Kindlus

Unenäos näitas õpetaja Schulz Euroopa kaardilt Bulgaariat ja ütles, et seal elavad bulgaarid, kes ei ole samad, kes bulgaarlased. Vaidlesin vastu, et üks rahvas on bulgaarlased ja teine Venemaal elanud bulgaarid ehk bulgarid. Küsisin Arturilt, kus Venemaa punktis see rahvas täpselt elas, sest varem ta teadis. Artur ütles, et ta enam ei mäleta. Äsja hõivatud kindlust hakkas ründama üks metsik rahvas. Sellel õnnestus isegi kindlusesse sisse tungida, kuigi oli teada, et ta lüiakse uuesti välja. Lahingu alguse puhul hakkasid seinu katvad mustvalged maalid muutuma värvilisteks, nagu nad olid alguses. Õpetaja seletas, et too sajand, kui see lahing toimus, oli maalide tegemisele veel lähemal kui tänapäev, mistõttu maalid ei olnudki veel nii tuhmunud kui praegu. Kõndisin tagasi meie peatuspunkti mööda suure maja servas olevat koridori. Selliseid servakoridore oli varem unenägudes psühhiaatriahaigla kohta. Selgus, et varsti hakkame Tartusse tagasi sõitma.

Kõndisin alla Vanemuise mäest. Nägin enda ees Kristinit ja veel ühte klassiõde. Praegu võis klassikaaslasi linnas palju liikumas näha, sest kogu klass pidi kogunema kindlaks kellaajaks kuskile Näituse tänava kanti. Läksin koos õe Pille ja veel kellegagi. Pille rääkis, et kui me vanasti läksime Kaunase puiestee lähedal olevale viljapõllule ja üks naine keelama tuli, siis mõned meist hakkasid käituma sama halvasti kui see naine, hakates ise ka keelama. Mäletasin tõesti, et kui oli juba vilja tallamist keelatud, siis arvasin, et järelikult ei tohigi seda teha. Vanemuise ees kasvas ka mingi teravili ja Pille hakkas nüüd selle keskele minema. Mina läksin edasi, sest tahtsin eemalduda suurest koerast, keda hakati keti otsast lahti laskma. Selgus, et koer läks teises suunas, aga ma läksin ikkagi edasi. Kuulsin veel, kuidas Pille ütlles Piretile, et ma kirjutan küll Piretist internetis, aga mul ei olnud talle tegelikult peale tere midagi öelda.

Vennad näitasid õudusmultifilme, mille oli joonistanud vist Priit Pärn. Vahepeal läks televiisor pärisfilmile, mida minu selja taga olijad juba vaatama hakkasid, aga siis õnnestus mul vahetada kanalit tagasi multifilmidele. Järgmiseks olin Oudekki sünnipäeval, kus tundus, et hakatakse samu õudusmultifilme näitama. Olin Oudekkile öelnud, et ta mind oma sünnipäevale kutsuks, mida ta oligi teinud. Peale minu oli ta veel kutsunud minu nooremaid vendasid ja enda klassiõdesid. Mulle ei jäänud kunagi meelde, kas Oudekkil on külas samad klassiõed, kes eelmistel kordadel, või uued. Vahepeal oli Oudekki elanud mõned aastad Venemaa linnas Kingissepas. Ma ei teadnud, kes ta sünnipäeval siis käisid, sest klassiõdedel oleks sinna kauge minna olnud. Üks Oudekki klassiõdedest vaatas meie puuklotse ja küsis, kas ma võtsin eesmärgiks igale klotsile auk sisse puurida. Vastasin, et kõik augud ei ole minu puuritud. Arvutasin mõttes, et sündisin 1977, sellest 1970 maha lahutada on 7; Toomas sündis 1985, 1980 maha lahutada on 5; ja 7 pluss 5 on 12. Kuuldavalt ütlesin, et Toomas on minust 12 aastat noorem ja tal oli minust 12 aastat rohkem aega neid auke puurida. Mõtlesin, et kui Oudekki kutsub enda sünnipäevale klassikaaslasi pärast kooli lõpetamist, siis võin mina ka kutsuda - Eriku või kellegi. Otsustasin seejärel, et ma ikkagi ei kutsu, sest eelmistel aastatel ma juba ei kutsunud, mistõttu paus on juba sees.