Külas

Unenäos olin Riigikogus pealtvaatajana. Pille oli ministritest ainuke, kes oli ühtlasi ka Riigikogu liige. Hääletamisel süttis liiga vähe osalemisest märku andvaid tulesid. Kommentaator otsis Pille tuld, mille asukohta ta teadis. Mina kommenteerisin, et ma ei näe ekraanil üldse hääletamist võimaldavat tuld. Lisasin meelde tulles, et nupp on tegelikult iga saadiku laual. Minu jutt tegi inimestele nalja, et ma tahaksin ka endale sellist nuppu.

Lugesin ühte artiklit mitu korda järjest. Leidsin, et nii lugedes avastab artiklist väga palju asju. Hakkasin aru saama ühe enda koostatud raamatus oleva vene nime hääldusest. Kaebasin, et selles raamatus jäi vene nimede kirjaviis muutmata. Olin külas. Selle pere üks laps ütles, et unes ei näe teise inimese tapmist, aga on hea, et filmidest näeb. Vastasin, et mul on vastupidi, et unes võin näha, kuidas ma kellegi ära tapan, aga mulle ei meeldi, et filmides tapmist näidatakse. Siis ajas see poiss kuuse ümber. Hakkasin küünlaid ära puhuma. Pidin kustutama ära ka juba tuld võtnud oksad. Puhumisega see ei õnnestunud, kuigi tuli läks aeglaselt edasi. Tõin vannitoast ühe topsitäie vett ja kustutasin sellega. Tahtsin kuuse uuesti püsti tõsta, aga ma ei teinud seda, kui nägin, et peremees on sellelt oksad eemaldanud. Siis tuli koju ka perenaine. Peremees hakkas nõudma, et perenaine ei tohi olla lühikese seelikuga. Perenaine vastas, et ta ei mõtlegi midagi pikemat panna. Peremees ütles talle: "Mehel ja naisel on vaja erinevaid asju. Mehel on vaja lõbu ja mõnu, aga naine ei tohi olla libu." Mulle peremees enam selle jutu pärast ei meeldinud. Läksin kööki istuma ja oleksin tahtnud siit korterist üldse ära minna. Toast hakkas veel kostma nõude lõhkumist. Köögis oli veel paar külalist. Nad olid leppinud veel ühe inimesega kokku, et kutsuvad ta telefoni teel siia, aga nüüd nad ütlesid, et ei kutsugi teda, sest ei ole enam kindel, et ta siin süia saaks.