Tartu meistrivõistlused

Tartu pika male meistrivõistluste kaks esimest vooru mängiti kiirmales. Esimeses voorus mängisin vanema mehega, kunagise Tartu meistriga, kelle kuningat ründama hakata püüdes andsin ära etturi, mida oleks kaitsta saanud. Seetõttu ka kaotasin, formaalselt küll ajaga.

Teises voorus mängisin endast tunduvalt nõrgema reitinguga noorema vastasega. Panin juba avangus vankri tahareale. Kõrvaltvaatajad nägid, kuidas ma oleksin saanud ka viguri ära võtta, aga võtsin vaid etturi ja natuke enne kellade kukkumist leppisime viiki. Nüüd oli mul juba pool punkti rohkem kui eelmisel aastal kiirvoorude järel. Olin siia hiljuti kirjutanud ka unenäo, kus see nii läks.

Kolmandas voorus võitsin nagu ka eelmisel aastal. Vastane mängis turniiri alles esimest korda. Ta andis ära kolm etturit. Lõppmängus tekkis mul siiski kahtlus, et ta võib kahe vankri tulejõudu kasutades ehk veel viigi teha, kuid ta lasi hoopis ühe paari vankreid välja vahetada ja sellega oli asi otsustatud minu kasuks. Enne lippu minekut panin vankrilõppmängus mati.

Neljanda vooru vastane oli ka minust nõrgema reitinguga, aga teda oli mulle teadmata valmistatud ette avanguvariandi vastu, kuhu ma läksingi. Ratsulõppmäng oli suurmeistri mängujärgse analüüsi kohaselt mulle parem, kuid hakkasin kartma vastase lippuminekut, tegin seetõttu just vea, mille tagajärjel jäin varsti vähemetturiga, mis tähendas mulle kaotust, nagu ratsulõppmängudes tavaline. Formaalselt otsustas jälle kella kukkumine, kusjuures vastasel jäi kahest tunnist järgi paar minutit. Kaotus tähendas, et mul ei õnnestunud korrata eelmise aasta saavutust läbida kõik viis pikka vooru ilma kaotuseta. Kõigi mängida jäänud kolme mängu võitmise korral oleksin saanud siiski veel pool punkti rohkem kui eelmisel aastal. Kuid sel korral olin turniiri eel mälu järgi malega vähem tegelenud ja lisaks tundus segavat Kerese raamatu valmissaamine, mis justkui suurendas vastutust. Teiselt poolt tundub loogiline arvata, et ma sealt ka midagi sellist kasulikku õppisin, mis peale töö lõpetamist ei unune.

Viiendas voorus oleksin šveitsi süsteemi tõttu saada tänu eelnenud kaotusele veelgi nõrgema vastase, kuid sain sellise, kelle reiting oli minu omast märgatavalt kõrgem ja kellel oli eelmises voorus ehk ainult sellepärast punkt saamata jäänud, et ta sissemagamise tõttu mängima ei ilmunud, muidu ma polekski temaga kokku läinud. Kuid nüüd oli ta kohal. Mängisin avanguvarianti, mida seekord mulle otse enne mängu näidati. Leidsin vigurikahingu, mille järel oli varsti materjali jälle võrdselt, kuid ma ei saanud enam vangerdada. Sain seda teha alles siis, kui etturi ära andsin. Vastane realiseeris enametturi enda võiduks. Nüüd ei saa ma eelmise aasta tulemust korrata isegi siis, kui mõlemad homsed mängud võidan, kuid on veel olemas võimalus võiduprotsendiks 50 saada.

Kuigi punkte on vähe, ei saa öelda, et ma poleks pingutanud, sest mäng on tekitanud jälle mitmesuguseid valusid. Turniiri mõtte järgi on oluline muidugi hoopis, mis tabeli eesotsas toimub, kuid seda ei ole ma täpselt jälginud.