Osaliselt ununenud unenäod

Läksin üle Sõpruse silla moodi asja. Klaus osutas uutele tekstidele. Seal kirjutati erinevatel poliitilistel teemadel. Mõtlesin, et peaksin ka jälle poliitilistel teemadel kirjutama hakkama, kuigi teemad on uued - see on minu õige tegevus. Ronisin pika redeliga nende tekstide juurde. Võtsin lugemiseks vana trükise. Varsti karjatasin, sest kuuulsin, nagu raamatu kaas rebeneks. Raamatukoguhoidja ütles mulle, et sellest pole midagi. Minuga koos lugema tulid kaks noort vene naist, kellest üks istus minust vasakule, teine paremale. Üks neist võrdles midagi siili oksendamisega. Ta ütles, et naistel võivad olla alati kaks haigust - üks neeruhaigus ja veel üks.

Kõndisin Kaubahalli suunas. Nägin, kuidas üks naine ostis selle ajaleheputkast marke. Need olid olümpiamargid. Ostsin ka need. Sain komplekti kahest erinevast margist. Mõtlesin jälle marke koguma hakata. Minu margialbumis oli veel ruumi. Peale selle mõtlesin, et järgmine kord kirja saates panen peale kallima margi, siis ei on ilma kontrollimata kindel, et ei saa liiga odavat. Mulle meeldis, et ma ei peagi marke tingimata postkontorist ostma. Vahepeal polnud see mul meeles. Üks laps ronis puu otsa. Mõtlesin, kas ei peaks talle ütlema, et oksad võivad ära murduda, mille tulemusel ta võib alla kukkuda. Siis vaatasin, et need oksad on nii jämedad, et ei tohiks ära murduda - on ronitud peenematelgi. Aga siis läks sama puu otsa ka see marke ostnud täiskasvanu. (Nüüd oli ta võibolla mees.) Ta oli raskem ja ronis kõrgemale, päris peenikeste oksade peale. Mõtlesin, et nüüd peab küll teda hoiatama, aga ei teinud seda siiski. Kõndisin edasi. Varsti pöörasin ringi ja hakkasin uuesti selle puu suunas kõndima. Paistis, nagu oleks puu all kellegi jalad püsti, nagu olekski see täiskasvanu surnuks kukkunud. Keerasin kõrvale ja küsisin ühe mehe käest, kas see on nii. Ta näitas mulle, et siin pole mingit puud, vaid olen astunud sisse Kaubahalli tagumisel küljel olevast uksest tühja ruumi. Läksin sealt uuesti välja. Nüüd nägin, et puu all siiski kedagi ei lama. Kohtasin Erikut ja läksin koos temaga edasi. Erik rääkis, et kliima on nii palju soojenenud, et 30 kraadi külma ei tule enam kunagi. Ta ütles veel, et metsas ei lange lumi praegu maapinnale, vaid on okstesse kinni jäänud. Ütlesin, et siis hakkavad ju oksad murduma. Erik ütles, et mis sellest. Mõtlesin, et mulle võidakse öelda, et puu tüvi saab siis ka edasi kasvada, kui kõik oksad on küljest murdunud. Mõtlesin ka, et vahepeal lõpetasin ma markide kogumise, sest nende trükkimine raiskab paberit, aga kui ma joonistan endale vaatamiseks pilte, siis võin ma ka vaatamiseks uuesti marke koguma hakata, sest need on minu piltidest palju väiksemad ja võtavad vähem paberit. Algul olin kõndinud Erikuga kõrvuti, aga edasi kippus meil vahe sisse tulema. Lõpuks läks Erik ees Võidu silla alt läbi, mina läksin hoopis silla trepist üles, nii olimegi lahku läinud. Ülikooli peahoone sarnases majas kohtasin Madist. Küsisin, kas minuga tehtud intervjuu läks eetrisse. "No näed," ütles Madis, nagu ma oleksin öelnud, et see läks. Ütlesin, et ma ei kuulanud seda, soovides, et ta mu küsimusele vastaks. Ta ütles midagi, samal ajal tagauksest väljudes, aga ma ei saanud aru, mida ta ütles. Mulle tuli pähe, et on olemas võimalus, et ta ütles, et halba intervjuud ei lubatud eetrisse.

Sõitsime autoga sisse Pärnusse. Ema ütles, et silmapiiril on suured mäed. Mina vastasin, et ei pea aru saama, kas seal on mäed või metsad. Mulle hakkas ka tunduma, et kuigi Eestis suuri mägesid ei ole, on seal siiski päris suured mäed. Pärnu oli puuderohke linn. Läksime ühte vanasse majja. Jäin üksi selle kööki ja valmistusin sööma hakkama. Siis mõtlesin, et võibolla selle maja perenaisele üldse ei meeldi, et ma söön.

Kõndisin koos Oudekki ja veel kellegagi mööda Tallinnat ringi. Olime samasuguse ringi teinud ka ühel varasemal korral. Oudekki oli kõik väga täpselt organiseerinud, millal keegi mingisse majja mingi eseme viib ja kuidas ta sealt tagasiandmist ootamata edasi läheb ja kes selle hiljem kuhu järgi toob.

Klaus soovitas mul salvestada arvutisse failist koopia teise nimega. Ta selgitas, et üks mees on juba minu kataloogi ühe faili salvestanud ja kui ma seda failinime ära ei võta, võib see mees seda varsti ise teha. Suures toas mängis orkester ja mina kuulasin seda pasun käes oma toas. Nüüd sain aru, et suure toa pasunamängijale antakse soolo, mille järel plaksutada. Selle ajal pidid teised vaikima ja tema oma noote helilooja kirjutatutega võrreldes venitama. Eelmistel kordadel ma polnud sellest aru saanud ja olin vastupidi temaga kaasa mängima hakanud. Asi läks siiski segasemaks, kui nüüd tuli peale soolot ka koht, kus taheti ikkagi, et temaga ka kaasa mängitaks.