Maantee. Kampaania. Kontsert.

Täna ühes unenäos arvasin, et Helina on minu õde.

Ei mäleta, kas võis olla sama unenägu, kus istusin vendadega Paide maja ees ja vaatasin oma vanu joonistusi. Iga pilt oli midagi erilist. Ütlesin, et minu jaoks on minu kolmeaastaselt joonistatud pildid tähtsamad kui elukutselise kunstniku omad, sest joonistan seda, mis on minu arvates kõige ilusam, aga elukutselisele kunstnikule ei tähenda minu pildid midagi, sest tema jaoks on ilusad teised asjad. Ütlesin, et me ei tohi rääkida, sest isa läks juba magama. Hakkasime liikuma mööda maanteed Tartu suunas. Püüdsime kätte saada meie ees jalgratastel sõitvat kahte tüdrukut, kellest üks oli pikkade valgete juustega. Vahemaa ei suurenenud ega vähenenud. Lõpuks saime nad siiski kätte, aga nad ei olnud ennam tüdrukud, vaid poisid. Siis märkasin, et kõrvalteel on need tüdrukud veel ka alles.

Eestis pidi toimuma järjest kaks rahvahääletust. Teine pidi esimese hääletuse teatud tulemuse korral küsima, kas te olete siis Venemaaga liidu sõlmimise poolt. Eitav tulemus võis Venemaad ärritada. Mõtlesin, et peaksin siiski liidu sõlmimise vastu hääletama. Praegu toimusid rahvahääletuse eelsed meeleavaldused. Klaus tahtis ka osaleda. Ütlesin talle, et ta läheks siis Venemaa saatkonna ette (Vanemuise tänavale) või Raekoja platsile. Klaus tahtis "Eesti Päevalehele" kampaaniaartiklit kirjutada. Mõtlesin talle soovitada, et ta esitaks selle avaldamiseks Kristeri kaudu, aga siis mõtlesin, et Krister saaks selle avaldada ainult siis, kui see kuidagi välismaaga seostada. Edasi leidsin koguni, et Krister võib olla kõigile toimetuse liikmetele minu kohta midagi halba rääkinud, mis põhjusel ei olegi "Eesti Päevaleht" ühtegi minu kirjutist avaldanud. Henn tuli, võttis "Eesti Päevalehe" tänase numbri ja hakkas ise sellele ajalehele rahvahääletuse teemalist artiklit kirjutama.

Kõndisin mööda Uut tänavat ja keerasin 6. keskkoolile järgnevate väikeste majade vahelt paremale, sest selles suunas jäi ülikool. Läksin koos ühe väikse poisiga. Tee seest ilmusid vahepeal käed ja taimevarred, mis sellest poisist kinni haarasid. Mind nad ei puutunud, sest ma olin suurem. Kui ma poisile appi läksin, jätsid nad kohe teda ka rahule. Koorid laulsid. Siin lasti kõlada lauljate endi häältel, mitte valjuhääldajal, et iga hääl kõlaks ruumi erinevas punktis. Siis muutus see ülikooli ruum aulaks, mille kohta öeldi, et see kannatab kõike. Kaks koori laulsid nägudega vastamisi. Enda vastas nägin ka vanaisa, kes vehkis kätega natuke vähem kui tema kõrval seisjad. Minu kõrval seisis Erik. Mina ja Erik laulsime natuke teisiti kui oli ette nähtud, tehes nalja, aga see ei kostnud välja.

Olime Riigikogu ja õpetaja Vahtra õnnitles sünnipäevade puhul minu klassikaaslasi. Mina neid ei õnnitlenud. Ühelt tüdrukult küsis ta ka, mis on saanud tema isast. Tüdruk rääkis, kuidas tema isa Saksamaal olles õnnetult surma sai. Läksin õuele, kus oli selle tüdruku väike kummalise välimusega vend. Hakkasin selle väikse poisiga koos üles-alla hüppama. Siis tuli mulle pähe, et nüüd võidakse öelda, et selle tüdrukuga pole ma tantsinud, aga tema väikse vennaga tantsin küll. Poissi taheti tema kummalisuse pärast panna kempsuvahiks. Seda ei saanud teha, sest seadus ei lubanud kedagi veerand kohaga tööle võtta, sest siis oleks olnud liiga väike palk. See poiss oli juba mees, aga ikka veel sama väike. Ta kogus käpikuid. Ta liikus elus nii vähe, et polnud kunagi isegi teisel pool maja käinud.

Läksin pimedate ühingusse maleturniirile. Kohtunik oli M. Kolk. Ta hakkas läbi praokil klaverikaane klaverit mängima. Särgava tuli ja tõstis kaane üles, pannes selle klaveri tippu. Rei ütles mulle, et ta kuulas kodus U. Tõnissoni muusikat ja see ajas uniseks. Ta küsis, kas ma tunnen U. Tõnissoni. Vastasin, et ühte sellenimelist tundsin juba varem, aga need on vist kaks erinevat isikut. Lamasin laua peal, olin unine ja pooleldi magasin. Hakati juba kellasid käivitama. Keegi ütles, et oma unisuse tõttu ma täna oma vastase Heigoga ei pahanda.