Hääl, kiri ja uni

Ei tea, kas mulle meeldiksid rääkimine ja inimeste hääled rohkem, kui kirja ei oleks veel leiutatud. Siis oli suuline kirjandus. Mõned on püüdnud mulle selgitada, et see tuleks kirjaliku asemel uuesti elustada. Aga suuliselt ei räägita edasi seda, mida ei taheta rääkida. Kirjalik tekst võib ülejärgmise põlvkonna jaoks arhiivis säilida ka siis, kui vahepealne põlvkond selle maha vaikib. Ja suuliselt ei hakka ma seda kõike üldse rääkima, mida ma kirja panen. On väljend, et mõni asi ei kannata trükimusta. Minu jaoks on olemas ka vahepealne liik asju, mis trükimusta juba kannatavad, aga hääldamist veel ei kannata. Ma olen välja pakkunud teooria, et suuliste ürituste järel on vähem unenägusid sellepärast, et seal ma mõtlen vähem. Praegu lisan veel teise oletuse, et ma mõtlen küll ka seal, aga füüsilise ähvarduse kohalolek tekitab stressi, mis kustutab järgmise öö unenäod.