Uneluule hoiatab

Unenäos lugesin, et esimese aastatuhande lõpul oli maailmas ainult kaks riiki - Šveits ja Austraalia. Veekogusid veel ei olnud, aga need hakkasid tekkima. Veekogu tekkeks on vaja inimeste olemasolu - veekogu tekib sellest veest, mis langeb inimese nahale, aga sealt maha voolab. Mõtlesin, et vihma ajal tekivad lombid ju lihtsalt nendesse kohtadesse, kus on lohud. Kas selleks on ka inimesi vaja? Kas need lombid ei või kasvada suuremateks veekogudeks ilma inimese abita?

Teises unenäos lugesin, et vanad maalid tunnistatakse üksteise järel väärtusetuteks, praeguseks on tunnistatud juba pooled. Arvasin, et sellepärast, et need ei ole originaalid, vaid koopiad. Mõtlesin, et kunstiajaloo konspekt läheb palju pikemaks, kui peab iga maali puhul üles märkima ka selle, kui ta on koopia. Edasi lugesin, et ühed maalid tunnistati väärtusetuteks hoopis sellepärast, et tehti kindlaks, et nende värvid on segatud inimese kakaga. Seda oli halb lugeda, ütlesin, et nüüd ei joo ma vist enam kunagi teed. Pille ütles, et sellepärast pole põhjust tee joomist lõpetada. Järgmisel päeval tulid uued uudised. Mina olin asjaga juba leppinud, aga teatati, et inimesed hakkasid massiliselt võrkpalli mängimist maha jätma. See oli seotud sellega, et uuritud vanadel maalidel oli kujutatud võrkpallimängijaid. Eile oli lehes olnud ainult pisike uudis, mida ma märkasin täiesti juhuslikult, aga nüüd olid tagajärgede kohta suuremad uudised. Need maalid tuli kirikust välja viia. Olid alanud ka värvi koostise tõttu pettunud kristlaste rahutused. Alles olid olnud islamiusuliste rahutused. Mõtlesin, et tundub mõttetu värvi koostisele nii suurt tähtsust omistada, aga kui selline asi kõigil südame pahaks ajab, siis võib inimestest ka aru saada.

Kolmandas unenäos mõtlesin, et ülikooolis tuleb palju asju raamatukogust kätte saada, aga kõigile neid ei jätku. Üliõpilased liiguvad koos ja annavad üksteisele edasi, mis kellelgi neist on õnnestunud kätte saada. Mina ei liikunud teistega koos, vaid peale loengu lõppu kõndisin raamatukokku teistest kiirema sammuga, mistõttu sain ka alati ühe eksemplari kätte. Praegu lugesin, et keegi oli kirjutanud, et rahastamiseks on kolm võimalust - riigi, eraisikute või heategevate organisatsioonide poolt. Olime parajasti Kaubahalli vastas olevas pargis ja tegime nalja, et autor mõtleb teaduspargi rahastamise all selle pargi rahastamist, sest siin on puud olemas.

Lapsed näitasid, milliseid paberist kokkumurtavaid asju nad olid teinud. Kokkumurtult olid need mingite olendite kinnise suuga pead, aga lahti tehtult oli neil keegi suus. Ühes suus oli korvapallur palliga. See oli selleks, et panna pea mängu korvpalliväljaku äärde ja mängida, et ta sööb ühe mängija ära.

Olin Paesalu saksa keele tunnis, aga tund toimus rohkem ülikoolis. Õpetaja lasi kõigil lugeda harjutusest ühe lause. Kui mina lugesin, siis tegin sõna "mit" järel väikse pausi. Ingrid hakkas naerma. Seetõttu ma enam edasi ei lugenud. Õpetaja ütles, et ma jätsin lugemata selle, mille pärast see harjutus üldse on koostatud. Järeldasin, et seda Ingrid naeriski. Karjusin, et ma selleni veel jõuan.

Viimases unenäos mõtlesin välja kaks naljaluuletust. Teise viimane variant oli selline:

Sellel tänaval kakavad linnud,
aga sul on katmata pää.
Mille põhjal sina küll arvad,
et sa linnugrippi ei jää?

Need olid pooleldi naljaluuletused. Teise kohta arvasin, et kui selle oma blogisse panen, kopeeritakse see ka linnugripiblogisse, kust mulle külastajad linkima hakkavad. Kartsin, et luuletust võidakse liiga ropuks pidada, aga siis võisin vastata, et linnu puhul väljaheited nii koledad ei ole. Kõndisin üle õue kodu poole. Paks vana mees tagus oma pead vastu asfaldit. Soovitasin tal pea murule panna, aga ta ei teinud seda. Üle tee roomas hiigelsuur karvane röövik. Sellele lähenes üks ema lapsega. Arvasin, et nüüd teeb laps rööviku katki, aga ta tegi kukerpalli üle rööviku nii, et ta seda ei puutunud.