Loomadest vihmani

Olime Meelva õuel. Kõigepealt jälgisime seal olevaid metsikuid loomi, seejärel hakkasime mängima sulgpalli kaks kahe vastu. Rei oli vastaspoolel, aga tuli võrgu alt meie väljakupoolele, öeldes, et see on reeglite järgi lubatud. Palusin selgitada, mismoodi reeglid seda lubavad. Kuna keegi ei vastanud, läksin mängust ära. Valmistuti sauna minema. Klaus võttis sauna kaasa šampuse pudeli. Kuna midagi muud juua ei olnud, olin nõus erandkorras ka alkoholi jooma. Pudelist oli üle poole juba varem ära joodud.

Olime Paides, kus vanaisa Eduard oli voodis suremas. Üks naine ütles, et surnut tuleb pesta viinaga. Paide vanaema ütles, et seekord puhastab ta veega, sest viin jätab halva lõhna külge. Ta ütles, et tal on õigus otsustada, sest see on tema abikaasa. See mul ei olnudki meeles, mulle oli tundunud, et vanaisa on abielus selle teise naisega. Surija küljes oli kell, mis näitas sekundeid, kui palju tal on veel elada jäänud. Kui sekundid jõudsid nulli, hakkas vanaema tema silmi kinni panema ja teda vatiga puhastama. Aga ootamatult liigutas surnuks peetu veel suud. Ootasime natuke. Varsti olime kindlad, et nüüd on ta küll surnud. Aga siis hakkas ta uuesti rääkima. Seni oli ta olnud kõnevõimeta. Kuna tegelikult oli ta surnud juba ammu, siis kui tema lapsed veel noored olid, siis küsis ta nüüd, et kas Raivo läks õppima põllumajanduskooli või ühte teise kooli. Ma ei osanud sellele vastata, aga ütlesin, et Raivo on olnud bussijuht. Vanaisa küsis mult, kes mina olen, sest ta oli surnud ammu enne minu sündimist. Vastasin, et olen tema lapselaps. Parandasin, et lapselapselaps. Ta tõusis püsti ja kõndis majast välja.

Vaatasin pealt Harujõe ja ühe teise mehe malepartiid. Harujõe ütles oma vastasele, et tuleb mängida õieti. Ta lisas, et välgus mitte, sest seal ei saa aru ja kabes ka ei saa aru. Ütlesin, et kabet võiks mängida selliste reeglite järgi, et kõik nupud on tammid, aga viimasele reale jõudes muutuvad nad tavalisteks nuppudeks. Püüdsin ette kujutada, kuidas mäng selliste reeglite järgi läheks. Mõtlesin, et kabe reeglite kehtestamiseks on nii palju erinevaid võimalusi, et sellepärast ongi igal maal oma kabe versioon. Lugesin ühelt paberilt, et E. Loone on olnud balletiõpetaja. Edasi vaatasin rendžu või poolsalto või mingi muu nende sarnase mängu lauda. Kuigi ma tundsin mängimiseks selle mängu reegleid piisavalt, ei saanud ma aru lauale kirjutatud märkidest. Tundus, et seal on igale diagonaalile ka oma nimi antud. Ühele poisile pani teine poiss selle mängu eest hindeks kahe. Kuigi ta muutis varsti kahe viieks, oli esimene poiss kahe eest endiselt solvunud. Tema lohutamiseks kingiti talle selle mängu kohta kaks raamatut. Tal oli juba selle mängu kohta üks raamat olnud, aga seda ei leitud üles. Mõtlesin, et kui see poiss näeb, et need raamatud on keerulised, võib ta veel suuremasse masendusse sattuda.

Olin saatnud Baumannile viite oma võrgus rippuvale proosajutule. Ta vastas, et ta tõmbab selle endale homme. Mõtlesin, et tal on siis aeglane võrguühendus, et ta ei saagi asju ühe hetkega kätte. Ta lisas, et mul on praegu salastatus peal, aga ta saab selle maha võtta. Vaatasin, et ekraanile on tõesti kirjutatud venekeelsed sõnad "saljane" ja "avalik". Ma ei teadnud, kas need kehtivad kõigile. Siis tuli Baumann uksest sisse ja ta oli selle jutu juba läbi lugenud. Mulle ei meeldinud, et mul on selline nägu, et talle peaks tunduma, et ma andsin talle enda arvates midagi väga head lugeda. Tegelikult ma polnud üldse kindel, kas talle see jutt meeldis. Ise ma Baumanni nägu kunagi ei vaadanud. Läksin akna juurde. Toomas seisis aknalaual ja oli teinud õhuakna ülemise otsa eraldi aknaks. Vihma hakkas sadama. Olin rahul, et sellel algaval suvel ei ole pidev põud. Pilv oli siiski väike ja võis arvata, et kogu Eestis sadu ei tule. Ei olnud kindel, kas siingi saab asfalt korralikult märjaks, aga õnneks oli näha, et vihma oli sadnud ka juba varem, sest maas oli lompe. Mulle tundus, et pilvedega on midagi juhtunud - vihm sadas justkui valesti, langedes täiesti otse.