Anekdoot unenäost

Täna juhtus unenägudes seda, et üks naisesineja tantsis ja võttis tantsides kõik riided seljast. Selline komme oli esinejate hulgas juba aasta varem levima hakanud. Peale esinemist ütles see naine: "Ma olen kõige tähtsam, sest ma tantsisin paljalt linnavalitsusele."

Mängisin maleturniiiril, kus sain 7 võimalikust 3 punkti, mida oli natuke vähem kui eelmistel kordadel. Jäin taha isegi mõnedest lastest. Selgus, et kaks esimest vooru olid olnud lühikese mõtlemisajaga. Mängu ajal ma seda ei teadnud. Võibolla olin tegelikult mõtlemisaja ületanud, ainult et ka vastane ei olnud seda märganud, mistõttu sain võidu. Ootasin, et trükitaks välja turniiritabeleid. Jagatigi lehti, millel olid tulemused, aga mitte turniiri paremusjärjestus, vaid erinevate klubide liikmete omavahelised tulemused. Mind ei olnud arvatud ühegi klubi liikmeks, kuigi seda oleks saanud teha nii spordikooli kui ka Tartu maleklubi näol. Ehk sellepärast, et mind ei peetud nii tugevaks, et minu edus kindel oldaks. Peebo oli öelnud, et Tartus ei ole maleklubi. See-eest oli olemas Tartu lähedal suur Ülenurme maleklubi. Mõtlesin, et ma ei peagi ootama turniiritabeli väljatrükkimist, vaid võin ära ka minna, sest tabel pandakse ka internetti. Koduteel sattusin täiesti võõra linna tänavatele. Seal olid valgete joontega kaunistatud kivimajad. Läksin bussi peale. Kontroll oli peal ja ütles mulle, et ma pileti ka augustaks. Püüdsin seda teha, aga pilet ei tahtnud kompostrisse sisse mahtuda. Kontroll ütles, et see komposter ei tööta. Proovisin siis teist kõrval olevat, samal ajal kui kontroll kaugemale läks. Teisega sain piletisse vaevaga ühe suurema ja ühe väiksema augu, aga auke oli vaja rohkem. Kui mulle oleks nüüd liiga väikse aukude arvu eest trahvi tegema hakatud, oleksin saanud juba vaielda, et midagi paberis siiski on.

Avastasin, et poeesia list oli likvideeritud, sest oli tekitatud seda ja veel mõnda asendav Tartu kirjanduse list. Sellega ma ei kavatsenud liituda. Poeesia listi kadumise juures oli halb see, et minu mõned luuletused võisid olla kirjas olnud ainult selle listi arhiivis.

Pille ütlles, kellelt ta kirja sai. Küsisin, kas see isik kirjutab siis kõigile meie pere liikmetele - mulle ta kirjutas, et kirjutab kooli jaoks minu luulekogu analüüsi.

Läksin loengusse, mida pidas mingi pikka kasvu filosoofia osakonna õppejõud. Ta ütles, et räägib neile, keda eelmisel korral ei olnud, ühe asja uuesti. See käis ka minu kohta, sest olin puudunud suurest osast tema loengutest. Ta ütles, et pärast laulame ka. Ma oleksin laulmiseks teistega koos püsti tõusnud, aga ei kavatsenud suud liigutada. Pealegi olin unine. Õppejõud rääkis, et Tallinna ülikooli loomist toetatakse igast küljest. Ta joonistas selle kohta kriidiga tahvlile skeemi. Mõtlesin, et mina olen kuulnud rohkem, et kõik on Tallinna ülikooli asutamise vastu, aga see võib tulla sellest, et olen Tartu Ülikooli üliõpilane, kus vastaseid on rohkem. Mõtlesin, et Tallinna ülikooli loomist võivad toetada need, kes tahavad saada Tartu Ülikooli õppehooneid enndale ärihooneteks. Õppejõud ütles, et peale Tallinna ülikooli loomist saaksid seda toetanud poliitikud tulla Tartu Ülikooli. Loengus oli hulk tipp-poliitikuid, kes õppejõu juttu pidevalt vaikselt kommenteerisid. Nad tegid alati igal pool nii ja ei suutnudki vait olla. Õppejõud ütles, et ta räägib meile ühe anekdoodi. Anekdoot oli selline:
Oli kord lohe, kes sõi esimesena tibusid. Tema juurde tulid inimene ja üks väike loom. Väike loom ütles lohe kohta: "See on minu kiisu." Inimene ütles lohet nähes: "See on minu lehm," ja istus talle selga. See lohe sõi esimesena hiiri. Kumba ta pidas hiireks, kas seda väikest looma või seda inimest?