Hüppaja. Aserbaidžaan. Savisaar.

Nägin unes, et üks poiss rääkis pidevalt, et ta tahab neljandalt või viiendalt korruselt alla hüpata. Ta arvas, et ta oskab hästi hüpata, nii et temaga midagi halba ei juhtu. Mina seda ei uskunud. Aheldasin tema jala enda jala külge, et ta ei saaks minna hüppama. Ahelast kavatsesin ta vabastada alles tema 18 aastaseks saamisel, kui ta on targemaks saanud. Aga vastukaaluks ahelas olemisele kavatsesin talle nüüd kõike lubada, sealhulgas üks kord kanepit suitsetada. Hakkasin mõtlema, et kuidas ta pükse saab vahetada, kui tal ahela kett küljes on. See tähendas, et vahepeal pidi ahela ka lahti päästma ja selleks ajaks hoopis käe minu käe külge aheldama. Aga ma ei saanud siis ahelate võtmeid enda käes hoidma hakata, muidu oleks ta need võinud mult magamise ajal varastada ja põgeneda.

Teises unenäos oli Aserbaidžaanis kaks riiki - senisele riigile lisaks oli taastunud ka konkureeriv vana riik. See lubas, et kui ta saab kogu endise territooriumi enda kontrolli alla - sealhulgas Kurdistani ja alasid Kesk-Aasiast - siis ehitab ta maailma suurima maja. Mulle ei meeldinud, et kõik tahavad ise suurimat maja ehitada. Mulle öeldi, et tegelikult on selle Aserbaidžaani riigi eesmärk Pärsiaga ühinemine.

Keskerakond oli Rahvaliiduga ühinenud ja nüüd valiti Rahvaliidu esimeheks Savisaar. Näidati, kuidas ta kõnet peab. Tema selja taga oli Pätsi kuju, mille pea oli millegagi määritud. Saadikud juubeldasid ja vehkisid mandaatidega. Mulle selline juubeldamine meeldib, ükskõik, kelle auks see toimub. Aga hakkasin kahtlustama, et see polnud siiras, vaid Savisaare lavastus. Siis näidatigi lisaks sellele Tallinna saalile paralleelselt istungit pidavat Pärnu saali, kus juubeldamist ei toimunud.

Ootasime klassi 113 ukse ees tundi. Taevas lendas lennuk. Panin tule kustu, et lennukilt ei nähtaks meile pommi visata. Kristjan K. pani tule põlema tagasi, sest tema arvates ei olnud põhjust karta, et meile pihta saadaks. Kui olime klassis, tuli sinna keegi, kes tegi peaga kiireid liigutusi. Arvasin, et meile tuleb teisest rühmast uus õpilane üle. Siis selgus, et see on hoopis Uffe Ellemann-Jensen. Ütlesin, et siin on käinud nüüd üks Brüsseli minister ja üks Taani esindaja. Järgmise asjana ütlesin, et täna on väga eriline päev. Minu ees istuv Helen küsis, miks. Ütlesin, et sellepärast, et täna oli mul meeles kodune töö ära teha. "Oau," ütles Helen. Kui Kalme klassi tuli, ütlesin ka talle, et nüüd ma tegin selle harjutuse ära, mis eelmiseks korraks teha anti. Kuna teised olid seda juba eelmisel korral kontrollinud, kui mul veel tegemata oli, siis oleksin saanud nüüd ka Eriku pealt maha kirjutada, aga seda ma ei tahtnud teha, sest Erikul võis kogemata mõni viga parandamata jääda. Kalme hakkas minu vihikust kontrollima. Esimesest reast leidis ta ühe vale vastuse. Nägin juba ise, et järgmises reas peaks neid natuke rohkem olema, kuigi oli ka võimalik, et mõnel asjal on mitu lubatud vastust. Mõtlesin, et vastused on eesti keeles, selle võrra on tegemist kergema harjutusega. Ma ei saanud enam aru, miks on osad vastused eesti ja osad inglise keeles. siis taipasin, et selle ülesande eesmärgiks ongi integratsioon.