Unenäod suvituskohtade ja sõidukitega

Olin Peedul ja ostsin poest bussipileti Tartusse sõitmiseks. Kui pilet oli käes, ei olnud ma veel kindel, kas buss väljub Peedu või Peedumäe peatusest. Oli lootust, et kui ma soovitud bussist maha jään, saan minna ka mõnele järgmisele, sest neid käis päris tihedalt. Aga täna oli laupäev, nii et ei teadnud, kas nad täna ka käivad. Läksin lähemasse Peedu peatusesse. Sinna tuligi buss. Näitasin bussijuhile piletit ja küsisin, kas see on selle bussi pilet. Ta ütles, et ei ole. Ma ütlesin selle peale, et siis võib ta mulle ju oma bussi pileti lisaks müia.

Olin Tallinna rongijaamas. Et näha, kas ees olev rong sõidab Tartusse, kõndisin selle kõrvalt selle esiotsa juurde, et lugeda sildilt. See ei olnud Tartu rong. Aga siis nägin, et selle taga on Tartu rong ka ees. Hakkasin otsima teise klassi vagunit, et peale minna. Vagunis kõndisin selle tagumise otsani, kus istusid kolm noort meest, kes mind nähes koledalt naerma hakkasid. Neid nimetati kollideks ja nad olid ohtlikud pätid. Otsustasin siiski nende juures sõita.

Olin autos Meelva tagumise kaevu juures. Auto oli pargitud valesti, seepärast nihutasin teda käte jõul edasi. Ei saanud ikka õieti, seepärast nihutasin teda ka tagasi. Märkasin, et auto ei seisa paigal, vaid veereb iseeneslikult. Püüdsin pidurit peale tõmmata, aga see ei aidanud. Üks vend tuli ka autosse. Mulle hakkas tunduma, et olin käsipiduri asemel liigutanud käigukangi. Vend liigutas nüüd ka käsipidurit, aga see ka ei aidanud. Kartsin, et olen auto nihutamisega piduri ebakindlaks muutnud. Lõpuks selgus, et auto liigub sellepärast, et olin käigukangi valesse asendisse liigutanud. Kui vend asendi õigeks pani, jäi auto paigale. Läksime autost välja. Õuele saabusid sugulased teiste autodega. Ervin oli võtnud kaasa kaks koera - ühe suure halli, kes pidevalt kargles ja teise hiigelsuure punase, kes oli liikumatu. Hall koer ei meeldinud mulle sellepärast, et ta võis iga hetk minu juurde hüpata, punane nägi veel hirmuäratavam välja. Läksin koerte eest majja, mis oli nüüd Paide maja. Koerad võidi kohe järgi tuua.

Henn luges minu luulekogu ja leidis selles midagi head. Ütlesin talle, et temale meeldib see rohkem kui keskmisele lugejale, sest ta on ka isa luuletusi lugenud ja minuga samu mänge mänginud. Ütlesin ühe sõna asemel kogemata Piret. Kuigi ma ennast kohe parandasin, vastas Henn, et ta tahtis ka Piret ja Kerstin öelda. Ma polnud kindel, miks ta seda öelda tahtis, aga võis arvata, et sellepärast, et Piret ja Kerstin olid need, kellega koos me neid mänge mängisime.

E-mailiga oli saadetud luuletus, mille kolmest salmist oli pandud kirja kaks esimest. Autor oli vist Tiiu. Olin kahtlustanud, et luuletus käib minu kohta, aga ei olnud selles kindel. Nüüd saatis keegi teine e-maili, kus ütles, et ta teab, milline on selle luuletuse kolmas salm. Ta oli oma oletuse ka kirja pannud, selliselt et nelja järjestikuse sõna esitähtedest moodustus nimi Simo. Samal ajal oli tulnud veel üks e-mail, millel oli umbes samasugune sisu. Mõtlesin, et nüüd on tõestatud, et ema eksib, kui arvab, et keegi ei saa minu kohta midagi kirjutada. Siis taipasin, et olin ise hiljuti riputanud üles teksti, et olen mõelnud, et kõik asjad käivad minu kohta. Nüüd võis keegi ainult selle teksti lugemise pärast paroodiat teha. Hakkasin kolmanda salmiga e-mailile vastama. Vastates tsiteeerisin hiireklikiga Helina kodulehekülje sisu, mis koosnes liikuvatest ja vahetuvatest objektidest. Kuna seda sai topelt, kustutasin alumise variandi ära. Kui olin vastuse ära saatnud, tuli sellele omakorda vastus, Baumanni nime all. Seega oli tema kirjutanud ka eelmise kirja, et näha, mida ma vastan siis, kui ta varjunime all kirjutab.

Tulin koju. Võtsin kätte mängu. Ütlesin, et tähistan selles advokaadid tähega C. Tõnu, kes oli ka advokaat, ütles, et ta ei luba seda teha. Tegin siiski. Mõtlesin, et Tõnu keelab võibolla sellepärast, et C-tähega algab ka ingliskeelne sõna "cleaner". Mängus oli planeet, millel oli üks manner. Käisin selle sõjaväega üle, nii et keerasin servast serva jõudes tagasi mitte päris sama teed, kuni kogu manner oli sõjaväe teega kaetud. Nüüd oli kogu planeet ühendatud üheks riigiks. Aga selle riigi sees säilisid siiski mässupesad, kust võisid tekkida uued riigid.

Olime perega raamatupoes. Võtsin ostmiseks neli ajalooraamatut. Üks oli köide mitmeköitelisest teosest, millest olin ostnud ka eelmise köite, aga esimest kahte ei kavatsenud osta, sest need rääkisid vanemast ajast. Panin raamatud enne kassasse minekut portfelli. Kontrollisin, et mul ikka on piisavalt 500-krooniseid. Kassas pidin kõik ostetavad raamatud portfellist üles leidma, muidu oleks mind peetud vargaks. Ühe raamatu oleksingi peaaegu välja võtta unustanud. Raamatud maksid kokku 1999 krooni. Maksin nelja 500-kroonisega. Arvasin, et ema annab mulle nüüd ühekroonise. Aga hoopis kassapidaja ütles, et ta annab mulle raha tagasi. Kui asjast aru saama hakkasin, siis ütlesin, et ah sente, sest selgus, et neli raamatut maksid kokku hoopis 1999 krooni ja 44 senti.