nende küttimise väga raskeks. Aga kiskjad pidid ikkagi vahel mõne teise looma murdma. Näitasin ühele väiksele loomale, keda ma käes hoidsin, teisi loomi. Ühe teise väikse looma ette pannes muutus ta väga rahutuks. Tuli välja, et see teine loom on lihasööja. Tõstsin rahutuks muutunud looma ruttu eemale. Kartsin, et ta on saanud närvivapustuse.

Olin laenanud Oudekkilt suure hunniku raamatuid. Mõtlesin need kõik järjest läbi lugeda ja vastavalt läbi saamisele ühekaupa tagasi viia. Edasi mõtlesin, et võibolla ikka kohe ei saa tagasi viia, kui mõni vend peaks ka neid lugeda tahtma. Laenatud raamatute hulgas olid Priit Pärna "Tagurpidi" ja "Kilplased", mille Oudekki oli väikeste muudatustega uuesti välja andnud. Aga ta oli kaasa pannud ka hulga raamatuid, mida ma polnud küsinud. Nii oli seal veel lasteraamatuid sipelgatest ja lepatriinudest, lasteluuletusi ja venekeelne NLKP programm. Mõned laenatud raamatutest olid tegelikult kodus ka olemas. Sain teada, et sipelgas Ferda kohta on peale minu loetud raamatu ilmunud ka koomiks. Hakkasin meelde tuletama varem loetud raamatut sipelgast ja selle tegevust nägema. Peategelaseks olev sipelgas püüdis veenda seda pesakonda, kus ta oli, et tehtaks sugulaste pesakonnagaga rahu. Selle eest tõugati ta pesast välja. Õhulennu ajal plaksutas ta käsi. Pessa jääjad arvasid, et see on märgiks, et ta teab, et tänu väljatõukamisele hakkab tema plaan just täide minema. Tegelikult oli see kavalus, et sündmusi mõjutada. See sipelgas liikus järgnevalt üksi metsas ringi. Ta käis vaatamas putukaid, kellele sipelgad olid kaks nõela sisse torganud, et neist mahlasid imeda. Nad ei imenud putukaid tühjaks, vaid jätsid nad elama, et teine kord tagasi tulla. See sipelgas sattus ämblikuvõrku, kus ämblik ta niitidesse mässis, aga ta pääses sealt välja. Siis tuli üks mesilane, kes ta kaasa võttis ja koju viis. Seal olid mitu inimest suured metsloomad. Järgmisel hommikul teatas isa, et üks neist hakkas arsti juurde minema, aga ei olnud teada, kas ta jõuab, sest ta hakkas juba karuks tagasi muutuma. Ta juba mõmises natuke. Ei olnud teada, mis ta arsti juures teeb, kas murrab täielikult karuks muutudes arsti maha või läheb karuna terveks saanuna metsa. Kõik teised looomad olnud inimesed hakkasid samuti loomadeks tagasi muutuma. Arvasin, et see tuleb kuufaasi vahetumisest.

Ilmus uus "Ajaloolise Ajakirja" number, kus esikohale oli pandud minu artikkel. Tegelikult oleks see pidanud olema taga arvustusena, aga toimetuses oli sellest tehtud artikkel. Arvatavasti sellepärast, et olin andnud ülevaate varasemast kirjandusest ja toimetuses arvati, et see on minu enda põhjalikuma uurimistöö tulemus, saamata aru, et olin selle arvustatavast raamatust maha kirjutanud. Tegelikult olin kaastöö saatnud teisele ajakirjale, aga üks selle toimetajatest oli ühtlasi ka "Ajaloolise Ajakirja" toimetaja ja otsustas selle avaldada hoopis seal. "Ajalooline Ajakiri" polnud vahepeal pikka aega ilmunud, aga tegi seda nüüd uhke kujundusega. Ajakiri, mida ma vaatasin, oli "Akadeemia". See oli varem kaanel avaldanud ka järgmise numbri sisututvustuse, aga sel korral oli see ära jäänud. Arvatavasti selleks, et inimestel oleks põnevam järjejuttu lugeda, kui nad ei tea, kuhu see välja jõuab. Ajakirjas kirjutati, et varem aeti Euroopas onupoja poliitikat, andes valitsejakohti sugulastele. Nii oli ühe Euroopa riigi valitsejal ühtlasi ka Korea kuninga tiitel. Selle tõttu, mis ma olin eile Tristani kohta kirjutanud, ütles inglise keele õpetaja, et Tristan teeks ettekande rebasest. Mina lisasin, et ta teeks selle järgmises tunnis, mitte täna. Tristan küsis, miks. Vastasin, et sellepärast, et on vaja valmistada ette terve tunni pikkune ettekanne. Olin oma voodis ja teadsin, et ma magan. Tuppa tuli sisse õudus. Mõtlesin, et see on hea, sest nüüd näen midagi huvitavat, aga hakkasin ikkagi õudusest röökima. Ma ei ärganud röökimise peale üles. Õudust ka enam ei olnud. Püüdsin ärgata, aga see mul ei õnnestunud. Tulin voodist välja ja hakkasin mööda tuba kõndima. Valmistusin minema vannituppa, et võibolla ma seal ärkan. Arvasin, et võin kõndida läbi une ka päriselt. Sain silmad praokile, nii et ma vähemalt midagi nägin, aga ei ärganud.