Unenäod hääleprobleemidega

Olin koos Tulvistega välismaal. Tulviste tahtis midagi osta. Ta ütles, et poodides on alati nii, et kui küsida, et andke kõige paremat kaupa, mis teil on, siis tuuakse mõni suur masin. Seekord toodi talle ka õmblusmasin. Kui ta selle eest maksis, ütlesin, et praegu on tüüpnalja olukord. Sellega mõtlesin, et sõrm võib õmblusmasina nõela alla jääda või raha võib letile ununeda. Tulviste tegi vastuseks uksest väljumisel nalja "kus mu hambahari on". Mina jäin üksi ruumi edasi. Nüüd oli see midagi wc-taolist, aga siin oli ka raamaturiiuleid. Siis tulid kaks naisõppejõudu. Nad rääkisid omavahel, et nad saavad internetist kõik teada, mida ma unes näen. Siis püüdsid nad eemalt ka minuga kontakteeruda. Tegin algul, nagu ei kuuleks, seejärel vastasin juba midagi, aga edasi tegin uuesti, nagu poleks ma midagi kuulnud. Läksin isegi nende eest teise ruumi. See oli üleni raamaturiiuleid täis. Üks neist naistest tuli mulle järgi ja rääkis, et ma doktorantuuri astuksin. Vastasin, et sinna ma ei lähe. Mul oli raske häält teha.

Võtsin vendade vanade asjade kasti, mida ma polnud ammu vaadanud. See oli üsna kole, sest seal oli plastiliiniga tehtud pilte, kus plastiliin oli pehme ja määris kõike. Seal oli ka dokument, milles olin kunagi vendade kõnelusi üles kirjutanud. Praegu oli neid üsna üllatav lugeda. Vennad olid mänginud tulirelvadega ja nendest tulistades putukaid tapnud. Mulle ei olnud ka asi nii ohtlik tundunud, nagu see praegu tunduks.

"Eesti Päevalehes" ilmus artikkel, kus räägiti, et aastal 1988 Ülemnõukogus toimunud hääletustel oli tegelikult hääletuse tulemus ülevalt ette otsustatud. Oli leitud eelnevalt koostatud dokumendid, kes kuidas hääletama pidi. Kirjutati ka, et 16. novembril ei kuulutatud tegelikult suveräänsust välja, vaid sisuliselt otsustati ühinemine Vene NFSV-ga. Iseseisvuse kuulutas välja alles Eesti Kongress. See õnnestus, sest ajakirjanikud ei teinud eelnevalt pressiavaldust. Kui nad oleksid teinud, ei oleks iseseisvuse väljakuulutamine õnnestunud, sest ajakirjanikud olid kommunistid. Läksin mööda Pärmivabriku suunas viivat viltust kõnniteed ja nägin, kuidas Pärmivabriku kõrval loeti kartulikuhjas olevaid kartuleid üle. Need kartulid olid Eesti Kongressil antud hääled. Ajakirjanikud oli teise kuhja otsas. Vennad meenutasid, et tol ajal oli nende suhtumine asjadesse teistsugune - üks oli öelnud teisele, et ta röövis venelasi. Teine oli öelnud, et röövimine on see, kui võtta oma rahvalt ja anda teisele rahvale, aga kui võtta teiselt rahvalt ja anda oma rahvale, on see võtmine. Meie ees oli nüüd Venemaa aed. Kui eestlased olid ehitanud tavalistest laudadest, siis venelased palju uhkematest, mida nimetati planklaudadeks. Venemaa aia tagumises otsas hakati näitama viirastusi, mis meid segadusse ajaks. Hakkasin vastukaaluks rääkima tähenduseta sõnu, et neid endid segadusse ajada. Noorema põlvkonna hulgas oli siiski juba keegi, kes koos venelasega tema aias uisutama hakkas. Lõpuks hakkasin rääkima tähendusega sõnu, aga nii, et neist polnud aru saada, sest hoidsin rääkimise ajal huuli koos.

Oli ilmunud uus ajalooraamat, millel oli neli autorit. Mulle näidati, et üks autor ei olegi ajaloolane, vaid kuu-uurija. Selleks oli Lauri H. Ütlesin, et magistrantuuri ajal ta siiski käis ka ajaloo loengutes. teda oli autorite hulka võetud sellepärast, et teda peeti eriti andekaks ja et selles raamatus oli muuhulgas juttu kuulendudest.

Räägiti ühest kavandatavast kontserdist. Kuulutati välja, et seal esitatakse väga löövat muusikat. Mõtlesin, et kust nad teavad üldse, millist muusikat ma seal teeksin, kui nad kunagi minu muusikat kuulnud ei ole. Ma siiski ei teadnud, kas ma pean seal esinema. Aga järgnevalt kuulutati välja ikkagi ka minu esinemine. Mõtlesin, et esinen nii, et minu ansambli liikmed hakkavad pille mängima ja mina hakkan samal ajal rahvale rääkima, et tegelikult ma ei oska laulda.