Kõndijad

Tänaval kõnnivad kaks jalakäijat, kes üksteist näo järgi tunnevad, aga lähemalt mitte. Üks kõnnib ees ja teine natuke maad temast tagapool. Aga nende liikumiskiirus on täpselt sama. Vakgusfoori taga jäävad nad kõrvuti seisma. Kui tuleb roheline tuli, hakkavad nad korraga endises tempos kõndima, minnes seega edasi kõrvuti. See ei meeldi kummalegi. Üks neist kiirendab teisest lahti saamiseks sammu, aga juhuslikult kiirendab teine samal hetkel sama palju sammu. Esimene seepeale aeglustab kõnnakut, aga sama palju nagu teeb seda juhuslikult samal ajal ka teine jalakäija. Esimene vaatab juba, et lahtisaamine on lootusetu ja ütleb: "Tere." Nüüd on teine kindel, et esimene on kogu aeg tahtnud temaga koos minna. Talle see mõte ei meeldi ja teretamise asemel vastab ta: "Mul on kiire." Nüüd teab teretanu, kuidas temast lahti saada. Ta jääb hetkeks seisma, sest kiirustaja ei saa ju seisma jääda. See lähebki edasi. Tahajäänu kuuleb, kuidas eesminejal heliseb mobiiltelefon ja ta ütleb torusse: "Praegu üks hull jälitas mind, aga ma näitasin talle koha kätte."